Virtuaalkülaline: Tõnis Lukas

Seekordne virtuaalkülaline on Eesti Raamatu Aasta peakomitee liige, Riigikogu kultuurikomisjoni liige Tõnis Lukas.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

See on uhkuse asi, et ühel rahval on juba nii pikkade traditsioonidega kirjakeel. Selle tähtpäeva tähistamine näitab, et oskame oma keelt ja kultuuri kõrgelt hinnata. Tegin kultuuriministrina juba 2020. aastal ettepaneku 2025. aastat suurejooneliselt tähistada, moodustasin 2021. aasta alguses ka vastava Eesti raamatu aasta peakomitee, aga edasistel aastatel see kahjuks poliitikuid ja ametnikke eriti ei huvitanud. Lätlased võtsid asja palju tõsisemalt. Õnneks on eesti kirjakeele tähendus nüüd kõigile kohale jõudnud ja organiseerimistöö käib ning vähemalt 30. jaanuari avasündmus Tartus, eesti kirjanduse päeval, oli tasemel. See teeb rõõmu!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eesti keeles kirjutavad ja kõnelevad autorid ongi need, kes eesti keelt ja kultuuri hoiavad. Kui kaotame keele, kaotame rahvana kõik, ka iseseisvuse. Seetõttu on Eesti riigi hool eesti raamatu kui kultuurifenomeni säilimiseks vajalik. Eestikeelne kultuuriruum on väike, seetõttu tuleb riigil ka toetada autoreid, kirjastajaid, raamatukogusid.

Oled mitu korda olnud haridusminister, lisaks veel kultuuriminster, ERMi ja Kirjandusmuuseumi deirektor – kas eesti keelele ja kirjandusele peaks koolis rohkem tähelepanu pöörama ja tunnimahtu eraldama?

Arvan, et eesti kirjanduse juurde peaks noori suunama eelkõige vanemad ja vanavanemad, huviringid, muuseumid jne. Kool muidugi ka. Viimasel ajal olen hakanud arvama, et eesti keelt ja kirjandust tuleks õppekavasse lisada ja ehk inglise keele tundide arvelt, sest pigem saavad lapsed mujalt inglise keele oskuse isegi kiiremini kätte kui veel hiljuti. Seda eesti keele arvelt. Kooli eesti keele ja kirjanduse tundide tähtsus on seega suurenenud.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Viimase aja lugemiselamus on Lilli Luugi „Ööema“. See räägib kirjanduslikult küpselt meie ajaloo keerulistest aegadest, inimeste valikutest sõjas, ja selle järel, vene okupatsiooni all. Naisliini pidi, mida sõdade puhul tavaliselt ei märgatagi. Kõigil perekondadel on sellelaadseid üleelamisi ja mälestusi. See raamat ühendab omal moel eesti rahvast.