Toshikazu Kawaguchi „Enne, kui kohv jahtub“.
Tänapäev, Punase raamatu sari, 2022
Üks neist peavoolu raamatutest, mis flirdib ulmekirjanduse vahenditega, seekord siis ajarännu ideega. Pealkiri tuleneb reeglist, mis ajarändu piirab, aga see pole ainuke, neid on veel. Aga ega see olegi oluline, nagu ajaränd isegi. See ei ole ju ulmeraamat. See on raamat inimsuhetest, valikutest, kahetsusest, leinast, andestusest ja eelkõige armastusest. Neli naist, kes rändavad läbi aja, põgusaks hetkeks, et kohtuda kellegagi, keda nad armastavad. Miks, kuidas, kust tulevad reeglid, midagi ei selgitata. Nii lihtsalt on. Selles mõttes on see raamat pigem maagiline realism kui ulme. Sest realism see ju ilmselgest ei ole.
Sellest raamatust ei ole võimalik rääkida, sest selle kirjeldamine
ei anna midagi. Näib, et ainus võimalus on seda lugeda. Ja see on selline
raamat, mis kas meeldib või ei. Kui ma peaksin valima välja ainult ühe sõna,
millega seda raamatut iseloomustada, siis siin see on: südamlik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar