„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026
Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia
fantaasiat, omaaegset poistekirjandust, mida üllitati tihti just Luis Royo,
Boris Vallejo või Michael Whelani kaanepiltidega, on igati teretulnud. Kahjuks
rikub kogu ilusa ära tõik, et vähemalt üks lugu kogumikust on toimetamata ja
kubiseb vigadest. Puudu ei ole ainult komad, puudu on terveid tegusõnu ja
käändelõppe. Kurb. „Viimane ristiretk“ nägi välja, nagu oleks kogemata üle lugemata
mustand muude juttude vahe sattunud.
Kogumik ise on pühendatud mõõga ja maagia kui ulme alamžanri
alusepanija Robert E. Howardi 120. sünniaastapäevale ja sisaldab
sissejuhatavale ja kogumikku lõpetavale Howardi enda jutule lisaks ka tema
lõpetamata teksti „Hunni vari“, mille on lõpetanud Marcus Kaas, lisaks veel
seitse eesti autorite juttu Howardi tegelastega. Esindatud on kõik tema
peamised kangelased – puritaan Salomon
Kane, Must Turlogh Dubh O´Brien, Punane Sonja, barbar Conan on samuti platsis.
Kuigi peakiri on „Mõõgad ja maagia“, pole maagiat mitte kõigis juttudes. Nii
„Esimene barbar“ kui „Veresidemed“ on tavalised ajaloolised seiklusjutud.
Mõõgad on, maagiat mitte. Kuna Howard kirjutas ka ise hulga ajaloolisi
seiklusjutte, sobivad need teda mälestama küll, kuigi kogumiku pealkirjaga
tekib pisuke vastuolu.
Minu lemmik selles kogumikus oli Jaagup Mahkra „Jesaja
sõnad“. Kena segu väikesest mõrvajuurdlusest, saladusest, nõiaprotsessidest ja
üleloomuliku kurjusega võitlemisest. Mahkra oskab komponeerida. Seda on hästi
näha ka tema „Esimeses barbaris“. See lõpulause! Minu jaoks oli postiivne
seegi, et „Jesaja sõnadesse“ oli ta peategelaseks valinud Salomon Kane´i. Ka mu
enda jutud selles kogumikus olid Salomon Kane´ist ja Mustast Turloghist just
põhjusel, et need tundusid olevat karakteritena palju huvitavamad kui näiteks
lihasmägi Conan. Eriti Kane, kes vajadusel tapab halastamatult, aga see ei
tähenda, et tal poleks kõhklusi ja hingepiinu. Aeg-ajalt langeb ta
melanhooliasse ja siis võib tema suust kuulda filosoofilisi arutlusi hea ja
kurja olemusest, inimsoo minevikust ja tulevikust. Koostajana oleksin ma enda
ja Mahkra Kane´i jutud järjest pannud. Praegu on nende vahel Jansi Kane, kes
langeb sellest isiksusemustrist veidi välja, aga ma saan aru, et järjestus
tuleneb sündmustiku ajajoonest. Ja kui juba ajajoont mainida, siis
Kristjan-Jaak Rätsep on oma arvustuses kirjutanud pisut eksitava lause: „Kui
Howardi loomingus tegutseb Solomon Kane 17. sajandil...“ Suur osa tema seiklusi
toimub Matthew Baugh´i kronoloogia põhjal siiski 16. sajandi teises pooles ja
1605. aastal naaseb Kane juba lõplikult oma Aafrika seiklustelt Inglismaale. Nii
et mingit kunstlikku vastuolu tegevustiku üldise ajajoonega ei ole.
Marcus Kaas on Howardi lõpetamata jutu üsna kenasti ja
loogiliselt lõpuni kirjutanud. Midagi kusagilt kriipima otseselt ei jää, mõned
pisut klišeelikud (ja seetõttu kuidagi etteaimatavad) ütlemised tulevad
siin-seal ette, aga see-eest on suur lahing üsna Howardi vaimus edasi antud.
Šedööver ei ole, aga läbikukkumine ka mitte.
Jekimovi „Oonüksist silmad“ on Conani-lugu. Päris huvitava
ideega, üsna howardilikult liigsete selgitusteta üleloomulik seiklus. Jekimov
kipub teinekord liiga keerulisi lauseid konstrueerima ja keerab sellega vindi
üle; ka see lugu pole sellest patust päris prii. Taas oleks korralik
toimetamine terviku pigem paremaks teinud.
Punase Sonja jutte pole ma lugenud, aga Lüüli Suuki jutt „Veresidemed“
paigutub arvatavasti kenasti kusagile Howardi Sonjast pajatavate ajalooliste
seiklusjuttude vahele-kõrvale, olles tuntavalt osa millestki suuremast (kõik
jääb ju tegelikult lahtiseks, olles vaid üks episood). Punane Sonja on siin
vaid kõrvaltegelane, põhirõhk on tema õetütrel Dilaral. Korralik lugu, mille
ainus puudus ongi vaid asjaolu, et see tundub nagu mingi suurema asja keskelt
välja lõigatuna.
Kokkuvõtteks täitsa kobe kogumik, kuigi toimetajakätt oleks
tahtnud rohkem näha.
„Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026
Teine kogumik on mõeldud tutvustama „mõõga ja maagia
kirjanduse sündi läbi selle kuulsaimate esindajate esimese põlvkonna“, nagu
ütleb tekst tagakaanel. Nagu iga vastsündinu, on seegi kohmakas ja kipub
koperdama. Esimesed kaks juttu, Lovecrafti „Hukatus, mis tuli Sarnathi“ ja
Clark Ashton Smithi „Must iidol“, pole just suurem asi lugemisnauding.
Lovecrafti pajatuse helgeim välgatus on lause: „Siin sooritati väga salajast
ja iidset vesisisalik Bokrugi jälestamise riitust...“ see on oma totakuses
lausa nunnu. Ometi on siin juba näha see, millega Lovecraft hiljem kuulsaks
saab – tema kosmitsismist kantud veekoletiste iidne tsivilisatsioon. Clark
Ashton Smithi jutt on aga lihtsalt lapsik, igas suunas üle pingutatud
kirjeldustega.
Howardi enda „Purpurkuningriigi mõõgad“ on seevastu üsna
klassikaline seiklus. Valuusia kuningas Kull on nagu barbar Conani kloon –
lihasmägi, barbarist seikleja. Sellistest lauldakse laule. Maagiat selles loos
ei ole, kui mitte arvestada seda, et Kull on antlantislane. Nii et müüt, mitte
maagia. Aga paleeintriig töötab, on kangelaslikku mõõgavõitlust ja õnnelik
lõpp.
Edasi läheb huvitavamaks. C.L. Moore „Hellsgarde“ on paaris juba
mainitud Smithi „Musta iidoliga“ nagu õppematerjal. Lugege ja õppige, mis
töötab ja mis mitte. Moore kruvib pinget hoopis teiste võtetega, vaoshoitumalt,
peenemalt, aga seda kindlamalt. Ei mingit Smithi ülepingutatud epiteetide sadu.
Ei, see oli ootamatu (eriti see äraspidi-vampiirinduse idee) ja piisavalt
õõvastav. See oli ilus. Ilus pisike pärl.
Clifford Ball on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, ka
Ulmekirjanduse Baas ei tunne seda autorit. Tema „Jumalanna ärkab“ ei ole küll
midagi ainulaadset, aga siiski üsna korralikult tehtud, kuigi mõnedes kohtades
pisut klišeelik. Seevastu Henry Kuttneri „Draakonikuu“ ja Fritz Leiberi
„Uppunud maa“ on jälle väga korralikud jutud. Leiberi Fafhrdi ja Halli
Hiirepüüdja sarja kuuluv jutt meeldis mulle isegi rohkem. Kuttneri loos oli
küll dramaatilisi pöördeid, musta maagiat ja suurejooneline lahing, aga Leiberi
jutt töötas minu jaoks paremini. Eelkõige võlus mind see, kuidas ta õudust
edasi annab. Ei olnud üheseid ja selgeid kirjeldusi, vaid peategelase ärev
põgenemine loo lõpus koos tema kaaslase pisut ebamäärase kirjeldusega sellest,
mida ta arvas nägevat. Selle abil suunatakse lugeja oskuslikult oma
kujutlusvõimet kasutama ja tulemus on oluliselt parem kui otsese kirjeldamise
ja õudust rõhutavate epiteetide kuhjamise puhul oleks.
Jack Vance´i „Turjan Miiri lossist“ oli minu jaoks pettumus.
Lühike jutt, mis üritas vist olla filosoofiline, aga minu jaoks ei kandnud
välja. Kuidagi pidetuks jäi. Ja ei olnud Vance´i vääriline. Ka L. Sprague de
Campi jutust „Kohutav Ka“ ootasin ma pisut enamat. Ei, midagi väga viga ju ei
olnudki, ent jäi siiski kuidagi skemaatiliseks, erinevalt Poul Andersoni
„Deemonlikust merereisist“. Selles oli taas kõik kenasti taakaalus. Oli
põnevust, armastust, intriigi ja vandenõud, väike saladus, palju ennastsalgavat
võitlemist, piisavalt värvikad tegelased. Minu jaoks koos Moore´i ja Leiberiga
selle kogumiku esikolmikus.
Naljakal kombel hakkab pärast mõlema kogumiku lugemist
tekkima tunne, et meie oma autorite kogumik on ühtlasem ja huvitavamgi.
Arvestades küll asjaolu, et teise kogumiku vanima jutu kirjutamisest on
möödunud 106 aastat ja värskeima kirjutamisest 68, oleks ka kentsakas, kui see
nii ei oleks. Klassikud või mitte, aga aeg teeb ka oma tööd.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar