Lugemismängu tutvustused: eesti autori krimiraamat. Ain Kütt, sari "Sagadi paruni mõrvalood"

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2019)

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2020)

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2021)

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2023)

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2024)

 

ERR tegi von Focki pildimängu. Geniaalne turundustrikk! Isegi mina proovisin ära, kuidas mõisahärrana välja näen:

Raamatutest ja sarjast endast ma nii vaimustuses ei ole.

Sagadi paruni esimene mõrvajuurdlus oli ühest küljest ju ladus lugemine. Autor tunneb ajastut, samas jäi pisut kriipima kahtlus, kas kõik tegelaste vahelised suhted olid ikka ajastutruud. Liiga palju tänapäevasust kumab läbi. Aga lugu oli piisavalt põnev, liiguti täpselt doseeritud sammudega. Focki avantürism jäi küll üsna ebaloogiliseks ja sobis iseloomult pigem Assikvere preilile, kes on üldse pisut ebaloogiline kuju, aga passib kenasti vajalikku tegelastevahelist pinget looma.

Kuna teine mõistatus jäi mul vahele ja järgmisena jõudis mu lugemislauale kolmas osa (Musta paguni mõistatus), siis said mõned asjad kohe selgemaks. Värve sai juurde mõisavalitseja, ka Assikvere preili teema saab kolmanda osa viimastel lehekülgedel selgemaks. Tuleb tunnistada, et selle osa puhul aimasin ma suure osa lahedusest ära. Mitte küll detailides, vaid üldjoontes, ja üsna üldjoontes osutus ka mu kahtlustus Assikvere preili suhtes põhjendatuks. Ja jälle – mitte üksikasjalikult vaid pigem mingi intuitsiooni tasemel.

Tegevust on rohkem, avantüüre võetakse ette oluliselt laiemal skaalal (mis on minu jaoks peamine probleem – no ei ole usutavad kõik need raamatust raamatusse korduvad öised sissemurdmised võõrastesse mõisadesse!), lisaks pealiinile on mängus mitu kõrvalliini, nagu ühes klassikalises krimkas peabki olema. Kes ütles, et detektiivi (ja lugeja) elu peab kerge olema? Ja nagu vana kooli krimkas ikka, kutsub von Fock kõik lõpuks ühe laua taha kokku ja paljastab kurikavala sepitsuse... Üsna klassikaline.

Teises mõistatuse (Kuldse medaljoni omas) on avantürismi pisut vähem. Mulle imponeerib, kuidas autor valib iga kord algtõukeks olukorra, mis on teadaolevalt ajalooliselt ka juhtunud, aga keerab selle kriminaalseks ja laseb von Fockil siis lahti harutada. Kogu skeem tundus aga pisut liiga suurejooneline ja väheke ebausutav, ses suhtes on kolmas osa kindlasti paremini õnnestunud.

Neljas (Kolme kaardi) mõistatus. Tore on näha, et nagu paljudele pikematele sarjadele omane, jookseb ka selles lisaks iga raamatu kandvale mõistatusele läbi üks pikem lugu. Muus osas on tegu minu jaoks allakäiguga.  Juba üsna raamatu alguses kinnistub lõplikult tunne, et von Fock on enesekeskne ja upsakas jobu, pealegi oluliselt labiilsema närvikavaga kui mõni preilna. Kohati nii puupäine, ime et selline üldse mingeid mõrvu suudab lahendada. Ka saab neljandas osas selgeks, et Sagadi härra avantürism on süsteemne ja annab tunnistust tema silmakirjaklikkusest. Alalõpmata jahub ta seadustest ja reeglitest, mida kõigil tuleb täita, aga ise on esimene, kes neid rikub, kui ta endal seda vaja on. Jesuiitlik „eesmärk pühitseb abinõu“. Ja enamasti ei ole ajendiks isegi mitte õiglus, vaid tema haavatud eneseuhkus. See muudab teda tegelasena küll inimlikumaks, aga oluliselt ebasümpaatsemaks kui ilmtingimata tarvis.

Viiendas mõistatuses (kadunud sõrmus) lähevad vandenõud aina mastaapsemaks, avantüürid aina hullemaks, Fock kinnistab veelgi enam egomaniakist puupea mainet ja päriselulist algtõuget ka enam pole. Tegelased on muutunud karikatuurseteks (see mõisavalitseja õgardlus näiteks). Kuna reaalelulist alusseika seekord ei ole, siis kisub asi vägisi detektiivromaanist seiklusromaani suunas ja see areng mulle ei meeldinud. Ka on nendes lugudes liiga palju korduvaid võtteid (et mitte lahendusi paljastada, ei saa paraku täpsemalt kirjutada, aga kes ise kõik läbi loeb, saab aru).

Lõpp on aga selline, et pole kahtlustki – lugu läheb edasi. Seiklusi jagub, aga krimi... noh sellega, on, nagu on. Minule meeldis senistest kolmas osa kõige rohkem – oli see ehk kõige lähemal klassikalisele krimiloole. Aga Rõngu pastor Lenz (Joel Jans „Rõngu roimad“) annab von Fockile iga kell silmad ette. Ja Focki teleseriaalile pole mõtet aega raisata – see on üldse üks arusaamatu nähtus, isegi raamatuga võrreldes. Või siis eriti raamatuga võrreldes. Kummalisel kombel on telesarja von Fock uimane, sari venib ja on igav. Pealegi on sinna juurde poogitud käike ja liine, mida raamatus ei ole ja millest sari ei võida ka suurt midagi.