Jose Saramago „Tujukas surm“

Jose Saramago „Tujukas surm“. Eesti Raamat 2005, Nobeli laureaatide sari

Isver-susver, milline jahumine, oli esimene emotsioon. Tekst venib nagu kaameli seesamune. Tatt ma mõtlen. Kas nobelisti tatt on väärikam kui kaameli oma ja mida kaamel ise sellest arvaks, et ta tõstetakse koos nobelistist sõnameistriga püünele, kuhu tal tegelikult asja ei ole, kuigi nobelist arvaks ehk teisiti, sest surma palge ees on ju mõlemad võrdsed, kuigi ühe peas on oluliselt rohkem oidu, samas mis õigusega me väidame, et kaamelil seda ei ole, sest vaatamata üldteada tõigale, millele on ükskõik kui teemakaugelgi inimesel võimatu vastu vaielda, et ükski kaamel ei ole tänapäevani Nobeli auhinda pälvinud, pole see ilmselgelt mitte kaamelite viga või tegemata töö, vaid pigem auhinnažürii kitsarinnalisuse ja ignorantsuse märk, mis annab aimu selle maailma ülekohtusest kallutatusest, mis ei lase vääriliselt hinnata teistsuguse taibu säravaimaid ilminguid, sest kuidas muidu selgitada jahmatavat seika, et oskus liitrite kaupa vett rasvkudedesse mahutada ei ole näiteks loodusteaduste vallas Nobeliga väärindatud, samas kui oskus liitrite kaupa vett ridade vahele mahutada päädib kõrge tunnustuse, surematu kuulsuse ja kopsaka rahalise auhinnaga, mille saaja Stockholmi raekojas kuninga enda juuresolekul peente roogade ja napside toel Parnassile tõstetakse?

Eelnev lause oli üsna hale katse anda ligikaudugi aimu Saramago stiilist, nii et nobelisti minust ilmselt ei saa. Saramago lause vaatab sulle aga ühe lehekülje alguses otsa ja liputab saba teise lehekülje lõpus, olles nagu boamadu, kes üritab lugeja alla neelata (vaata näiteks lk 28 kuni 30). Lisaks on autoril halb komme kasutada ka otsest kõnet ilma jutumärkide ja reavahedeta, otse lause sees, komade vahele suurtäheliste algustega pikitult, nii et lihtne see lugemine ei ole.

Samas ei ole see ka igal hetkel nii tapvalt raskepärane. Kui end sinna sisse lugeda, siis mõni koht särtsub täitsa hästi. Küüniline teine. Igatahes näib, et maagilist realismi surma kujul, kes ühel hetkel ühes riigis enam oma kohustusi ei täida, oli autoril tarvis vaid selleks, et ühiskonnakriitiline satiir ja inimloomuse halastamatu kriitika käima tõmmata. Kummaline on see, et nii umbkaudu viimase kolmandiku pealt (lk 122, kui täpsem olla) register muutub. Satiirist saab äkki muinasjutt, omalaadne armastuslugu. Samas on see kõik kohati just selle sõnavahu (stiil, et Urr teda võtaks!) tõttu nii tüütu, et ma ausalt öeldes ei kujutagi ette inimest, kellele seda soovitada. Maitske ettevaatlikult ja omal vastutusel.