Kes see muu ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise, öeldakse. Eks ma siis kergitan.
Kirjanike Liit võttis linti intervjuud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate nominentidega ja eile pandi üles: vaata siit.
See on mu kolmas nominatsioon (esimene oli lastekirjanduse oma 2000. aasta eest ja teine tõlkeauhinnale 2018. aasta eest), aga ega ma oska tegelikult arvata, mis juhtuma hakkab. Lastekirjanduse auhinnaga oli lihtne - koos minuga olid toona nomineeritud Aino Pervik ja Leelo Tungal, mina oli Kirjanike Liiduski alles pool aastat olnud, üsna tundmatu nimi, nii et mingit mõtetki ei tekkinud, et äkki ... Kuigi ega nemadki saanud, auhinna sai hoopistükkis Valeria Ränik.
Tõlkenominatsioon ise oli omamoodi ime ja suur tunnustus.
Loomulikult on ka luulenominatsioon suur tunnustus. Minu arust on just luules ka konkurents väga suur - luuletajaid (ja häid luuletajaid) on meil ju palju. Ja just seetõttu on luulenominatsioongi minu jaoks suur asi. Eesti ulmekirjanduses ma tean, kes ma olen ja kus paiknen, luules aga pole mu looming kunagi erilist tähelepanu pälvinud. Nii et sõltumata sellest, kelle nimi emakeelepäeval välja hõigatakse, tunnen mina, et olen juba nominentide hulka pääsemisega võitnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar