Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“

Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“. Pilgrim 2025

See raamat suutis mind üllatada. Ootasin tagakaane kirjelduse põhjal sirgjoonelist madinat, täis verd ja soolikaid. Ikkagi berserk ju. Noh, eks neid soolikaid ja verd ju oli ka, aga pigem nagu „kõrvalsaadusena“. Raamat osutus meeldivalt kihiliseks ja peamine rõhuasetus oli hoopiski eksistentsiaalsel poolel. Noh, selle kihilisuse üle on juba jõutud halada, et kaootiline ja nagu udus sobramine. Aga kuulge, moodsad romaanid ongi sellised. Fragmentaarsed. Ja ajule teeb säändne asi ainult head, hallidel ajurakukestel peab ka tööd olema.

Näib tõesti, et algus on rabe, kes on kes, mis toimub, ei saa sotti. Aga kõik on teadlikult nii üles ehitatud, infot tilgub jupikaupa, erinevast vaatenurgast, ja märkamatult leiad end loosse mässituna. Ühest küljest tundub, et midagi uut siin ei ole – peategelase eneseotsing ja soovid oleks nagu kõik kusagil kohatud. Surelikkuse ihalus meenub Silverbergi ja Asimovi „Positroonilisest inimesest“, lõputu eluga kaasnev elutüdimus vampiirilugudest, elluärkamist/taassündi on samuti kasutatud, näpuotsaga Frankensteini koletist, sigakoerad ja elupaagid tõid silme ette „Resident Evili“ filmid jne. Ometi on need teemad suudetud paeluvalt kokku sulatada nauditavaks tervikuks, ilma et need sarnasused häirima jääks.

Peategelane on oma elueaga vist konkurentsitult üks pikaealisemaid tegelasi üldse, mis õigustab ta resigneerumist, ükskõiksust ja teatud tüdimust, mis on üsna usutavaks suudetud kirjutada. Samas säilub lugedes pinge, küsimused jäävad, saladus ja vastasseis on olemas. Kui on tegu surematusega, on  loomulikult mängus ka sektid ja salaühingud, sõjavägi üritab salastatud projekti raames luua surematuid sõdureid (muuks neil ju klišeelikult fantaasiat ei jätku). Ometi on romaanis ka sügavamaid hoovusi.

Umbes kahe kolmandiku peal hakkas mind huvitama, et kuhu see lugu küll välja jõuab, kuidas see lahendatakse. Kartus, et lõpp võib pettumuse valmistada.

Pettumust ei tulnud. Mulle meeldis. Ma ütleksin, et kõvasti rohkem kui nii paljudki ulmekad, mida ma hiljuti lugenud olen. Ja väikese toreda finessina mainib peategelane, et üks ta „tagasitulekutest“ toimus Kaali kraatris. Nummi.

Ja kui Kaali kraatrist juba juttu tuli, siis see siga... Külla ma mõtlesin, et mis värk, ma ju olen sellest sea tähtsusest mütoloogias ja usundiloos lugenud. Muidugi – „Hõbevalge“! Lennart Meri. Ja kes oleks osanud arvata, et Keanust ja Lennart Merist tuleb koos rääkida Heh!

Benjamin Labatut „Õudne roheline“

Benjamin Labatut „Õudne roheline“. Kirjastus Gallus 2022

Üsnagi eriskummaline raamat, tuleb tunnistada. Füüsikud, matemaatikud, geeniused, ekstsentrikud. See ei ole otseselt elulugude raamat, aga see ei ole ka ilukirjandus selle tavamõistes. Ma jään hätta määratlemisega, mis see on, kuigi autor ise ütleb, et see on romaan, kus tõde seguneb väljamõeldisega. Millised osad on fiktsioon, on raske määratleda, sest faktid selles raamatus on pöörasemad kui väljamõeldis.

Igal juhul paistab olevat tõsi lause, et geniaalsust lahutab hullumeelsusest vaid üks samm. Või siis tekib seda raamatut lugedes tunne, et geniaalseid avastusi teevadki inimesed, kellel on loomupärane kalduvus hullumeelsusele, mistõttu on neil lihtsam ületada see õhkõrn piir meie igapäevase maailma ja olemise sügavaima olemuse vahel, mis võimaldab neil näha midagi tavamõistusele kättesaamatut. Nad otsekui astuksid välja lavale seatud dekoratsioonidest ning näeksid tagant- või kõrvalvaates kogu seda kaadervärki, mis laval välja valgustatud butafooriat ümbritseb ja seda töös hoiab.

Alles raamatu lõpus avaneb selle ilukirjanduslik pool. Sõnum, mida autor näib meile edastavat, kattub ulmekirjanik Arthur C. Clarke´i kuulsa sententsiga: „Iga piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast“, see tõdemus on aga tõstetud kõrgemale tasemele. Kogu eelnev näib olevat sissejuhatuseks ja tõestuseks järgnevale tõdemusele:

„/.../ nimelt matemaatika – mitte aatomipommid, arvutid, bioloogiline sõda või kliimakatastroof – muudab meie maailma vaid mõnekümne aastaga sel määral, et me lihtsalt ei suuda enam mõista, kes on inimene. Mitte et me oleksime seda kunagi suutnud teha, kuid praegu liiguvad asjad halvemuse poole. Me võime poolitada aatomeid, imetleda esimest valgust ja ennustada universumi lõppu käputäie võrrandite, kritselduste ja veidrate sümbilite abil, mida tavalised inimesed ei suuda mõista, isegi kui nad kontrollivad oma elu pisimagi detailini. Kuid jutt ei käi pelgalt tavalisest inimesest: ka teadlased ise on lakanud mõistmast maailma. Võta või kvantmehaanika, inimkonna tippsaavutus, kõige täpsem, kaunim ja kaugemaleulatuvam kõigest, mis me oleme leiutanud. Sellel põhineb internet, meie mobiiltelefonide ülemvõim ning see tõotab arvutusvõimsusi, mis on võrreldavad üksnes jumaliku intelligentsiga. See on muutnud meie maailma tundmatuseni. Me oskame seda kasutada, see töötab imeväel ja ometi ei leidu meie planeedil hingelist, elavat ega surnut, kes seda tegelikult mõistaks.“

Ma ei tea, kellele seda raamatut soovitada. Ei, mitte sellepärast, et see oleks halb. Vastupidi – see on omamoodi huvitav ja paeluv, lihtsalt kes on sihtgrupp? Ulmelugejad; need, kes on harjunud keerulisema mõttegümnastikaga? Võimalik. Teadmishimulised, kes huvituvad teadusest, eriti täppisteadusest? Või ka need, kellele meeldiivad elulood, eriti ekstsentrikute omad? Või on see kõigile, kes suudavad kastist välja mõelda? 

Proovige, see võib olla teile. Kui kaasa ei haara, saab ju alati pooleli jätta.

Jorge Luis Borges „See värsikunst“

Jorge Luis Borges „See värsikunst“. Charles Eliot Nortoni mälestusloengud 1967-1968. Biblioteca Artis Poeticae. TLÜ kirjastus 2025

„Kunst juhtub“; „Ilu varitseb meid kõikjal“; „Luule on kirg ja rõõm“ – selliseid toredaid väikesi sententse leiab sellest raamatust mitmeid. Lisaks on siin teravmeelseid mõttekäike, millest esimese abil – esimese loengus lõpus –, autor end elegantselt mõttelisest kitsikusest välja manööverdab. Mis on luule? Borges leiab, et midagi defineerida saab ainult võhik; see, kes teab, ei vaja definitsioone. Definitsioonid, sõnad üldse, jäävad teatud sügavamaid nähtusi kirjeldades paratamatult kaugeks ja lamedaks.

Üsna huvitav on loeng tõlkimisest. Alati on vaieldud, kumb on õigem, kas anda originaali edasi sõna-sõnalt või vahendada emotsiooni, kujundit, tunnet. Borges võtab salomonliku seisukoha, kuid jõuab sellega paljude jaoks ilmselt ketserluse piirile – oluline pole mitte meetod, vaid tulemus. Kui see on ootamatu, ilus, üllatav, siis on tulemus ennast õigustanud, isegi kui see lahkneb originaalist. Ainus probleem, mis jääb, on see, et lõpuks hindab seda ju lugeja, mitte tõlkija ise.

Veel üks minu jaoks ootamatu ja põnev mõttekäik – lugeja ei pea uskuma sündmustikku, aga peab uskuma tegelast; luuletuse puhul ei pea uskuma sõnu või metafoore, vaid luuletaja emotsiooni.

Inimene loeb seda, mis talle meeldib, ent ei kirjuta, mida tahaks, vaid seda, mida suudab.

Sümpaatne raamatuke, ei ürita midagi põhjapanevalt peale sundida, vaid paneb kaasa mõtlema. Näib, et need Charles Eliot Nortoni mälestusloengud on väärt kraam, olen enne mitu korda läbi lugenud Umberto Eco "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades" (Varrak 2009), mis mulle ka väga meeldis. Näib, et nüüd tuleb üles otsida ka Italo Calvino "Ameerika loengud" (Varrak 1996).

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“. Kirjastus Mooses 2026

Nonii, pastor Lenzi seiklused on jõudnud romaanini. Esimesed kaks osa on jutukogud, mida arvustades kirjutasin: Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Ja nüüd nii ongi.

Mulle tundub, et Joel Jans vajab autorina sellist vaoshoidvat raamistikku, mida Lenzi ajastu Rõngu kant pakub, tema ohjeldamatu fantaasia, mis muidu kappama ja perutama kipub, saab sellega päitsed pähe ja teos ainult võidab sellest. Ka pastorihärra rahulik isik ja tuimavõitu maarahva igapäevane elu aitavad tempot alla suruda, mis tähendab, et aega ja ruumi jääb detailidele, pastorihärra tundmuste kirjeldamisele ja mõtisklustele, mis Jansi ulmejuttudes teinekord sündmuste tempole ohvriks tuuakse. Isegi looduskirjelduses toetavad tegevustikku ja harmoneeruvad kohati pastori meeleoludega. Ka muudab ajalooline isik ja ajastu õhustik kõike autentsemaks, sunnib autorit rohkem taustatööd tegema ja jätab sellega vähem ruumi kontrollimatuks fantaasialennuks, erinevalt ulmest, kus autorit tihtipeale miski ei piira ja raamides ei hoia. Seal on ta kohati kippunud põnevusele ja tempole lõivu maksma. Lenzi tekstides on aga tasakaal paigas ja kõik sujuv ning loogiline.

Esimeste raamatutega võrreldes on aeg edasi läinud, pastorihärra naine Sophia on äsja surnud ja Lenzi vaevab masendus. Asjad pastoraadis on laokil, ajad Liivimaal Napoleoni sõjakäigu tõttu ärevad ja lisaks toimub koletu mitmikmõrv. Laipu sugeneb loo käigus loomulikult veel, kahtlust äratavaid tegelasi on ka rohkem kui üks, ka Lenzi eraelu ei unustata päris ära. Nii et lugu kannab hästi. Kannab lõpuni välja, erinevad liinid vahelduvad sobivalt ja sujuvalt, on toredalt elulisi üldistusi ja mõni väike (talupoja)filosoofiline vinjett, jumalasõna kasutamisest rääkimata. Nii et piisavalt mitmekülgne ja mulle tundub, et autor tajub ajastut päris kenasti ja on sinna sisse elanud.

Kui eelmistes Lenzi lugudes suutis autor mind ära lollitada ja mul polnud õrna aimugi, kes või mis, siis seekord suutsin ma mõrvari ära arvata. Kõik läks paika hetkel, kui selgus, mis keeles raamatuid oli tarvis salakirja lahendamiseks. Siis läksid rollid paika. Ja mulle väga meeldis, kuidas autor raamatu lõpetas ja kõik lahendas. Ma meelega ei täpsusta midagi, et lugemisrõõmu mitte rikkuda. Ainus, mis mind häirima jäi, oli mõnede sõnade (näiteks „miski“ ja „kuskil“) kasutus, aga see on juba pisut norimine. Loodetavasti on toimetaja järgmisel korral ses osas karmim. Kõnekeel on ju tore, aga „kuskil“ on siiski kohamäärus, mitte aja või määra näitaja, seda enam, et tekstis pole ta ühegi talumehe otseses kõnes, vaid kirjeldavates lõikudes. Aga järgmist osa ma ootan. Lenz on sümpaatne tegelane, tema toimetamistel on potentsiaali ja ma usun, et ajastul ja Rõngu kandil on meile veel nii mõnigi üllatus varuks.

