Luule minu elus. Ülemaailmse luulepäeva puhul

Tänase ülemaailmse luulepäeva puhul kirjutan sellest, kuidas mina luule juurde jõudsin. Olen seda küll korduvalt erinevatel kohtumistel pidanud rääkima, kui küsitakse, kuidas minust sai kirjanik, aga olgu siis veel üks kord.

Olen eluaeg olnud suur lugeja, aga see oli proosa, mitte luule, mida ma lugesin. Koolis oli luule lugemine sundus ja ega see mulle eriti meeldinud - enamasti seostus luule millegi sünge ja morbiidsega. Teate ju küll - "must lagi on meie toal" ja "hall on taevas ja must on maa".

Kuniks ... sattusin vene kroonus olles lugema luuletust, mis sööbis mu mällu, nii et kirjutasin selle sõjaväest tagasi tulnuna tudengipõlve alguses mälu järgi märkmikku üles. Autorit ma ei mäletanud, kust lugesin, samuti mitte. Arvasin, et see võis olla huumoriajakiri "Pikker", aga samahästi võis see ka olla ka hoopis ajalehe "Edasi" luuleveerg. Tegu oli vemmalvärsilikult lõbusa luuletusega ja see oli silmiavav kogemus. Saab ka nii! Saab naljakalt ja teravmeelselt! Mul polnud kunagi olnud tõmmet kirjutada, aga siis äkki tekkis soov proovida ka ise mingeid vemmalvärsse treida (ja kroonus postil seistes polnud ju niikuinii midagi teha). Nii ta läks.

Aastakümneid ei teadnud ma, kellele ma tänu võlgnen, et minust lõpuks kirjanik sai. Kuni eelmisel aastal ühel lugejatega kohtumisel, kus sellest juttu tuli, tsiteerisin taas mälu järgi seda luuletust. Ja ennäe imet, paar päeva hiljem sain kirja, kus tähelepanelik kuulaja andis teada: see on Hando Runneli luuletus kogumikust "Kiikajon ja kaalepuu". Kontrollisin üle ja nii oligi - leheküljel 123 on luuletus KONSTANTIN (Tiibuse Mari ajalikkude laulude koherentsil)

             Siis tuli onu Konstantin 
             ja palus heita loosi, 
             et mida sööma hakata,
             tal oli palju moosi.

             Loos langes õunamoosile,
             see oli kõige parem,
             ma mõtlesin, miks Konstantin
             ei tulnud juba varem?

             Ta oli väga vana mees,
             tal oli mõistus segi.
             Kust sai need moosid Konstantin,
             kas tõesti ise tegi?

Jah, mina mäletasin vaid kahte esimest salmi ja sõnastus oli minu mälus pisut teine, aga ilmselgelt oli tegu sama luuletusega. Olin endale lubanud, et kui autori teada saan, siis tänan teda. Olen seda erakirjavahetuses juba teinud, aga ega küll küllale liiga tee! Nii et tänase luulepäeva puhul veelkord:

Aitäh, Hando!