Sel reedel on ülemaailmne luulepäev, sestap on paslik küsida mõned küsimused luuletaja Kristiina Ehinilt.
Eestikeelne raamat saab
pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
See on uhke tunne. Meie raamatukultuuri
kujunemistee pole olnud lihtne. Väikese rahvana oleme vastuvoolu sõudjad.
Raamatute toel on arenenud meie keel, oleme saanud sellest õige maigu suhu,
tunneme ära stiilivääratused ja tunneme rõõmu, kui lause on nõtke ja
väljendusrikas. Raamatute toel on üles kasvanud põlvkondade kaupa meie oma
haritlasi.
Kui oluline on eestikeelse
raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Väga oluline. Siinkohal teen
kummarduse tõlkijatele, kes tuulutuvad meie keeleruumi ja vahendavad meile
väärt teoseid muutuvast maailmast.
Kui lihtne või raske on olnud
luuletajatest vanemate varjust ise luuletajana välja kasvada?
Lihtne ja raske. Emalt-isalt
õppisin oma konte kokku korjama, mis ka ei juhtuks, endaks jääma ja oma elu ja
loominguga edasi minema.
Soovita ühte eesti autori
raamatut.
August Gailiti “Toomas
Nipernaadi”.
Ja olgu etteruttavalt öeldud, et 21. märtsil kell 14-18
toimub ülemaailmse luulepäeva puhul Tartus Kirjanduse maja saalis (Vanemuise 19) luuleraamatute laat:
https://www.facebook.com/events/2126500024462416
Kes juhtub Tartus olema, käige vaatamas-ostmas. Pärast seda on sama maja all Salongis luuleõhtu, kus esinevad Tartu linnakirjanik 2025 Tõnis Vilu, Jüri Kolk ning Elov & Maître (elektro-industriaalse luulekompositsiooniga „Olin sel õhtul üksi ...“)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar