Urmas Sõgel „Sõgelite saaga"

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid.“ Urgel 2020

On see vast üks eriskummaline raamat, ei teagi kohe, kust otsast alustada. Ma ei ole vist kunagi aru saanud, miks kirjutatakse (ja loetakse) memuaare. Hüva, lugemisega on lihtsam. Kui need on ajast, mida ise ei mäleta, on võimalik teada saada, kuidas tollal elati. Mööndustega muidugi. Osa memuaristikat leiab lugeja ilmselt põhjustel, et on iidol-fänn suhe, see puudutab eelkõige kõikvõimalikke staare, olgu nad siis rokkarid või jalgpallurid. Osad otsivad skandaale. Ja osad on vist lihtsalt vuajeristid, kellele meeldib võõrasse ellu piiluda. Poliitiliste memuaaride puhul on mängus segu skandaaliihalusest ja uudishimust, et kuidas siis „tegelikult“ oli.

Aga kirjutamine? Kas kõik autorid tõesti arvavad, et nende elu oli nii ainulaadne ja huvitav? Seda suurushullustuseks nimetatavat pattu heidavad lähedased ette autorilegi. Või üritatakse lihtsalt saada tähelepanu? Endale mainet kujundada või teiste oma rikkuda? On see äriprojekt, sest memuaar müüb? Viimast küll tingimusel, et su nimi on natukenegi tuntud. Mina ei tea. Igal juhul objektiivset ajalookäsitlust ei maksa neist vist otsida, iseasi kui objektiivne ajalugu üldse olla saab (ütleb ju Sõgel leheküljel 145 isegi: „/.../ tahan ajalooteadlasena öelda, et ajaloolist tõde kui sellist pole olemas ja igaühel ongi sündmustest oma nägemus ehk kujutlus, millele on omane ajas muutuda"). Pea alati tuleb ju mängu subjektiivsus, kui mitte muus, siis sõnakasutuses, isegi kui alusmaterjal on faktiline. Nii et mingit „tegelikult“ lugeja tavaliselt ei leia, selle asemel on hoolikalt konstrueeritud pilt, mis on autori nägu.

Milline on siis Sõgeli nägu? Mis oli autori eesmärk? Nagu ta ise lõpus ütleb – jätta endast maha mingi jälg. Mida selle raamatus adekvaatset ja huvitavat leiab, on need igapäevaelu väikesed detailid. Paljude muude asjadega oleksin vist pigem ettevaatlikum. Kõikvõimalikke kuulsaid nimesid on see raamat täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. Eks autor neid ju tundis ka, iseasi, kas kõigi nende mainimine oli teose seisukohast vajalik. Aga ju siis autori meelest oli.

Autorile meeldib ennast näidata põikpäise isemõtlejana läbi pea terve nõukogude aja, seda kummastavam on aga lugeda kuidas ta sihiteadlikult parteilist karjääri teeb. Üleminekuajal muster jätkub, tutvuste najal hea elu poole. Irooniline on see, et vaatamata kirjule ja huvitavale elule lõpetab ta oma elupäevad siiski üksildase ja vaesena, vaenujalal oma lähedastega. Isiklikku elu puudutav osa näib üldse valusalt aus. Autor ei varja oma alkoholi- ja naistelembust, suhted pere(de)s on keerulised.

Nagu selle kompenseerimiseks on stiil pisut kerglane, lugedes on kerge tekkima mulje, nagu vaataks Kiileri sarja „ENSV“ – lõpuks muutub vaid nimi (Eesti (Nüüd Siis) Vabariik), sisu jääb samaks. Ses mõttes hariv raamat. Lugege. Siit on näha, kuidas inimesed tegelikult käitusid (ja käituvad). Võim, karjäär, raha. Ja mõnikord ka hirm. Nende liidetavate kombinatsioonid annavad summana kokku konformismi, onupojapoliitika ja korruptsiooni. Seda on hea aeg-ajalt meelde tuletada.