Lugemismängu soovitused: Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Eesti Päevaleht 2009. Sari "Eesti lugu".
Sobib kategooriasse Eesti ajalooline romaan.

Oli paar kohta selles raamatus, mis mind tõsiselt mõtlema panid: peategelane arutleb, kuidas eluaeg on kuuldud, et just sakslane on meie elupõline vaenlane. Ja teisal: sakslasi ta vihkas nagu kõik need, kellel oli juhtunud olema korralik ajalooõpetaja. Asi, millele me praegu, sajand hiljem, ei mõtle – tollal ei osanud keegi mõelda, et suuresti tänu baltisaksa kirikuõpetajatele ja mõisnikele on meil omakeelne kirjasõna ja haritud rahvas. Liiga värsked olid mälestused mõisatallis peksa saamisest, esimesest maailmasõjast ja Landeswehri sõjast. Seitsesada aastat orjaaega oli ju kõik sakste kaelas (mõelge või sõna „saks“ päritolule). Ja ilmselt just värske Landeswehri sõda Vabadussõja osana oli see, mis tõi kaasa mainitud suhtumise – sakslase kui põlisvaenlase kujutamine ajalooõpetamise osana koolides. Kui venelased poleks harimatusest, sulaselgest ülbest lollusest, suurevenelikust šovinismist ning ideloogilisest ajupesust ja paranoiast kantuna hakanud riiklikul tasemel lollusi tegema (kõik need küüditamised ja „vaenuliku elemendi“ kohtuta hävitamine), oleks toetus punavõimule võinud palju suuremaks kujuneda. Ootusele õiglase ühiskonnakorralduse järele oli ju pinnas täitsa olemas. Õnneks (eesti rahva jaoks küll õnnetuseks) said kõik Eestis üsna pea tundma, mida see uus võim endast tegelikult kujutab.

Selliseid vastakaid ja segaseid tundeid, seda hingelist segadust kajastab ka „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, nagu ka Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“. Punasele propagandale on „Esimene sõjasuvi“ siiski vähem lõivu maksnud, see on ka ilmselt põhjus, miks seda meie parimaks sõjaraamatuks peetavat raamatut on ka iseseisvuse taastamise järel korduvalt välja antud: esmatrükk 1978 ajalehes „Sirp ja Vasar“ joonealusena, 1979 Eesti Raamat, propagandalehes Kodumaa 1983,  ja samal aastal Juhan Peegli „Valitud teostes“; uuemad kordustrükid 2008 Tammerraamat, 2009 Eesti Päevaleht sari Eesti lugu, 2019 Hea Lugu.

Üsna ausalt näidatakse neid punavõimu paranoilisi tõmblusi, mis armees toimuvad – jefreitor Puusti tembeldamine nõukogudevaenulikuks ja tribunali alla saatmine selle eest, et ta viis patarei poodi vorsti ja saia ostma kui hommikusöögiks lahjat suppi pakuti; vanade ohvitseride, (kes olid veel vabariigi armees teeninud) „kadumine“, sest igaks juhuks tehti puhastust jne.

Trööstitu vaesus Venemaa kolhoosides, armee alavarustatus, ülejooksmised, metsavennad, kõik see on selles raamatus olemas. Aga on ka arutlusi inimlikkusest ja sõjast, on väga ilus eesti keel, on kauneid looduspilte, mille kohta tegelasedki nendivad, et nagu polekski sõda.

Inimlikkusest rääkides – Peegel teeb isegi lahinguist rääkides vahet ausal lahingul ja tapmisel. Ning sakslaste kella järgi sõdimist peab ta ebainimlikuks, sõja ja tapmise liinitööks muutmiseks. Huvitav, mida ta arvaks ebainimlikkusest nüüd, kuuldes, milliseid võtteid venelased näiteks Ukrainas kasutavad.

On üks ühine joon, mis kumab läbi nii Kuusbergi kui Peegli sõjaromaanidest vaatamata sellele, et need ilmusid nõukogude ajal – see on noorte eesti poiste koduigatsus ja seda just omamoodi isamaalises võtmes. Isegi need, kes on uue korra omaks võtnud, eelistaks sõdida Eestis, kaitsta oma kodumaad. Ikka ja jälle vilksatavad mõtted, mis pole mõeldud võõrastele, eelkõige politrukkide kõrvadele – mis asja on meil nende suurtega, miks meie, väikesed, ei võiks omaette olla?