Hando Runnel „Mõru ning mööduja“ (Loomingu Raamatukogu ´76) on siis minu valik raamatubingo kategooriast rohelise kaanega raamat (aga sobib ka kategooriasse eesti autori luuleraamat).
Runneli varasemad luuletused on ammu
kullaproovi külge saanud. Ühtaegu nii lihtsad ja samas nii sügavad, ühtaegu
värsked ja samas ajatud. Runnel uitab luulemetsades nagu ise tahab. Ta on seal
kasvanud ja eksimist pole karta.
Runnel ise on
arvanud, et tänapäevane lugeja ei haaku enam tollase meeleoluga, ei tunneta
seda ajastu taaka ja süngust, mis tollase lugeja vereringes tuksus. Aga nagu
ütles Samuel Johnson: „Kirjanik vaid alustab raamatut, lugeja lõpetab selle“.
Küllap tänasele lugejale on see üks raamat, tollasele aga hoopis teine. Huvitav
on jälgida neid torkeid, mida Runnel režiimi ja ühiskonna suunal teeb, ilma et
tsensorid sellele reageeriksid. Küllap praegusaja lugeja ei pane neid tähelegi.
Praegu võib ainult kujutleda, millise tähenduse omandas sügaval stagna-ajal
näiteks luuletus „Eetika aine“. Või millese alltekstiga oli võimalik lugeda
„Olemist“.
Mind ennast on puudutanud Runneli
järgmine ajatu tõdemus:
MA
TEAN, ET PÄIKE LIIGUB
Ma tean et päike liigub,
see mind ei liiguta,
mu hinge täidab uudis,
et seal ei kiiguta,
kus ise kiigel käidud,
et seal ei mängita,
kus ise palli löödud,
see uudis ängistab.
See ängistus on tõde,
et ajad kaovad käest,
ja peale kasvand põlved
ei küsigi su käest.
Ja veel on kummalisel kombel mind pea terve elu kummitanud read sellest kogust:
Toledot ma armastasin.
Toledo laisk kuupaistes linn.
Tõld kullatud katusega.
Öös põgenev kaevuvinn.
Toledo tõmbab mind siiamaani vastupandamatu jõuga ja ühel ilusal päeval käin ma seal ära, ega ma enne rahu saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar