Otsing blogist

31 märts 2025

Raamatuaasta tähestik (graafiline romaan) ja mõned auhinnad

 Kõigepealt siis paar vahepeal välja kuulutatud auhinda.

14. märtsil kuulutati välja Emakeele Seltsi aasta keeleteo auhinnad. Peaauhinna pälvis Paul-Eerik Rummo James Joyce´i „Ulyssese“ tõlkimise eest.

Aleksander Kurtna nimelise tõlkijaauhinna pälvis 27. märtsil Indrek Koff väga erisuguse stiili ja poeetikaga näitekirjanike loomingu vaimu tabamise ning selle kongeniaalse eestindamise eest prantsuse ja portugali keelest.

Palju õnne!

Ja nüüd siis tähestiku järgmise tähe juurde. Eelmise nädala lõpust on kooli fuajees olev tähestikuriiul saanud uue sisu - sedapuhku siis G-täht ja sõna graafiline romaan.


Alustuseks tuleb ilmselt paari sõnaga selgitada, mis see üldse on. Kõige lihtsam olekski öelda, et see on piltromaan, ehk romaan piltides. Kõik graafilised romaanid mahuvad kõikehõlmava koomiski nimetuse alla, aga mitte kõik koomiksid ei ole graafilised romaanid. Eestis kultuslikuks kujunenud "Piilupart, Miki ja teised" ei ole oma paksusele vaatamata graafiline romaan, vaid lihtsalt koomiksiraamat. Eesti ehk tuntumad oma graafilise romaani näited on Joonas Sildre "Kahe heli vahel" ja "Värviline Mägi" (esimene siis Arvo Pärdi ja teine Konrad Mägi elulugu).  Meil on riiulis Veiko Tammjärve "Hukkunud Alpinisti hotell" (Strugatskite põhjal), kaks sama kunstniku "Rehepappi" (algmaterjal Kivirähk) ja Anne Muhoneni "Ära unusta mind". Lisaks Amanda Orava ja Urmas Nimetu "Maa varjatud pool", mida võiks siis mahu tõttu pigem graafiliseks novelliks nimetada.


28 märts 2025

Lugemismängu soovitused: Noorteromaan. Meelis Kraft "Tiuhkamäe" I ja II

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“, „Tiuhkamäe. Teine raamat“ (Sooroheline 2022 ja 2024)

Sobib täitma lugemismängu kategooriaid eesti autori noorteraamat või eesti autori ulmeraamat.

Kraft on ses mõttes põnev autor, et mul on huvitav jälgida, kuidas ta kirjutab. Ulme. Naistekas. Noortekas. Krimka. Huvitav, mida ta järgmisena ette võtab? Ajaloolise romaani? Lasteraamatu?

Mulle näib, et selles, mida ja kuidas ta teeb, pole midagi juhuslikku. Võttestik on hästi omandatud ja ta kasutab seda kindla käega. Ja see ei tähenda, et lugedes see kuidagi häirima jääks. Ei, see ongi märk, et võtteid kasutab proff – miski ei mõju kunstlikuna ega jää torkima. Tõsi küll, kahe Tiuhkamäe osa peale leidsin ühe koha, mis polnud loogiline, aga las ta olla, üldpilti see väga ei häirinud.

Põnev on omamütoloogia, mis on talutav ka neile, kes ulmet pelgavad (alapealkirjaks on õigusega paranormaalne põnevik, sest seda see ongi, kuigi on loetav ju ka ulmena). Tegevustik hoiab pinget, lugeda on ladus, igav ei hakka.

Mind hakkas huvitama, kuidas autor loo lõpuks lahendab ja otsad kokku tõmbab, sest praegu on lugu ikka veel ilma selge lõputa. See ongi ehk peamine etteheide – neid raamatuid tuleb lugeda järjest ja siis kui viimane/viimased osa(d) ka ilmunud on.

Mina kavatsen küll lõpu ka ära lugeda.

Hea töö!

26 märts 2025

Virtuaalkülaline: Tiit Aleksejev

Täna on meil virtuaalselt külas kirjanik Tiit Aleksejev, kes pidanud ka Eesti Kirjanike Liidu esimehe ametit.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

“Rõõm” ja “imetlus” on ilmselt õiged sõnad. Lisaks tunne imelise kohalolust. See, et eesti rahvas on läbi kõigi nende sõdade ja katkude kestma jäänud ja omakeelse kirjanduse loonud, ei ole üldsegi tavaline. Samas on mul kõiksugu dekaadide, plenaaride ja juubeliaastate osas teatav tõrge. Nendega kaasneb omajagu kahepalgelisust. Kõige puhtamad pühad ja tähistamised ongi need, mida me oma hinges tähistame.  

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Maailmale pole eestikeelsest raamatust ilmselt sooja ega külma, mõned üksikud estofiilid välja arvatud. Meile endile peab oluline olema. Tundub, et ongi.   

Lugesin kusagilt , et uurid loovuse ja TI suhet. Millal masin kirjutab auhinnaväärilise romaani? Ja kas siis on masinast saanud inimene?

Võimalik, et inimväärset romaani ei suuda programm kunagi kirjutada, oluline osa kirjandusest on kehaline ja tekstiväline. Kõik need meie ekstaasid ja läbielamised, mis moodustavad olulise osa romaanikunstist ja täpsemalt stiilist. Küll suudab tehisintellekt edukalt ära petta, luua illusiooni, et ta on ise midagi loonud. Just seda ärapetmise aspekti tuleb silmas pidada, kogu õhina ja vaimustuse taustal, mis tehisintellektiga kaasneb. Samuti ei kao eesti keel kuhugi kui temaga suurkorporatsioonide andmebaase ei nuumata. Tõeline on alati tugevam kui näiline ja tehisintellektis on omajagu valet. Kirjanduse kontekstis eriti. Ma ei ole tehisintellekti kui säärase vastu, aga tasub veidi mõelda, mida inimsus tähendab ja millest me ei tohiks kiiruse või efektiivsuse nimel loobuda.  

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ain Kalmuse „Juudas“. Eesti ajalooromaani puhul räägitakse peamiselt kahest autorist: Jaan Krossist ja Karl Ristikivist, mõlemad ongi meisterlikud. Kross valis eesti ainese ja Ristikivi maailmaajaloo. Ain Kalmus ühendas oma loomingus mõlemad mõõtmed. „Juudas“ on üks kaunemaid püha maa romaane ja lunastusloo peegeldusi, mida ma olen lugenud.    


23 märts 2025

Lugemismängu soovitused: 2024. aasta raamat. Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“ (Paradiis 2024)

„Juba lapsena oskasin ma mõelda süngeid mõtteid“ (lk 23). See lause võiks vist olla selle raamatu moto. Need on eksistentsiaalsed mõtisklused. Et mitte öelda – eksistentsiaalne äng. Jah, ängi kumab sellest korralikult. Aga mitte ainult. Vähemasti raamatu esimeses pooles. On ka eksistentsiaalset rõõmu. Kuigi ka see kipub olema selline kergelt nukra alatooniga. Rõõmu kurvastused, nagu Tõnu ise ütleb.

Õnnepalu on fenomen. Ka selles raamatu ta nagu ei räägikski ju millestki. Ja samas räägib ta ... kõigest! Doseerib oma helgust ja süngust grammi täpsusega, nii et kaalud ei kõigugi, jäädes täpselt tasakaalu.

Ma tegelikult ei tea, kellele Tõnu kirjutab. Küllap iseendale. Ja see annab kõigile võimaluse kellegi teise sisse vaadata. See vist ongi põhjus, miks ta inimestele nii meeldib. Meile ju meeldib teiste ellu piiluda. Pealegi on suur osa sellest nii tuttav, nii oma. Sellega on kerge samastuda. Ja kuigi see, millest Õnnepalu kirjutab, on lihtne, on see, kuidas ta seda teeb, lihtsusest kaugel. Mõttekäigud on huvitavad, kohati ootamatudki, sõnakasutus nauditav ja rikas (võtame või näiteks selle: „Elu suurim trauma ongi argipäeva trauma. Kõik muu saab mööda, agipäev on surematu“).

