Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“.
Pilgrim 2025
See raamat suutis mind üllatada. Ootasin tagakaane kirjelduse põhjal sirgjoonelist madinat, täis verd ja soolikaid. Ikkagi berserk ju. Noh, eks neid soolikaid ja verd ju oli ka, aga pigem nagu „kõrvalsaadusena“. Raamat osutus meeldivalt kihiliseks ja peamine rõhuasetus oli hoopiski eksistentsiaalsel poolel. Noh, selle kihilisuse üle on juba jõutud halada, et kaootiline ja nagu udus sobramine. Aga kuulge, moodsad romaanid ongi sellised. Fragmentaarsed. Ja ajule teeb säändne asi ainult head, hallidel ajurakukestel peab ka tööd olema.
Näib tõesti, et algus on rabe, kes on kes, mis toimub, ei
saa sotti. Aga kõik on teadlikult nii üles ehitatud, infot tilgub jupikaupa,
erinevast vaatenurgast, ja märkamatult leiad end loosse mässituna. Ühest
küljest tundub, et midagi uut siin ei ole – peategelase eneseotsing ja soovid
oleks nagu kõik kusagil kohatud. Surelikkuse ihalus meenub Silverbergi ja
Asimovi „Positroonilisest inimesest“, lõputu eluga kaasnev elutüdimus
vampiirilugudest, elluärkamist/taassündi on samuti kasutatud, näpuotsaga
Frankensteini koletist, sigakoerad ja elupaagid tõid silme ette „Resident
Evili“ filmid jne. Ometi on need teemad suudetud paeluvalt kokku sulatada
nauditavaks tervikuks, ilma et need sarnasused häirima jääks.
Peategelane on oma elueaga vist konkurentsitult üks
pikaealisemaid tegelasi üldse, mis õigustab ta resigneerumist, ükskõiksust ja
teatud tüdimust, mis on üsna usutavaks suudetud kirjutada. Samas säilub lugedes
pinge, küsimused jäävad, saladus ja vastasseis on olemas. Kui on tegu
surematusega, on loomulikult mängus ka
sektid ja salaühingud, sõjavägi üritab salastatud projekti raames luua surematuid
sõdureid (muuks neil ju klišeelikult fantaasiat ei jätku). Ometi on romaanis ka
sügavamaid hoovusi.
Umbes kahe kolmandiku peal hakkas mind huvitama, et kuhu see
lugu küll välja jõuab, kuidas see lahendatakse. Kartus, et lõpp võib pettumuse
valmistada.
Pettumust ei tulnud. Mulle meeldis. Ma ütleksin, et kõvasti
rohkem kui nii paljudki ulmekad, mida ma hiljuti lugenud olen. Ja väikese
toreda finessina mainib peategelane, et üks ta „tagasitulekutest“ toimus Kaali
kraatris. Nummi.
Ja kui Kaali kraatrist juba juttu tuli, siis see siga...
Külla ma mõtlesin, et mis värk, ma ju olen sellest sea tähtsusest mütoloogias ja
usundiloos lugenud. Muidugi – „Hõbevalge“! Lennart Meri. Ja kes oleks osanud
arvata, et Keanust ja Lennart Merist tuleb koos rääkida Heh!

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar