Lugemismängu soovitused: eesti autori ajalooline romaan. Karl Ristikivi ja Tiit Aleksejev

 

Läks nii, et ühe raamatu asemel lugesin jutti seitse, nii et tuleb pisut pikem arvustus. Ja ma kavatsen tegelikult mõned ajaloolised romaanid veel lugeda.

Karl Ristikivi ajalooline kroonikate triloogia „Põlev lipp“, „Viimne linn“ ja „Surma ratsanikud“ (Eesti Raamat 1990).

Ei olnud just kõige kiirem lugemine (vähemasti „Põlev lipp“). Ristikivi lause on aeglane, stiil ajastutruu ja sellest tulenevalt pisut ilukõneline, mis, kui järele mõelda, on triloogia üks tugevusi. Ja sellega harjub, järgmised raamatud lähevad juba kiiremini. Sõda, usk ja võim erinevates kombinatsioonides, keskaegse inimese mõttemaailm, au ja ustavus ... Ei, see ei ole seikluskirjandus, kuigi räägib rüütlitest ja sõjast. Kes ajaloolist seiklusromaani otsib, siis tasub lugeda pigem Herman Sergo „Vihavalda“. Mäletan seda poisikeselikku õhinat, millega ma seda romaani nooremana neelasin. Põnev ja mastaapne seiklus ajaloolisel taustal. Ristikivi keskendub rohkem ajatutele probleemidele, uurib inimese siseelu ja näitab, kui vähe on maailmas muutunud. Tsitaat „Viimsest linnast“:

Mis oleks olnud loomulikum kui see, et kogu kristlik maailm selle metsalise vastu oleks ühel meelel välja astunud. Aga ometi jätkasid Õhtumaa valitsejad ta meelitamist oma saadikute kaudu ja isegi Genova kaupmehed olid varsti valmis temaga uut kaubalepingut sõlmima.

Jutt ei käi pragusest olukorrast maailmas, nagu võiks arvata, vaid aastast 1291 ja mamelukkide sultanist. „Viimne linn“ haaras mind sellest triloogist millegipärast kõige rohkem.

Tõeliselt tööle hakkabki triloogia aga siis, kui kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda. Ajalugu kordub – erinevad tegelased, erinevad maad, erinevad sajandid, aga lugu on sama. Lugu sellest, kuidas ka kõige üllamad ideed upuvad omaenda verre, kui neid jõuga hakata ellu viima. Ja ainus, mis lõpuks tähendust omab, on iga inimese isiklikud valikud. „Ei ole midagi uut päikese all,“ nagu ütleb Koguja. „Kõik on tühine.“ (Koguja 1:9 ja 1:2)

Tiit Aleksejevi esimese ristisõja tetraloogia "Palveränd" (Varrak 2008), "Kindel linn" (Varrak 2011), "Müürideta aed" (Varrak 2019) ja "Taevaminejad" (Varrak 2024).

Esimese hooga tundub, et ma loen sama sarja. Eriti tuttav on „Palverännu“ algus – peategelane meenutab pisut nii „Viimse linna“ kui „Surma ratsanike“ peategelast, loo esitamise stiil on esmapilgul sarnane, aga Aleksejevi keelekasutus on konkreetsem, maalähedased tegelased räägivad ka maalähedast keelt. On teisigi maalähedasi asju. Ma ei tea, kas kreeklased viskasid tuhat aastat tagasi lutsu? Või kas frangi relvakandja mängis lapsena noamängu, mida meie teadsime kui maa või maailma jagamist? Aga lamedad kivid olid ka tuhat aastat tagasi olemas ja noaga on poisid mänginud kõigil aegadel, nii et miks ka mitte? Eriti kui see aitab tegelasi või olukordi lähedasemaks muuta. Aga õige pea läheb Aleksejev oma rada. Kui Ristikivi lugedes on tunne, et ta vaatab kusagilt kõrgemalt laia pilti, siis Aleksejev sumpab mööda lahinguvälju, tema kirjeldused ei kulge ühtlases mõõdetud tempos, vaid on fragmentaarsed, aga loovad sellele vaatamata (või just tänu sellele) tervikliku sissevaate peategelase siseilma. Ja mida edasi, seda rohkem seda sisemist heitlust ja tõe otsimist saab.

Erinevalt Ristikivi sarjast on Aleksejevi raamatud üksteise vahetud järjed. Ja kõigis neis paelusid mind enim peategelase nägemuste kirjeldused. Omalaadne segu deliirsest sonimisest, religioossetest nägemustest ja läbinägelikest (või ka ennustuslikest) tulevikupiltidest, mida ta näeb unes, palavikus jampsides, kurnatusest või rohke veini mõjul, hiljem ka otsustavatel hetkedel, kui närvid on pingul ja kaalul on rohkem kui ühe inimese saatus. Mingist hetkest alates taipad, et ka paljud reaalolude kirjeldused on peategelase esituses üsna sarnased. Poeetiliselt segased või segaselt poeetilised. Metafüüsilised. Ja sinna vahele naturalistlikke lahingukirjeldusi. Ja vaevuaimatav vari, mis end peategelase kohale sirutab, temasse imbub.

Ühest küljest ongi see kasvamise ja mehistumise lugu. Teisest küljest võimu lugu. Ja samas (ja eelkõige) on see ka armastuse lugu. Kogu palveränd pole midagi muud, kui üks lõputu illusioonide purunemine, maskide langemine, omamoodi vabanemine. Kalestumine. Arusaam, et neil kes juhivad, puudub au ja ustavus, et au ja ustavus on hoopis neil, kes igapäevaselt oma verd valavad. Usu otsimine. Kuidas uskuda jumalat, kui sa ei usu preestreid?

Usk on armastus.

Ilmselt tuleb veel vähemasti üks raamat, sest palveränd ei jõua ka neljanda osa lõpuks Jeruuslemma ja ka peategelase tee pole veel lõpuni käidud. Jään ootama, sest see on ootamist väärt. Soovitan.