Virtuaalkülaline: Arne Merilai

Tänane virtuaalkülaline on Arne Merilai, kirjandusteadlane ja kirjanik, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Pool tuhandit on vägev piirikivi ühe juba küllaltki vanaks saanud kirjakultuurrahva ajaloos. Oleme sellega väga paljudest rahvastest eespool ja kõik neist ei ole väikesed. Ei olnud siis veel pliiatsit ega jalgratastki leiutatud.

Selle suursündmuse auks kannavad järgmise kevadeni ulatuvad kuud pidulikku nime – Eesti Raamatu Aasta. Raamatuaasta ei ole järjekordne valdkondlik teema-aasta, vaid kogu ühiskonda hõlmavana midagi enamat.

Ka mina ise korraldan ühe raamatuaasta tähtsündmuse: 11.–12. aprillil Tartu ülikoolis toimuva kahepäevase konverentsi „Eesti kirjanduse leksikon“. Seal käsitletakse ülikooli ja raamatu seoseid kõikidelt erialadelt. Me võtame nähtust avaralt ja algupäraselt: kogu eesti kirjutus ja mõnda, kes või mis seal sees leida on. Eks neil ajul, kui tegutses Eesti Kirjameeste Selts, mille eeskujul loodi hiljem Eesti Kirjanduse Selts, tähistas sõna kirjandus kogu meie kirjavara, ka teadus-, aime- ja muid raamatuid, mitte peamiselt ilukirjandust nagu praegu. Ka kirjutamata kirjandus nagu rahvaluule, suuline teater või geneetiline kood läheb selle alla.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Me oleme, kes me oleme, tänu raamatule ja oma kirjakeelele. Nagu kuulutab rahvuspoeet Hando Runnel luuletuskogus „Punaste õhtute purpur“: Kiri algab kirikust, / tulululu, tulululu, / rahvas algab raamatust, / tulululu, tulululu. Sellest tekstist on võetud aastale moto.  

Sedapuhku tõstetakse esile nelja põhivaldkonda, mis kõik käsitlevad emakeelse raamatu olemuslikkust meie olemasolus.

Esiteks emakeelse raamatu osa eesti kultuuri ja iseduse kujunemisel. Ilma selleta – tõsijutt – meid olemas ei olekski. Selle üle võiks sügavamalt järele mõtelda, aukartust tunda.

Muide, ma soovitan alati kasutada sõna isedus võõrapärase ja veidi veidra laensõna identiteet asemel. Mis rahvas see selline on, kel ei ole isegi suupärast omasõna ühise enesetunnetuse väljendamiseks. Aga meil on see sõna muidugi olemas: isedus (või ka isesus).

Teiseks pööratakse tähelepanu eesti kirjakeele olulisusele eestlaste harimisel, kestmisel ja kehtestamisel. Eks toogi Runneli lustakad värsid esile, et kultuurrahva loomisele eelneb kirja andmine.

Väikse naljana võib lisada, et kuivõrd meie kirjakeel loodi kantslite taga, siis algas ta sõna otseses mõttes kantseliidist. Ep ole tarvis viimasesse alati halvasti suhtuda: selleski keelevormis peitub loovat väge. 

Kolmandaks käsitletakse loomuldasa eesti kirjandust ja kirjanikke aegade algusest aegade lõpuni. Kuidas neil läheb täna, homme? Kas peavad vastu? Kas puhkeb õisi, lendab tolmendavaid mesilasi, nopitakse maitsvaid vilju? Mis ikaldub, mis kosub, mis haljendab? Kui mitu vabakutselist keele ja meele loojat peaksid riigilt palka ja tervisekindlustuse saama?

Neljandaks püütakse ennustada raamatu kui sellise ja lugemise kui tollase tulevikku. Need küsimused on tugevasti seotud kireva digimaailma ja liitreaalsuse plahvatusliku levikuga. Ränikirjas galaktika kiituseks peab ütlema, et seal ei keedeta enam metsa paberiks.

Oled puu-inimene ja meiegi Luua Metsanduskooli puukoolist istikuid käinud ostmas. Puid istutades kirjutad end nö loodusesse. Kumb on sinu arust olulisem, kas kirjutada end raamatutesse või loodusesse?

Aitäh, et seda mainid. Luualt tõin ma oma maakodusse Liinakurule pika rea püramiidtammesid ja mitmeid haruldasi pajupõõsakesi. Vana kooli kuldaväärt aednik Neeme Murka hoolitses selle eest. Rajan omale kõikide me karmis kliimas vastu pidavate liikidega ägedat puuparki Harimäe ja Ilmjärve lähedal. Olen seda tehes ikka tundnud, kuidas ma kirjutan end loodusesse samamoodi nagu laua taga paberile või arvutisse. Loodus on muidugi väga nõudlik ja (enese)kriitiline kaasautor, üksi kirjutades saan ma palju ladusamalt hakkama. Selle tulemusel avaldati äsja minu omaelulooliselt ulmeline romaan „Puuinimesed. Muinasjutt“. Puukooli rahvale kindlasti kohane lugemine, äratundmisrõõm tagatud. Seal saab nalja ka mu arust.

Aga põhimõtteliselt ma ei näe vahet, kas kirjutada raamatusse, liikumisse, värvidesse, helidesse, kehadesse, majadesse, maastikusse, valemitesse, materjalidesse, aparaatidesse,  seadustesse, riigikorraldusse… Millesse tahes. Üks loomine puha.

 Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kirjanduse päeva puhul soovitan midagi uuesti üle lugeda vanalt häält Tammsaarelt. Katsuge ühendust võtta tema teksti sügava sisemise, kosmilise muusikaga. Püüdke kaasa minna „Tõe ja õiguse“ autori rütmilise, sisendusjõuliselt agatava, melanhoolse mõtte- ja lausemantraga. Wagner all, Tolstoi peal, ja vastupidi. Baudelaire ning Dostojevski ühtede kaante vahel – harukordne kooslus, maailmakirjanduse tipp. Kui saate mahti, tutvuge enne me tüviautori psühholoogilis-sümbolitliku realismi meetodi selgitusega artiklis „Tammsaare aga-ometi“ (https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/25130). Kas võtab pisara silma?

Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Ammu nõelapistmata.