Raamat on päeviku vormis ja pärast aastavahetust tekib korraga tunne, nagu oleksin lugenud kahte erinevat raamatut. Ma ei tea, kas käis vedru maha ja pimedus sai võimust, aga depresiivsus suureneb ja tasakaal tekstist kaob. Domineerima jääb äng.

Ma ütlesin, et ei tea, kellele Õnnepalu kirjutab. Aga raamatu lõpu poole hakkab tunduma, et ma saan aru miks ta kirjutab. Ta üritab ängi endast välja kirjutada. Seda elamise vaeva. Sest kui ta seda ei teeks, tuleks otsustama hakata. Need otsused aga ei peaks olema inimese teha.

Tõrjemaagia, öeldi vanasti.

Ajalikkus painab teda. Aeg ise painab teda. Elu tuleb kuidagi üle elada.

Selle raamatu lugemist julgen soovitada ligikaudu aastavahetuse daatumini. Sealt edasi – omal vastutusel.

Sobib kategooriatesse "Vabalt valitud eesti autori raamat" või "2024. aastal ilmunud eesti autori raamat". 

21 märts 2025

Luule minu elus. Ülemaailmse luulepäeva puhul

Tänase ülemaailmse luulepäeva puhul kirjutan sellest, kuidas mina luule juurde jõudsin. Olen seda küll korduvalt erinevatel kohtumistel pidanud rääkima, kui küsitakse, kuidas minust sai kirjanik, aga olgu siis veel üks kord.

Olen eluaeg olnud suur lugeja, aga see oli proosa, mitte luule, mida ma lugesin. Koolis oli luule lugemine sundus ja ega see mulle eriti meeldinud - enamasti seostus luule millegi sünge ja morbiidsega. Teate ju küll - "must lagi on meie toal" ja "hall on taevas ja must on maa".

Kuniks ... sattusin vene kroonus olles lugema luuletust, mis sööbis mu mällu, nii et kirjutasin selle sõjaväest tagasi tulnuna tudengipõlve alguses mälu järgi märkmikku üles. Autorit ma ei mäletanud, kust lugesin, samuti mitte. Arvasin, et see võis olla huumoriajakiri "Pikker", aga samahästi võis see ka olla ka hoopis ajalehe "Edasi" luuleveerg. Tegu oli vemmalvärsilikult lõbusa luuletusega ja see oli silmiavav kogemus. Saab ka nii! Saab naljakalt ja teravmeelselt! Mul polnud kunagi olnud tõmmet kirjutada, aga siis äkki tekkis soov proovida ka ise mingeid vemmalvärsse treida (ja kroonus postil seistes polnud ju niikuinii midagi teha). Nii ta läks.

Aastakümneid ei teadnud ma, kellele ma tänu võlgnen, et minust lõpuks kirjanik sai. Kuni eelmisel aastal ühel lugejatega kohtumisel, kus sellest juttu tuli, tsiteerisin taas mälu järgi seda luuletust. Ja ennäe imet, paar päeva hiljem sain kirja, kus tähelepanelik kuulaja andis teada: see on Hando Runneli luuletus kogumikust "Kiikajon ja kaalepuu". Kontrollisin üle ja nii oligi - leheküljel 123 on luuletus KONSTANTIN (Tiibuse Mari ajalikkude laulude koherentsil)

             Siis tuli onu Konstantin 
             ja palus heita loosi, 
             et mida sööma hakata,
             tal oli palju moosi.

             Loos langes õunamoosile,
             see oli kõige parem,
             ma mõtlesin, miks Konstantin
             ei tulnud juba varem?

             Ta oli väga vana mees,
             tal oli mõistus segi.
             Kust sai need moosid Konstantin,
             kas tõesti ise tegi?

Jah, mina mäletasin vaid kahte esimest salmi ja sõnastus oli minu mälus pisut teine, aga ilmselgelt oli tegu sama luuletusega. Olin endale lubanud, et kui autori teada saan, siis tänan teda. Olen seda erakirjavahetuses juba teinud, aga ega küll küllale liiga tee! Nii et tänase luulepäeva puhul veelkord:

Aitäh, Hando!

