Lugemismängu soovitused: eesti autori raamat, millest on tehtud film. Paul Kuusberg "Enn Kalmu kaks mina"

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“. (Eesti Riiklik Kirjastus 1961).

Oleks võinud ju valida näiteks Kivika „Nimed marmortahvlil“, mis mul ka ikka veel lugemata, aga millegipärast tõmbas mind seekord hoopis Paul Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“, mille järgi on tehtud film „Inimesed sõdurisinelis“ (1968). Jah, see on nõukaaja film, aga just seetõttu ongi hämmastav, et 1968. aastal oli võimalik teha linateos, mis räägib mõlemal pool rindejoont võitlevate eestlaste traagilisest saatusest ja teeb seda tolle aja kohta üllatava aususega. Ma saan aru, et režissöör Jüri Müür oli ise saksa sõjaväes teeninud ja nägi asju laiemalt, aga kuidas see tsensuurist läbi mahtus? Minu põlvkonna jaoks oli see tohutul hulgal kilde sisaldav kultusfilm – tollal ju ainus eesti oma sõjafilm, kus ka päriselt lahinguid näidatakse. Nii tekkiski tahtmine lugeda algset teksti. Ja näiteks see kuulipritsi lause, „eestlaste traagika“ või jutt politrukist ja silma kinni vajumisest on raamatuski täitsa olemas, nii et kildude autor on Kuusberg.

Raamatut lugenuna tuleb tunnistada, et saksa sõjaväes teeninud Müür tegi õige valiku – Punaarmees poliittöötajana teeninud Paul Kuusbergi romaani üsna täpselt järginud filmi kohta ei saa ju tsensuur midagi väga öelda (ainus osa, kus film romaanist kõvasti lahku läheb, on Reinupi liini lõpp). Ehk siis juba romaan on üllatavalt mitmekihiline. Ja paljugi ideoloogilist andis sujuvalt ära jätta, sest oli ju see romaanis kujutatud tegelaste siseheitlustena, unenägudena, meeleolude kirjeldustena, mille sõnastusi ei olegi võimalik filmis visuaalselt näidata. Kui punapropaganda ilmingutest mööda vaadata (kus sa pääsed, muidugi neid on), tegeleb juba algmaterjalgi eestlaste siseheitlustega – mis on õige, kuidas käituda, et Eestile truuks jääda. Inimiseloomud, mida sõda võimendab, on joonistatud halastamatult ausalt ja asju ei ilustata, erinevatest meelsustest ei vaadata mööda, inimesed on inimesed. Kõik see ju oli. Olid erinevad vaated, erinevad seisukohad, oli reetmist ja nahahoidmist, oli kahtlusi, oli pugemist – kõike oli. Romaan ei keskendu aga mitte niivõrd reetmisele ideoloogilises mõttes kui inimlikus – kaaslaste reetmise võtmes. Ja ka selle taustal üritatakse mitte reeta Eestimaad. Lihtsalt arusaam sellest, kuidas Eestit mitte reeta, oligi ju tol ajal erinev.

Minu jaoks oli üllatav, et Kuusberg laseb ühel Tallinnas puhkusel käinud punaväelasel teistele rääkida, kuidas venelased Tallinna kesklinna puruks on pommitanud. Nõukogude propaganda üritas seda ju hiljem sakslastele kaela määrida või üldse maha vaikida. Aga romaanis on see sees. Ja ma ei lugenud ju mingit kordustrükki, vaid 1961. aasta väljaannet.

Mingil hetkel tabas mind lugedes mõte, et tegelikult ei ole vahet – nii sõja kui sõjaväe nime võib asendada – mitte midagi sellest ei muutu. I maailmasõda, II maailmasõda, Afganistan, Korea, Vietnam, Iraak – sõltumata sõja nimest ja armee kuuluvusest on tegevustik omane igale sõjale ja igale sõjaväele. Ikka vaevavad inimesi samalaadsed püüdlused ja kahtlused, ikka tuleb teha valikuid ja otsuseid, ikka tuleb hakkama saada kaaslaste hukkumisega. Ja ikka üritab iga võim sellistes oludes oma propagandaga ajusid pesta. Ja alati on neid, kes siiralt usuvad ja neid, kes ei usu.

Lugemist ei kahetse, tegelikult on romaan päris hästi kirjutatud, lihtsalt kui palju tänapäevane lugeja, eriti see, kes ise nõukogude aega ei mäleta, suudab seda ajastu konteksti paigutada...

Ja olgu juba etteruttavalt öeldud, et järgmised arvustused-tutvustused tulevad samal teemal – ei olnud Kuusbergi romaan ainuke sõjaraamat, mis loetud sai.