David Koepp „Külmkamber“

David Koepp „Külmkamber“. Ühinenud ajakirjad 2019

Oh. Noh, see peaks olema põnevusromaan. Tunnistan, sissejuhatav osa oligi üsna põnev, tegelased olid toredad, aga see oli sissejuhatus. Lühike. Ja toimus 40 aastat tagasi. Siis tuleb teine osa kahe jobuga. Ja et lugeja saaks igal juhul aru, et need on jobud ja käituvad nagu jobud, tuleb anda korralik ülevaade nende senisest üsna läbikukkunud elust. See ei ole põnev. See ei ole isegi lahe. See on tüütu. Uuesti põnevaks hakkab minema alles pea poole raamatu peal, kus sissejuhatusest tuttav tegelane mängu tagasi tuuakse. Aga enne seda on veel üks jobu. Ja siis tuleb veel terve kamp tsiklitega jobusid. Kui need kõik on mõeldud keskmisele ameeriklasele, et tal oleks, kellega lugedes samastuda, siis sorry, mind ajab see marru. Ma ei suuda sellisega samastuda. Ma ei taha sellisega samastuda. Ma tahan lugeda põnevikku, mida mulle lubati, mitte omadega pekkis tüüpide halamist, kui raske nende olu on. Ma saan isegi aru, et autor on seriaalistsenarist ja ilmselt on näitlejale kogu selline tegelase elukäigu üksikasjalik kirjeldus karakteri loomisel abiks, aga miks on see selles romaanis? Mida see juurde andma peaks?

Kogu sahmerdamise põhjus, see bioloogiline oht, on loodusest liiga lihtsustatult üks-ühele ümber tõstetud. Jah, ma saan aru, et selline mõttemäng võib inimestel külmavärinaid tekitada, aga kirjanduslikult jääb see minu arust nõrgaks. Teinekord mõjuvad täiesti välja mõeldud asjad usutavamalt kui need, mis tegelikult olemas on. See siin mõjub nagu iseenda vilets paroodia. Ja pealegi, ohtlik seen näeb välja nagu roheline löga! Tõiselt? Mees, sa oled liiga palju odavaid õudukaid vaadanud!

Oli ses loos ka üks toredalt nihilistlik tõdemus: „Jumal on kõva käsi kättemaksu alal, mida haigem ja iroonilisem, seda parem,“ mis raamatu sündmustikku silmas pidades pole sugugi nii nihilistlik. Aga kas selle lause leidmiseks peab kogu raamatu läbi lugema?

See ei olnud täiesti-võimatu-käest-panna-lugu, nagu tagakaas lubab. Ma pidin vahepeal ennast ikka jõuga läbi närima. See raamat oli umbes poole võrra liiga pikk. Ühesõnaga – kui vähegi saate, lugege midagi muud, mis on päriselt põnev.

 

Aurora Venturini „Täditütred“

Aurora Venturini „Täditütred“. Loomingu Raamatukogu 2025/27-28

Ma saan täiesti aru, miks see romaan 2007. aastal Argentinas romaanivõistluse võitis. See on neetult hästi kirjutatud isegi vaatamata (või just tänu) sellele, et eirab komade olemasolu. Mõni üksik siin-seal on, lugedes saab aru, miks nii – komad väsitavad peategelast. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Lugemine on alguses pisut keeruline, aga sellega harjub kiiresti, lisaks on huvitav jälgida, kuidas peategelase sõnavara sõnaraamatu abil täieneb. Isegi komasid tuleb juurde. Ta näeb vaeva ja areneb (õigemini arendab ennast), kuigi on elulistes asjades lihtsameelne. Terve nende perekond on jabur nagu märtsijänese teelaudkond, kogu raamatut vürtsitab süsimust huumor.

Just see, kuidas autor on loonud minategelase, kes on vaatamata oma kergele vaimsele alaarengule omamoodi terviklik ja loogiline karakter, teeb loo paeluvaks. Kes tahab, saab kätte ka ladinaameerikaliku elu- ja absurditunnetuse.

Omal moel on see korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan, lihtsalt vapustav, et autor oli 86-aastane, kui ta sellega romaanivõistluse võitis. Vastu kõiki ootusi mulle meeldis.

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“. Päikese kirjastus 2017

Esimene reaktsioon pärast viite peatükki oli, et jälle üks ebausaldusväärne peategelane, kes tõotab lugu, kus mitte milleski ei või kindel olla. Edasi lugedes saab selgeks, et tegelased on moodsale ajale kohaselt ... mmm ... häirega, ütleme siis nii. Ja ebausaldusväärsed jutustajad kõik. Peategelane küll tegelikult lausa diagnoosiga ja pikalt ravil olnud, aga ega teised ka päris normaalsed ole. Ja päris maniakid on ka olemas.

See on mu teine Swansoni romaan ja ma ei tea, kas selline ongi tema käekiri, aga need ei ole kumbki klassikalised krimiromaanid. Selles siin on uurija olemas ainult nime poolest, tema vaates näeb olukorda vaid korra üsna raamatu lõpus ja teda ennastki pole pea üldse tegevustikus näha. Ta pole isegi mitte kõrvaltegelane. Romaanist vilksatab ta läbi ainult põhjusel, et kui keegi sureb kahtlastel asjaoludel, siis peab politsei seda ju ometi uurima. Järelikult tuleb kohale uurija. Ja ta tulebki. Ja ongi peaaegu kõik. Suurem osa ülejäänud romaanist tegeleb tegelaste siseeluga ning näitab asju nende vaates. On mõned ühised jooned veel, aga neid ei saa teatud asju reetmata välja tuua. Nii et pigem üritab see raamat olla põnevik ehk triller.

Ma ei oska isegi öelda, kas see romaan mulle meeldis. Pigem mitte. Jah, kirjutatud on päris hästi. Ja kuni poole raamatuni on piisavalt põnev. Siis aga... Ma ei tea. Kate ja Alani osad olid loetavad, aga Corbini osa mulle enam nii väga ei meeldinud. Tõrge tuli sisse. Poole raamatu peal oli vähemalt minul selge, kes seda kassi-hiire mängu juhib, ehk millise nime taha maniakk peitub (ja nii oligi). Tegelaste jutte kõrvutades ja väikesi seiku jälgides ei olnud see liiga raske ära arvata. Minu jaoks oli üks probleem vist see, et ma ei suutnud ühelegi tegelastest kaasa elada. No ei huvitanud mind nende elu. Ja seda elu oli palju. Ehk siis moodsa krimi häda, mida ma olen kuulnud ka teisi kurtvat – need on kirjutatud mingitele „meeleheitel koduperenaistele“. Need on rohkem seebikad kui krimi (minu jaoks oli esimene jube kokkupuude sedatüüpi jäledavõitu ristandiga Lucy Foley „Jahiseltskond“, mille tutvustus lubab judinaid tekitavat, pahaendelise õhustikuga psühholoogilist Agatha Christie stiilis „kinnise ruumi“ põnevikku, aga mis on selline seep, et hoia alt, kuigi laipu on mitu ja kõik on psühholoogiliselt väga põhjendatud. Lihtsalt seda psühholoogilist põhjendamist on rohkem kui krimi ennast). Kellel on minuga samalaadne maitse – vältige kui saate.

Järgneb pikemat sorti kõrvalepõige, mille jooksul huviline leiab terve nimekirja headest raamatutest. Jäin mõtlema, milles on siis probleem. Naistekaid ma ju ei põlga. Aga nad peavad olema hästi kirjutatud. Näiteks meeldis mulle hullupööra Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Ei ole ehk küll see, mida klassikaliselt naistekaks kutsutakse, aga kindlasti ei ole meeslugeja ka selle peamine sihtgrupp. Ja Liisi Õunapuu „Le Rhino“ mõlemad osad meeldisid ka. Ja Henning Mankelli suhetest rääkiv „Itaalia kingad“ tuleb vist uuesti ette võtta, sest ma tahaks läbi lugeda ka selle järje „Rootsi kummikud“. No ja mõned naistekaks klassifitseruvad raamatud on mul veel lugemisnimekirjas. Psüühiliste häiretega peategelane pole samuti probleem. Palun vöga, siin nad on:

Mark Haddon „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ – peategelane on Aspergeri diagnoosiga 15-aastane poiss, kelle jaoks inimsuhted on keerulised. Kui tahate teada, mis sellise sündroomiga inimeste peas toimub, siis sellest raamatust saab ettekujutuse.

Gaétan Soucy „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“ – üks parimatest raamatutest üldse, mida ma olen lugenud. Pöörane, võõrik, ettearvamatu, vastikult häiriv, aga poeb naha alla ja lahti enam ei saa.

Catriona Ward „Viimane maja Needless Streetil“ – soovitan, ärge jätke pooleli, isegi kui te aru ei saa, mis toimub. Selles raamatus ei ole tegelikult midagi üleloomulikku, selles ei ole kübetki ulmet, kuigi nii võib esmapilgul tunduda. See ei ole ka absurd või sürrealism. Ärge laske end ära peletada, sest lõpp on ootamatu. Väga hästi kirjutatud.

Aurora Venturini „Täditütred“. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan ladinaameerikalikus elu- ja absurditunnetuse kastmes, vürtsitatud musta huumoriga.

Ehk siis kokkuvõtteks – ma ei väldi naistekaid ja mul pole midagi ka psüühiliselt häiritud peategelase vastu. Miks siis „Kõik tema hirmud“ mind pigem õlgu kehitama paneb? Üks konkreetne asi, mis mind veidi häiris, oli võte, kus samu sündmusi kirjeldatakse mitu korda, erinevate tegelaste vaatenurgast. Selles raamatus polnud sellel minu arust mingit ülesehituslikku või kompositsioonilist õigustust peale mahu kasvatamise.

Sundisin end sellest surnud punktist üle ja läks veidi paremaks, aga see oli vist puhtalt huvist, et kuidas kirjanik olukorra lõpuks lahendab. Samas kujutan ma ette, et see raamat võiks päris paljudele ikkagi meeldida.

Minule meeldis Swansoni „Kaheksa täiuslikku mõrva“ oluliselt rohkem.

Jack Vance „Draakonite isandad“

Jack Vance „Draakonite isandad“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 78, 2025

Vance nimi toob kohe meelde lühiromaani „Kuukoi“, mis oli tõeline maiuspala ja sai 2006. aastal eesti ulmelugejatelt ka Stalkeri auhinna parima tõlkejutustuse ja lühiromaani kategoorias. Loos kirjeldati võõrtsivilisatsiooni, õigemini selle kultuuri, mis on nii teistmoodi, et inimestel pole lihtne seda mõista. Just seda võõraste kultuuride toimimise kirjeldamist peetakse Vance´i tugevuseks. Sestap oli ootus lugemise alustamisel kõrge. Tuleb tunnistada, et vähemalt esimene selle raamatu lugu – „Draakonite isandad“ –, läks minu jaoks ses mõttes lati alt läbi. Jah, need võõrikud ja arusaamatud kultuurid olid siin olemas, aga kuidagi tagaplaanil. Esiplaanil oli pigem tempokas madin ja see osutub loo enda seisukohast pigem nõrkuseks. Kuidagi rabe ja rabistav on kõik, kusagil on kosmilises kolkas elavad viimased inimkonna riismed, kes on langenud tagasi feodaalajastu tasemele, on mingid sõjadraakonid, tegelikult tulnukrassi alistatud esindajad. Ja aeg-ajalt saabuvad kosmosest nende suguvennad, kes omakorda kasutavad sõjapidamisel alistatud inimesi. Ja siis veel preestrid. Preestrite kultuur ja tulnukate, nende algsete, kultuur on siin teistsugustele alustele seatud, aga seda on loos natuke liiga vähe, eriti tulnukate oma. Preestrite liin tundub isegi põnevam. Samas on kõige lahedam kultuuriline vastuolu siiski tulnukatega. Kui ports „kõrgestisündinuid“ inimeste poolt vangi võetakse, saadavad nad sõnumitooja, kes nõuab vangide vabastamist, sest nende mittevabastamine on "mõeldamatu, möödapääsmatu ja ebaregulaarne", see lõhub Universumi mustrit. Nende silmis tuleb sündmusi lihvida selliseks, et need sobituksid mustrisse ja nad ei suuda isegi aru saada sellest, et näiteks inimestel võivad olla  teistsugused seisukohad. Kui nad pikalt saadetakse, jookseb neil juhe kokku ja asi lõpeb nende jaoks ainuvõimaliku järeldusega, et kui „kõrgestisündinute“ mittevabastamine ei mahu mustrisse, vange aga ei vabastatud, järelikult olid nad midagi muud kui „kõrgestisündinud“. Sündmused sobitati mustrile vastavaks ja kõik on jälle korras. Täiesti imeline mõttekäik!

„Imetegijad“ on pisut isegi huvitavam, segades maagiat, mida nimetatakse ratsionaalseks teadmiseks ja unustusehõlma vajunud teadust, mida peetakse imedeks. Ka siin on konflikt inimeste ja planeedi algsete asukate vahel. „Viimane linnus“ on pisut liiga visandlik, eriti võõrliikide ja nomaadide olemuse seisukohast, kuigi erinevaid liike on just siin kõige enam.

Kõik lood selles kogumikus on lood hääbumisest, kuigi kõigi lõpus on vähemalt lootus muutusele, isegi kui see ei tähenda veel uut algust. Ja kõik kolm lugu on vaatamata sõdadele, lahingutele, mässudele siiski põhiolemuselt filosoofilise alatooniga, kandes peamiselt sõnumit, et rahulolu, mis kivineb üleolekutundest kasvanud ülbuseks, tapab, edasi aga viib uudishimu, avatud meel ja ebakonventsionaalne mõtlemine. Miski jäi mind isiklikult siiski häirima ja „Kuukoile“ võrdväärset lugemiselamust ma ei saanud, aga eesti fännid hääletasid nimiloo sel aastal Stalkeri auhinna vääriliseks.

Alan Lightman „Einsteini unenäod“

Alan Lightman „Einsteini unenäod“. Postimees Kirjastus 2022

Esmapilgul ei toimu ses raamatus midagi. Need on mõtisklused, vinjetid, üksteisega lõdvalt seotud aeglased pildid, kuid omal moel üksteist täiendamas, üksteisega suhestumas. Unenäod. Einsteini unenäod, mille peategelaseks on aeg. Aeg ja selle variatsioonid, aja kulg, selle möödumine.

See tuletab mulle väga meelde Italo Calvino raamatut „Nähtamatud linnad“, aga kui Calvino filosoofilised fantaasiad on vormilistatud geograafilistena, siis Lightmanil tõukuvad aja olemusest, kuigi lõpptulemusena räägivad mõlemad ju ikka inimesest. Mingi tabamatu meeleolu ühendab neid kahte raamatud. Nagu oleks need kaksikud, kes lapsepõlves teineteisest lahutati ja kes elavad nüüd kumbki oma elu, aga see elu on sarnane.

Kellele meeldis „Nähtamatud linnad“ – see raamat on teile.

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga"

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid.“ Urgel 2020

On see vast üks eriskummaline raamat, ei teagi kohe, kust otsast alustada. Ma ei ole vist kunagi aru saanud, miks kirjutatakse (ja loetakse) memuaare. Hüva, lugemisega on lihtsam. Kui need on ajast, mida ise ei mäleta, on võimalik teada saada, kuidas tollal elati. Mööndustega muidugi. Osa memuaristikat leiab lugeja ilmselt põhjustel, et on iidol-fänn suhe, see puudutab eelkõige kõikvõimalikke staare, olgu nad siis rokkarid või jalgpallurid. Osad otsivad skandaale. Ja osad on vist lihtsalt vuajeristid, kellele meeldib võõrasse ellu piiluda. Poliitiliste memuaaride puhul on mängus segu skandaaliihalusest ja uudishimust, et kuidas siis „tegelikult“ oli.

Aga kirjutamine? Kas kõik autorid tõesti arvavad, et nende elu oli nii ainulaadne ja huvitav? Seda suurushullustuseks nimetatavat pattu heidavad lähedased ette autorilegi. Või üritatakse lihtsalt saada tähelepanu? Endale mainet kujundada või teiste oma rikkuda? On see äriprojekt, sest memuaar müüb? Viimast küll tingimusel, et su nimi on natukenegi tuntud. Mina ei tea. Igal juhul objektiivset ajalookäsitlust ei maksa neist vist otsida, iseasi kui objektiivne ajalugu üldse olla saab (ütleb ju Sõgel leheküljel 145 isegi: „/.../ tahan ajalooteadlasena öelda, et ajaloolist tõde kui sellist pole olemas ja igaühel ongi sündmustest oma nägemus ehk kujutlus, millele on omane ajas muutuda"). Pea alati tuleb ju mängu subjektiivsus, kui mitte muus, siis sõnakasutuses, isegi kui alusmaterjal on faktiline. Nii et mingit „tegelikult“ lugeja tavaliselt ei leia, selle asemel on hoolikalt konstrueeritud pilt, mis on autori nägu.

Milline on siis Sõgeli nägu? Mis oli autori eesmärk? Nagu ta ise lõpus ütleb – jätta endast maha mingi jälg. Mida selle raamatus adekvaatset ja huvitavat leiab, on need igapäevaelu väikesed detailid. Paljude muude asjadega oleksin vist pigem ettevaatlikum. Kõikvõimalikke kuulsaid nimesid on see raamat täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. Eks autor neid ju tundis ka, iseasi, kas kõigi nende mainimine oli teose seisukohast vajalik. Aga ju siis autori meelest oli.

