Lugemismängu soovitused: eesti autori krimiromaan. Gert Kiiler

Gerti Kiiler.
Eranuhke ei armasta keegi (Postimehe kirjastus 2022).
Saatus koosneb juhustest (Postimehe kirjastus 2024).

Alustasin lugemist mõnevõrra ettevaatlikult, sest karmi koolkonna krimi mulle meeldib ja oht pettuda oli suur. Olgu etteruttavalt öeldud, et pettuda ei tulnud.

Aga mis esiotsa ettevaatlikuks tegi, oli see, et tegevus toimub Viljandis. Viljandi ja karm koolkond?! Nalja teete! Philip Marlowe, Lew Archer, Sam Spade või Mike Hammer Viljandis? See kõik oleks üsna naeruväärne ja muutuks peagi iseenda paroodiaks, kui Kiiler poleks teinud kahte suurepärast otsust – esiteks ei ole see päris reaalne Viljandi, kuigi mul on kahtlus, et raamat näpus Viljandis ringi käies võib kirjeldatud tänavad ja majad siiski üles leida. Nii et õigem oleks öelda, et päris reaalne ei ole terve Eesti. Jah, maailmasõda on toimunud, venelased on sees olnud ja isegi küüditamine on olnud, aga kuidagi on need asjad lõppenud teisiti ja Eesti Vabariik kestab edasi. Ja selle ridade vahelt loetava fakti tõttu toimub tegevus alternatiivajaloolises Viljandis, mis muudab keskkonna oluliselt usutavamaks. Ei nõukogude-aegses Viljandis, ei tänapäevases, saaks tegevus toimuda, see poleks usutav. Nüüd aga on meil korraga karmi koolkonna krimi jaoks tarvilik keskkond olemas – on sõjajärgne aeg, majandus kasvab, kuid varjud on veel pikad, tegevusmustrites on teatud maffialikkust, on korruptsiooni. Ja teiseks – õnneks on Kiileril olnud taipu veidi toone maha keerata. Viljandi pole siiski Los Angeles või New York ja karmi koolkonna asemel on meil pigem selline pookarm koolkond, mis tuleb asjale kasuks. On meie oludes usutavam.

Raamatuid saab lugeda ka eraldi, teises raamatus on piisavalt vihjeid taustsüsteemile, nii et ei pea olema lugenud esimest, et nautida teist.

Mõlema raamatu tegevusliin on hästi üles ehitatud, põnevust ja selgusetust jagub, võttestiku on autor hästi omandanud ja kasutab mõnuga. Mõttetut naljategmist ei ole, irooniat ja värvikaid ütlemisi see-eest igati sobilikus annuses. Põnevus säilub lõpuni, süžeepöörded on loogiliselt välja mängitud, no mis sa hing veel igatsed? Nagu päris! Ja see hinnang tagasisidena ei ole kuidagi halvustav või alavääristav, vaid ehe ja imetlev. Ja ma arvan millegipärast, et autori püüdlusi arvestades ka talle endale ehk kõige enam korda minev.

Ootan pikisilmi järgesid!