Lugemismängu soovitused: Ain Kalmus "Juudas"

Sobilik raamat ülestõusmpühade teisel pühal tutvustamiseks on Ain Kalmus „Juudas“ (Loomingu Raamatukogu 14-16/1988).

„Armastus on šaakalite haukumine kevadöös ja kaarnate kisa peekamarjapuude kohal hiliste vihmade ajal. Armastus on ahastus ja suur kisendamine, armastus on kodu ja kodakondsete kaotamine ja uute otsimine. Armastuse pärast teevad mõned suuri tegusid ja teised otsivad surma.“

Jeesus on siin vist see, kes surma otsib (või kas nüüd just otsib, aga armastusest inimeste vastu on nõus selle vastu võtma), Juudas aga see, kellele armastus ahastust toob.

„Kes meest või naist rohkem armastab kui mind, pole minu vääriline,“ ütleb Jeesus.

„Aga kas ei saa inimene armastada mõlemaid, naist ja ka taevariiki?“ küsib Juudas.

„Inimese süda on liiga väike kahe trooni tarvis. Seal on ruumi ainult ühele,“ vastab Jeesus.

Läheb aga nii, et Juudas jääb ilma nii ühest kui teisest, nii armastatud naisest kui Jeesusest. Ja just selle armastuse pärast. Sest selles raamatus on just Juudas see, kes Õpetajat kõige rohkem armastab, aga temalt ka kõige rohkem ootab. Ta ootab messiast, kes vabastaks Jeruusalemma. Tema on jüngritest kõige truum, aga kahtlema lööb lõpuks temagi, samas kui teised ootavad vaid maist aujärge saabuvas kuningriigis.

Ma poleks seda raamatut vist kunagi lugenud, kui Tiit Aleksejev poleks virtuaalkülalise rubriigis seda soovitanud (nii et minu isiklikus lugemismängus täidab see kategooriat "Luua Metsanduskooli lugemisblogis soovitatud raamat"). On see raamat, mida kõigile soovitada? Ma ei tea. Ilmselgelt tuleb lugedes kasuks, kui on olemas elementaarsedki algteadmised sellest, mis siis Kristuse ristilöömisele eelnes ja järgnes. Ja kirjutatud on see pisut vanamoelises keeles. Aga kahtlemata on raamat huvitav. Kasvõi oma ebatraditsioonilise vaatenurga poolest. Sest selles raamatus teab Jeesus täpselt, mis juhtuma hakkab ja kes mida teeb. Ta ootab seda ja tema jaoks ei ole Juudas reetur, vaid osa suuremast jumalikust plaanist, ilma milleta ei saaks tema, Inimesepoeg, inimkonda lunastada. Juudas aga pole ei reetlik ega pahatahtlik, vaid patrioot, kelle segadus ajapikku süveneb, sest ta ootab messiast, kes oleks konkreetne ja juhiks Rooma-vastast ülestõusu, Jeesus aga räägib vaid tähendamissõnades, millest jüngrid sotti ei saa. Nii kaugenebki Juudas Õpetajast ja tema „äraandmine“, mida ta ise säärasena ei tunnista, on vaid katse asju kiirendada, sundida Õpetajat avaldama oma tõelist olemust. Sest kui too on messias, siis ei saa talle ju midagi paha sündida, vaid taevaste jõudude abil saab ta kiiresti vabaks, aga siis on lõpuks positsioonid selged, ülestõus võib alata ja Jeruusalemm saab jälle vabaks.

Paraku pole asjadel määratud nii minna, sest mitte ülestõusu juhtima pole Õpetaja tulnud. Ka temal on oma kõhkluse hetk, aga ettemääratuse tajumine jääb peale. Üks armastab inimesi, teine Jeruusalemma, ja kumbki täidab oma kohust.