Autorile meeldib ennast näidata põikpäise isemõtlejana läbi pea terve nõukogude aja, seda kummastavam on aga lugeda kuidas ta sihiteadlikult parteilist karjääri teeb. Üleminekuajal muster jätkub, tutvuste najal hea elu poole. Irooniline on see, et vaatamata kirjule ja huvitavale elule lõpetab ta oma elupäevad siiski üksildase ja vaesena, vaenujalal oma lähedastega. Isiklikku elu puudutav osa näib üldse valusalt aus. Autor ei varja oma alkoholi- ja naistelembust, suhted pere(de)s on keerulised.

Nagu selle kompenseerimiseks on stiil pisut kerglane, lugedes on kerge tekkima mulje, nagu vaataks Kiileri sarja „ENSV“ – lõpuks muutub vaid nimi (Eesti (Nüüd Siis) Vabariik), sisu jääb samaks. Ses mõttes hariv raamat. Lugege. Siit on näha, kuidas inimesed tegelikult käitusid (ja käituvad). Võim, karjäär, raha. Ja mõnikord ka hirm. Nende liidetavate kombinatsioonid annavad summana kokku konformismi, onupojapoliitika ja korruptsiooni. Seda on hea aeg-ajalt meelde tuletada.

 

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“. Loomingu Raamatkogu 2026/19-20

Avanovell „Auk“ ei suutnud mind haarata, liiga aimatav ja kuidagi liiga otsene oli see metafoor, et tööle hakata; seevastu „Pimedal teel“ püüdis mind lõksu. Mõlemad räägivad mälust ja kadumisest, aga „Pimedal teel“ on mõjus. Selles on midagi nii lõplikku, nii pöördumatut, fataalset, et ihukarvad tõusevad püsti. See kõik, millest seal räägitakse, on ühtaegu kuidagi tuttav ja samas nii hirmutavalt võõrik, kriibib su alateadvuse tagumist serva, mis on jube ebamugav, aga vaatamata sellele, et kõik on ebaratsionaalselt mittemõistetav, tead sa – see peabki nii olema, sellel kõigel on oma koht ja see koht on õige. Lihtsalt hämmastav, mida napi kümne leheküljega on võimalik teha. See lugu põrutas mind nii oimetuks, et lugesin selle sirgelt teist korda veel läbi. Kui mingile novellile Tuglase preemia anda, siis palun, siin see on – antagu!

Ülejäänud lood on minu jaoks pisut teistsugused. Need ongi lood, pisut fragmentaarsed, aga lood meie ajaloo ühest kindlast perioodist. Valusad lood. Inimlikud lood. Ebainimlikud lood. Võiks ju küsida, miks nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem, peab ikka veel neist rääkima, aga peab. Sest nende lugude teine osapool on ikka veel sama mõttemaailmaga, ikka veel muutumata. Ja need lood toimuvad ka täna, küll mujal, aga ikkagi. Me ei tohi seda unustada, mida tehti. Mida tehakse. Ajalugu kordub. Ja inimene unustab. Aga ei tohiks.

„/.../ see oli nii ammu ja juba ammu ei rääkinud keegi enam sellest ajast, nendest hirmsatest asjadest, sest see kõik tuli ju veel tagasi, kõik, mis muutus, muutus igaveseks, nüüd räägiti sellest kõigest hoopis teistmoodi ja kõige parem oli jätkuvalt mitte rääkida, ära unustada, mitte midagi mäletada.“

„Lühike sõjaajalugu“. See on täpne. Siin see ajalugu on – venelaste tulek ja baasid, metsavendlus, küüditamine, soome vabatahtlikud, punane terror. Kogu skaala.

 „Poiste suvi“ poeb naha alla, surmaelevus silmis, „Raadio“ tinane lootusetus surub maadligi, „Ulg“ ja „Kummitusrong“ kasutavad ulme- ja õuduskirjanduse tööriistakastist tuttavaid märksõnu, aga õudus on tegelikult mujal ja palju jubedam. Ja „Luud“. kõigest neli ja pool lehekülge. Aga milline valu, milline intensiivsus! Ma olen ikka arvanud, et selliseid lugusid suudavadki kirjutada ainult naised. Mehed kirjutavad teistmoodi. Ja mis peamine – ütlemata jätmise peent kunsti, mis novellide puhul on nii oluline, valdab autor hästi. Aplaus.

 

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“ ja „Hotel Sapiens“

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“. Eesti Päevalehe kirjastus 2008

Loen seda raamatut vist juba viiendat korda. Ma ei mäleta ühtegi juttu. Ei mäletanud ka eelmistel kordadel. Mida ma mäletan – ja seda iga kord –, on imestus teadmise üle, et see raamat on saanud Finlandia kirjandusauhinna, Soome olulisima. Miks? Millest ma aru ei saa? No ei kõneta. Ja ega mingi eriline stiilimeister ei ole Krohn ju ka. Milles siis asi?

Küllap olen loll mina, mitte Leena Krohn. Või Finlandia žürii. Temaatika on ju huvitav – tõelisus ja näivus, olemine ja mitteolemine, aga see vorm... nagu esseed, kusjuures igavad esseed, kuigi huvitavatel teemadel. Kõik on kuidagi veidralt pidetu. Ebaisikuline. Staatiline. Mitte miski ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi. Mitte keegi ei sobitu mitte millegi ega mitte kellegagi.

Mõistusega saan ma aru, et Krohn lahkab otsekui skalpelliga küsimusi, mis on tähtsad, lausa valusad. Emotsionaalsel tasandil ei paku tema skalpell mulle aga midagi – see on kõigest skalpell, terav küll, aga külm. Jah, lahkamisaruanne ei ole vist meeliülendav lugemisvara.

Leena Krohn „Hotel Sapiens“. Loomingu raamatukogu 2026, 2-3

Kui ma Krohni „Matemaatiliste olendite“ kohta kirjutasin, et see on pidetu, siis „Hotel Sapiensil“ on pide olemas – see hotelliks nimetatav koht, mis on, nagu autor ütleb, ühtaegu hullumaja, haridusasutus, muuseum, vanadekodu, pagulaste laager, evakuatsioonikeskus, haigla ja uurimisasutus, vangla ja karistusasutus. See on kõike, sest täidab kõiki funktsioone sinna majutatud viimaste inimeste jaoks, kes on AI-de hoole all. Niisiis on see rohkem ulme, kui „Matemaatilised olendid“, vähemalt vormiliselt.