19 märts 2025

Virtuaalkülaline: Kristiina Ehin

Sel reedel on ülemaailmne luulepäev, sestap on paslik küsida mõned küsimused luuletaja Kristiina Ehinilt.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

See on uhke tunne. Meie raamatukultuuri kujunemistee pole olnud lihtne. Väikese rahvana oleme vastuvoolu sõudjad. Raamatute toel on arenenud meie keel, oleme saanud sellest õige maigu suhu, tunneme ära stiilivääratused ja tunneme rõõmu, kui lause on nõtke ja väljendusrikas. Raamatute toel on üles kasvanud põlvkondade kaupa meie oma haritlasi. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Siinkohal teen kummarduse tõlkijatele, kes tuulutuvad meie keeleruumi ja vahendavad meile väärt teoseid muutuvast maailmast. 

Kui lihtne või raske on olnud luuletajatest vanemate varjust ise luuletajana välja kasvada?

Lihtne ja raske. Emalt-isalt õppisin oma konte kokku korjama, mis ka ei juhtuks, endaks jääma ja oma elu ja loominguga edasi minema.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

August Gailiti “Toomas Nipernaadi”.


Ja olgu etteruttavalt öeldud, et 21. märtsil kell 14-18 toimub ülemaailmse luulepäeva puhul Tartus Kirjanduse maja saalis (Vanemuise 19) luuleraamatute laat:

https://www.facebook.com/events/2126500024462416

Kes juhtub Tartus olema, käige vaatamas-ostmas. Pärast seda on sama maja all Salongis luuleõhtu, kus esinevad Tartu linnakirjanik 2025 Tõnis Vilu, Jüri Kolk ning Elov & Maître (elektro-industriaalse luulekompositsiooniga „Olin sel õhtul üksi ...“)

17 märts 2025

Lugemismängu soovitused: rohelise kaanega raamat. Hando Runnel

Hando Runnel „Mõru ning mööduja“ (Loomingu Raamatukogu ´76) on siis minu valik raamatubingo kategooriast rohelise kaanega raamat (aga sobib ka kategooriasse eesti autori luuleraamat). 


Runneli varasemad luuletused on ammu kullaproovi külge saanud. Ühtaegu nii lihtsad ja samas nii sügavad, ühtaegu värsked ja samas ajatud. Runnel uitab luulemetsades nagu ise tahab. Ta on seal kasvanud ja eksimist pole karta.

Runnel ise on arvanud, et tänapäevane lugeja ei haaku enam tollase meeleoluga, ei tunneta seda ajastu taaka ja süngust, mis tollase lugeja vereringes tuksus. Aga nagu ütles Samuel Johnson: „Kirjanik vaid alustab raamatut, lugeja lõpetab selle“. Küllap tänasele lugejale on see üks raamat, tollasele aga hoopis teine. Huvitav on jälgida neid torkeid, mida Runnel režiimi ja ühiskonna suunal teeb, ilma et tsensorid sellele reageeriksid. Küllap praegusaja lugeja ei pane neid tähelegi. Praegu võib ainult kujutleda, millise tähenduse omandas sügaval stagna-ajal näiteks luuletus „Eetika aine“. Või millese alltekstiga oli võimalik lugeda „Olemist“.

Mind ennast on puudutanud Runneli järgmine ajatu tõdemus:

    MA TEAN, ET PÄIKE LIIGUB

Ma tean et päike liigub,

see mind ei liiguta,

mu hinge täidab uudis,

et seal ei kiiguta,

kus ise kiigel käidud,

et seal ei mängita,

kus ise palli löödud,

see uudis ängistab.

See ängistus on tõde,

et ajad kaovad käest,

ja peale kasvand põlved

ei küsigi su käest.

Ja veel on kummalisel kombel mind pea terve elu kummitanud read sellest kogust:

Toledot ma armastasin.

Toledo laisk kuupaistes linn.

Tõld kullatud katusega.

Öös põgenev kaevuvinn.

Toledo tõmbab mind siiamaani vastupandamatu jõuga ja ühel ilusal päeval käin ma seal ära, ega ma enne rahu saa.

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...