Lugemismängu soovitused: ühesõnalise pealkirjaga raamat. Eno Raud "Etturid"

Eno Raud „Etturid“ (Pegasus 2010).

Ühesõnalise pealkirjaga raamat. Sobib näiteks ka kategooriasse ajalooline romaan.

Nagu lubatud, lugesin lisaks Kuusbergile võrdluseks läbi ka juba ammu oma järge oodanud Eno Raua „Etturid“. See on ilmunud samal aastal, kui Kuusbergi raamat filmiks sai ja käsitleb mõneti samalaadset temaatikat, kuid minu isiklikus arvestuses katab siis ära selle ühesõnalise peakirjaga raamatu. Eks ma teadsin juba ette, et ma neid paaris loen, on ju Mihkel Raud korduvalt öelnud, et see oli tema arvates ta isa parim raamat.

„Etturite“ algus oli selline, nagu jätkaks „Enn Kalmu“ lugemist – aga samal ajal teisel pool rindejoont... Kuigi poole raamatu peal on sõda juba möödanik, aga mehed on metsas ja närvid tuksis.

Stiil on lihtne ja napp, palju on dialoogi. Ka selles raamatus on momente, mille puhul jääb üle vaid imestada, kuidas need tollal läbi läksid. Tegelikult on ju juba kogu temaatika valik küsitav. Metsavendlus ju.

Pani mõtlema. Õppisin sellest raamatust kahte asja – alkohol on julgeolekuprobleem ja omasid usalda sama vähe kui võõraid. Need, kellega sa metsas oled, on inimesed – nad on ettearvamatud, mõtlematud, neil on emotsioonid, nad teevad lollusi... Nad võivad olla kadedad, nõrgad, jäärapäised, mida iganes.

Kuidagi juba enne raamatu lõppu sain aru, et ega pääsu pole – nüüd tuleb siia otsa lugeda ka Juhan Peegli  „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ ja et asjad ikka tasakaalus oleks, siis ka Kivika „Nimed marmortahvlil“, muidu pole lihtsalt aus. Nii et järgmised tutvustused juba nendest raamatutest.