Lood moodustavad sidusama terviku, võib isegi öelda, et tegu on romaaniga, kuigi ühekaupa võttes on lood ikka absurdsed või sürrealistlikud. Nagu ikka, tegeleb Krohn siin inimeseks olemise defineerimisega. Umbes poole raamatu pealt hakkas minu jaoks välja joonistuma mingi muster. Maailm on lõppenud, aga inimkonna esindajad käituvad jätkuvalt sama irratsionaalselt kui enne. Lohutu tõdemus, mis mulle sellest raamatust vastu vaatab, ütleb: me ei ole mõistuslik liik. Vähemasti võiks see nii paista AI-dele, kes meid selles Hotel Sapiensis uurivad.

Kui tekib tähendus, tekib ka side. Selle Krohni raamatuga sain ma hoopis parema sideme kui „Matemaatiliste olenditega“. Mis ei tähenda, et selle lugemine oleks lihtsam, aga kindlasti on see oluliselt huvitavam. Kohati groteskne, kohati painav, kohati naljakas. Kohati masendav. Kas see on parem kui „Matemaatilised olendid“? Ei mina tea. Aga huvitavam oli.

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“. Rahva Raamatu kirjastus 2023

Raske on kirjutada krimka kohta ilma midagi olulist reetmata ja teiste lugemiselamust rikkumata. Aga teen siiski proovi.

Mulle üldiselt meeldivad raamatud raamatutest, kirjutamisest, raamatupoodidest, raamatukogudest, antikvariaatidest jne. Kohe tulevad meelde näiteks Carlos Ruiz Zafoni ja Arturo Perez-Reverte antikvaarid, aga eks neid raamatuid ole veel. Ka selle krimiloo minajutustajaks on krimiraamatutele spetsialiseerunud raamatupoe omanik. Lugu algab rahulikus tempos, ei mingit äkšonit, ei mingit nuaari. On mõned surnud, mõni mõrvatud, mõni esmapilgul mitte, ja FBI agent, kellel on tundmus, et... No ja pöördubki ta minategelase poole, kes näib talle eksperdina, sest on kunagi postitanud raamatupoe blogisse postituse krimiraamatutest, mis kirjeldavad esmapilgul täiuslikku mõrva. Lisaks asjaolu, et just see nimekiri, kaheksa täiuslikku mõrva, näib olevat kedagi inspireerinud.

Aga nagu ette nähtud, hakkab tasapisi selguma, et kõik pole päris nii, nagu tundub. Ja nagu moodsates krimkades ikka, läheb asi peategelase jaoks isiklikuks. Ja tema roll on ka kahe kolmandiku raamatu peal ikka jätkuvalt üsna ebamäärane – on ta ekspert, kahtlusalune või sihtmärk? Ja nagu ette nähtud, hakkab ajapikku lisanduma neid, kes võiks mõrvariks sobida. Õigemini, keda lugeja kahtlustama saab hakata.

Pealkirjast johtuvalt jäin umbes poole raamatu peal mõtlema, kas tänapäevases maailmas on üldse selline asi nagu täiuslik mõrv võimalik. Ma arvan, et vist mitte. Küllap seepärast see kujutlusvõimet nii erutabki. Ja küllap leidub (vähemalt teoreetiliselt) krimikirjanike ja -lugejate meeleheaks piisavalt neidki, kes tunnevad intellektuaalset väljakutset see ära teha (noh, nagu hulk matemaatikuid loodab lahendada ringi kvadratuuri või mõne muu võimatu ülesande). Ja samas saab selgeks, et isegi kui täiuslik mõrv võiks tehniliselt võimalik olla, siis võimatuks muudab selle inimese olemus. Ta kas hakkab tegema vigu, sest hirm, süütunne jne; või siis teises äärmuses hakkab otsima tähelepanu, nautima oma kõikvõimsust jne.

Pöördeid tuleb veel, aga loo tempo sellest eriti ei kasva. Kas see just muhekrimiks liigitub, aga ... mmm... ütleme selle tempo kohta siis vaoshoitud. Samas – põnevus püsib. Lugeda on mõnus. Inimesed on sellised päris, usutavad.

Ja muide, mõrvari arvasin ma ära. Umbes viis lehekülge enne seda, kui peategelane temaga silmitsi seisis. Autoril on lõpus veel üks üllatus varuks, aga see jäägugi üllatuseks. Igal juhul ei ole see päris klassikaline krimka. Ja veel – taga- ja esikaanehüüatusi teistelt kuulsustelt ei maksa sõna-sõnalt uskuda. Midagi need ju ütlevad, aga enamasti mitte seda, mida seest tegelikult leida võib. Selle raamatu omad tekitasid minus küll hoopis teistsuguse ettekujutuse, kui raamat tegelikult oli.

Roger Zelazny „Surnute saar“.

Roger Zelazny „Surnute saar“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 80, 2025

See ei ole ülemäära paks raamat, aga see on tihe. See oli esimene mõte, mis tuli, kui jäin mõtlema, mida „Surnute saare“ kohta kirjutada. Üsna tüüpiliselt enda kohta ei ava Zelazny suurt midagi, lugu läheb lihtsalt käima ja sa pead ennast sinna sisse lugema. Maailm asetub oma kohale tükike tükikese järel ja ühtki tagasipõiget taustade avamiseks ei tehta enne kui viimases hädas. Kuna mängus on ka võõrrassi religioosse kaldega tseremooniad, tuleb lugejal kaasa mõelda ja aidata autoril maailma konstrueerida. Samas on see kõik nii osavalt tehtud, et lugeja ei jää hätta ja lugemist see ei häiri.

