Cesar Aira „Tondid“

Cesar Aira „Tondid“. Salv 2024

Täielik hämming ja arusaamatus. Jälle loen erinevate arvustajate juttu suurepärasest lugemiselamusest ja nauditavast lugemisest ja mõtlen, ega me äkki erinevaid raamatuid lugenud. Järjekordne tõestus, et maagiline realism ei ole asi, mida ma nautida suudaks. Näis, kas mõni maagilise realisimi suurteostest suudab sel aastal mu veendumust kõigutada? Ilmselt on asi ikka ka selles, kuidas raamat on kirjutatud. Pessoa „Rahutuse raamat“ meeldus mulle väga, no ikka väga-väga, oli hästi kirjutatud ja huvitav vaatamata sellele, et ei rääkinud suurt millestki.

„Tondid“ oli seevastu tüütu. Hulk tegelasi lõpuni ehitamata majas, kelle sebimine aastavahetusel mulle absoluutselt korda ei läinud, mingid tondid. Ainus lahe koht oli, kui ehitajad oma veinid külma panid. Nimelt torgati need tontide rindkeresse, kus vein siis pudelitest väljus, tontides ringi hakkas käima, jahtudes selle käigus ning väärindudes parimaks Cabernet Sauvignoniks.  Aga seegi oli kuidagi möödaminne mainitud.

Vaatamata sellele, et raamat on vaid õige veidi paksem kui 100 lk, suutsin lugeda vast esimese kolmandiku. Teise kolmandiku lasin diagonaalis ja kolmandaga end enam piinama ei hakanud. Ei ole paraku minu veregrupile.