Otsing blogist

18 november 2026

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026

Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fantaasiat, omaaegset poistekirjandust, mida üllitati tihti just Luis Royo, Boris Vallejo või Michael Whelani kaanepiltidega, on igati teretulnud. Kahjuks rikub kogu ilusa ära tõik, et vähemalt üks lugu kogumikust on toimetamata ja kubiseb vigadest. Puudu ei ole ainult komad, puudu on terveid tegusõnu ja käändelõppe. Kurb. „Viimane ristiretk“ nägi välja, nagu oleks kogemata üle lugemata mustand muude juttude vahe sattunud.

Kogumik ise on pühendatud mõõga ja maagia kui ulme alamžanri alusepanija Robert E. Howardi 120. sünniaastapäevale ja sisaldab sissejuhatavale ja kogumikku lõpetavale Howardi enda jutule lisaks ka tema lõpetamata teksti „Hunni vari“, mille on lõpetanud Marcus Kaas, lisaks veel seitse eesti autorite juttu Howardi tegelastega. Esindatud on kõik tema peamised kangelased –  puritaan Salomon Kane, Must Turlogh Dubh O´Brien, Punane Sonja, barbar Conan on samuti platsis. Kuigi peakiri on „Mõõgad ja maagia“, pole maagiat mitte kõigis juttudes. Nii „Esimene barbar“ kui „Veresidemed“ on tavalised ajaloolised seiklusjutud. Mõõgad on, maagiat mitte. Kuna Howard kirjutas ka ise hulga ajaloolisi seiklusjutte, sobivad need teda mälestama küll, kuigi kogumiku pealkirjaga tekib pisuke vastuolu.

Minu lemmik selles kogumikus oli Jaagup Mahkra „Jesaja sõnad“. Kena segu väikesest mõrvajuurdlusest, saladusest, nõiaprotsessidest ja üleloomuliku kurjusega võitlemisest. Mahkra oskab komponeerida. Seda on hästi näha ka tema „Esimeses barbaris“. See lõpulause! Minu jaoks oli postiivne seegi, et „Jesaja sõnadesse“ oli ta peategelaseks valinud Salomon Kane´i. Ka mu enda jutud selles kogumikus olid Salomon Kane´ist ja Mustast Turloghist just põhjusel, et need tundusid olevat karakteritena palju huvitavamad kui näiteks lihasmägi Conan. Eriti Kane, kes vajadusel tapab halastamatult, aga see ei tähenda, et tal poleks kõhklusi ja hingepiinu. Aeg-ajalt langeb ta melanhooliasse ja siis võib tema suust kuulda filosoofilisi arutlusi hea ja kurja olemusest, inimsoo minevikust ja tulevikust. Koostajana oleksin ma enda ja Mahkra Kane´i jutud järjest pannud. Praegu on nende vahel Jansi Kane, kes langeb sellest isiksusemustrist veidi välja, aga ma saan aru, et järjestus tuleneb sündmustiku ajajoonest. Ja kui juba ajajoont mainida, siis Kristjan-Jaak Rätsep on oma arvustuses kirjutanud pisut eksitava lause: „Kui Howardi loomingus tegutseb Solomon Kane 17. sajandil...“ Suur osa tema seiklusi toimub Matthew Baugh´i kronoloogia põhjal siiski 16. sajandi teises pooles ja 1605. aastal naaseb Kane juba lõplikult oma Aafrika seiklustelt Inglismaale. Nii et mingit kunstlikku vastuolu tegevustiku üldise ajajoonega ei ole.

Marcus Kaas on Howardi lõpetamata jutu üsna kenasti ja loogiliselt lõpuni kirjutanud. Midagi kusagilt kriipima otseselt ei jää, mõned pisut klišeelikud (ja seetõttu kuidagi etteaimatavad) ütlemised tulevad siin-seal ette, aga see-eest on suur lahing üsna Howardi vaimus edasi antud. Šedööver ei ole, aga läbikukkumine ka mitte.

Jekimovi „Oonüksist silmad“ on Conani-lugu. Päris huvitava ideega, üsna howardilikult liigsete selgitusteta üleloomulik seiklus. Jekimov kipub teinekord liiga keerulisi lauseid konstrueerima ja keerab sellega vindi üle; ka see lugu pole sellest patust päris prii. Taas oleks korralik toimetamine terviku pigem paremaks teinud.

Punase Sonja jutte pole ma lugenud, aga Lüüli Suuki jutt „Veresidemed“ paigutub arvatavasti kenasti kusagile Howardi Sonjast pajatavate ajalooliste seiklusjuttude vahele-kõrvale, olles tuntavalt osa millestki suuremast (kõik jääb ju tegelikult lahtiseks, olles vaid üks episood). Punane Sonja on siin vaid kõrvaltegelane, põhirõhk on tema õetütrel Dilaral. Korralik lugu, mille ainus puudus ongi vaid asjaolu, et see tundub nagu mingi suurema asja keskelt välja lõigatuna.

Kokkuvõtteks täitsa kobe kogumik, kuigi toimetajakätt oleks tahtnud rohkem näha.

 

„Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026

Teine kogumik on mõeldud tutvustama „mõõga ja maagia kirjanduse sündi läbi selle kuulsaimate esindajate esimese põlvkonna“, nagu ütleb tekst tagakaanel. Nagu iga vastsündinu, on seegi kohmakas ja kipub koperdama. Esimesed kaks juttu, Lovecrafti „Hukatus, mis tuli Sarnathi“ ja Clark Ashton Smithi „Must iidol“, pole just suurem asi lugemisnauding. Lovecrafti pajatuse helgeim välgatus on lause: „Siin sooritati väga salajast ja iidset vesisisalik Bokrugi jälestamise riitust...“ see on oma totakuses lausa nunnu. Ometi on siin juba näha see, millega Lovecraft hiljem kuulsaks saab – tema kosmitsismist kantud veekoletiste iidne tsivilisatsioon. Clark Ashton Smithi jutt on aga lihtsalt lapsik, igas suunas üle pingutatud kirjeldustega.

Howardi enda „Purpurkuningriigi mõõgad“ on seevastu üsna klassikaline seiklus. Valuusia kuningas Kull on nagu barbar Conani kloon – lihasmägi, barbarist seikleja. Sellistest lauldakse laule. Maagiat selles loos ei ole, kui mitte arvestada seda, et Kull on antlantislane. Nii et müüt, mitte maagia. Aga paleeintriig töötab, on kangelaslikku mõõgavõitlust ja õnnelik lõpp.

Edasi läheb huvitavamaks. C.L. Moore „Hellsgarde“ on paaris juba mainitud Smithi „Musta iidoliga“ nagu õppematerjal. Lugege ja õppige, mis töötab ja mis mitte. Moore kruvib pinget hoopis teiste võtetega, vaoshoitumalt, peenemalt, aga seda kindlamalt. Ei mingit Smithi ülepingutatud epiteetide sadu. Ei, see oli ootamatu (eriti see äraspidi-vampiirinduse idee) ja piisavalt õõvastav. See oli ilus. Ilus pisike pärl.

Clifford Ball on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, ka Ulmekirjanduse Baas ei tunne seda autorit. Tema „Jumalanna ärkab“ ei ole küll midagi ainulaadset, aga siiski üsna korralikult tehtud, kuigi mõnedes kohtades pisut klišeelik. Seevastu Henry Kuttneri „Draakonikuu“ ja Fritz Leiberi „Uppunud maa“ on jälle väga korralikud jutud. Leiberi Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja sarja kuuluv jutt meeldis mulle isegi rohkem. Kuttneri loos oli küll dramaatilisi pöördeid, musta maagiat ja suurejooneline lahing, aga Leiberi jutt töötas minu jaoks paremini. Eelkõige võlus mind see, kuidas ta õudust edasi annab. Ei olnud üheseid ja selgeid kirjeldusi, vaid peategelase ärev põgenemine loo lõpus koos tema kaaslase pisut ebamäärase kirjeldusega sellest, mida ta arvas nägevat. Selle abil suunatakse lugeja oskuslikult oma kujutlusvõimet kasutama ja tulemus on oluliselt parem kui otsese kirjeldamise ja õudust rõhutavate epiteetide kuhjamise puhul oleks.

Jack Vance´i „Turjan Miiri lossist“ oli minu jaoks pettumus. Lühike jutt, mis üritas vist olla filosoofiline, aga minu jaoks ei kandnud välja. Kuidagi pidetuks jäi. Ja ei olnud Vance´i vääriline. Ka L. Sprague de Campi jutust „Kohutav Ka“ ootasin ma pisut enamat. Ei, midagi väga viga ju ei olnudki, ent jäi siiski kuidagi skemaatiliseks, erinevalt Poul Andersoni „Deemonlikust merereisist“. Selles oli taas kõik kenasti taakaalus. Oli põnevust, armastust, intriigi ja vandenõud, väike saladus, palju ennastsalgavat võitlemist, piisavalt värvikad tegelased. Minu jaoks koos Moore´i ja Leiberiga selle kogumiku esikolmikus.

Naljakal kombel hakkab pärast mõlema kogumiku lugemist tekkima tunne, et meie oma autorite kogumik on ühtlasem ja huvitavamgi. Arvestades küll asjaolu, et teise kogumiku vanima jutu kirjutamisest on möödunud 106 aastat ja värskeima kirjutamisest 68, oleks ka kentsakas, kui see nii ei oleks. Klassikud või mitte, aga aeg teeb ka oma tööd.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...