Just see maailma konstrueerimine, selle loomise jumalik võime, on Zelazny loomingus tihti kesksel kohal. Nii on terves Amberi sarjas ja nii on ka „Surnute saares“. Ka Zelazny ise loob maailmu, on oma maailmade jumal. Tuleb tunnistada, et see tuleb tal hästi välja. Lugeda on põnev, on näpuotsaga filosoofiat, on teod ja tagajärjed, vastutus, kõik see mahub aga peadpööritavate sündmuste vahele kenasti ära ilma tempot aeglustamata või kunstlikeks kõrvalepõigeteks muutumata.

Väga tänuväärt lisandus Zelazny eestikeelsesse avaldamisnimekirja. Huvitaval kombel on ta muutunud üheks meie ulmelugejate lemmikuks ja näib, et igati õigustatult.

August Gailit „Saatana karussell“

August Gailit „Saatana karussell“. „Siuru“-aegsed novellid. Kunst 2010

Ajendiks selle kogu (algupäraselt küll kolme eraldi novellikogu - „Saatana karussell“, „Rändavad rüütlid“ ja „Idioot“) lugemiseks sai Prima Vista ulmekonverentsil kuuldud Katrina Saare ettekanne „Kosmilise õuduse kaja August Gailiti varajastes novellides”, kus võrreldi Gailiti novelle Lovecrafti juttudega. Teema oli intrigeeriv ja sundis Gailitit ette võtma.

Mainitud võrdlus tundub mõnevõrra meelevaldne, kuid ma saan aru, millest see tõukub. Tõbi, surm, saatan, iha, hullus, väärastumus ja koledus on märksõnad, mis rändavad Gailitil novellist novelli. Fantaasiat tal jagub, maailm on tume ja hullus võimutseb. Lootusetuse ja hukatuse tunne ongi see, mis tema loomingu Lovecrafti omaga võrreldavaks muudab. Aga... Kui Gailit oli noorespõlves ekspressionist ja mässaja, sümbolist ja dekadent, siis Lovecraft on puhtalt õuduskirjanik. Nii et isegi kui mingid jooned näivad kattuvat, saavad need siiski alguse eri allikatest. Mina julgeks määratleda nii, et kui õudus oli Lovecrafti jaoks eesmärk, siis Gailiti jaoks oli see kõigest vahend; ja see ongi peamine erinevus.

„Ah, kui raske on elada, kui valus on elu!“

Esimese kogumiku siduv teema on, nagu pealkirigi viitab, Saatan. Esimesed kolm novelli („Saatana karussell“, „Vana Reinek“ ja „Sääsesööja“) on sünged ja lohutud. Eriti „Vana Reinek“ meenutab klassikalist õudusjuttu, „Saatana karussell“ ja „Sääsesööja“ on mõnevõrra sümbolistlikuma koega. Selles kontekstis on „Faun ja proua Nansen“ lausa kerglane ja pisut ankdootlikki. Ja kuigi „Haaremi organist“ algab samuti Saatanaga, on see jutt taas eksistentsiaalne ja melanhoolne, peategelaseks Juudas Iskariot.

„Kõik ilu on haige inimese veel haiglasem fantaasia ning täitmata kire avaldus“.

„Rändavate rüütlite“ avalugu, „Fosfortõbi“, on juba hoopis teist masti. Põhjendamatut grotesksust on alguses jäänud vähemaks, et loo lõpuosas seda värvikamaid tuure üles võtta; määrdund-porine maailm on seevastu detaile juurde saanud. Maailmalõpu eelaimus on käegakatsutav ja ma ei imesta, et Gailiti Domeneski kihelkonna kaluriküla on leidnud võrdlemist Lovecrafti Innsmouthiga.

Kummalisel kombel on nii järgnev „Rändavad rüütlid“ kui „Merilind“ taas pigem mõistujutud, nii erinevad õhustikult ja tonaalsuselt eelmisest sünkmornist apokalüptilisusest. Neis on oma sünge ilu, mingi „rahutus ja spliin, /.../ näriv kurbus helisevas hinges“. Ja siis „Kollane hullus“ - taas groteskne ja koomiline lugu deliiriumikuradist. „Õine teekond“, tiine kujunditest ja bakhanaalsetest epiteetidest, osutus minu jaoks kõige tüütumaks. See kogumik on palju ebaühtlasem just tonaalsuselt ja temaatikalt, kusjuures „Fosfortõbi“ on tõeline pärl.

„Kui hall ning igav oli siiski maapäälne elu!“

„Joe Niiluse teekond“ kolmandast kogust „Idioot“ on minu jaoks täielik pettumus. Deliirne sonimine, nägemused, loomulikult on mängus saatan, nõiad... Liiga palju on siin varasematest novellidest tuttavaid epiteete, kirjeldusi ja võtteid, kõik näib korduvat ja mitte midagi uut lugu ei paku. Sama kehtib pisut vähemal määral ka „August Gailiti surma“ puhul, kuigi see on konkreetsem ja maisem. Mõlemast kumab läbi leitmotiiv, mis juba varasemategi novellides puhul silma jäi - igavus, tüdimus, elu mõttetus.

Enne raamatu juurde asumist soovitan läbi lugeda Toomas Liivi lühikese, kuid sisuka järelsõna „Infernaalne Gailit“, mis oleks oleks oma rolli palju paremini täitnud hoopis eessõnana, andes lugemiseks vajaliku konteksti. Mitte et kogumikku ilma kontekstita lugeda ei kannataks, aga teatud suundumustele ja nende põhjustele oskaks siis paremini tähelepanu pöörata.

Selline kogumik on kindlasti tänuväärt ja vajalik ettevõtmine, isegi kui selles sisalduv igale maitsele ei sobi. Minu jaoks jäi novellide tase ebaühtlaseks, häirisid ka korduvad võtted või lahendused, nii et hinnang oleks selline keskeltläbi kolm (ja seegi miinusega).

 

Alfred Bester „Lammutatud mees“

Alfred Bester „Lammutatud mees“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 79, 2025

Nagu järelsõnas mainitakse, on Bester ebatüüpiline suurmeister ja ulmeklassik, kes on oma koha pälvinud kõigest kahe romaani (kokku kirjutas ta küll mõned veel) ja peotäie juttudega. Need kaks klassikaliseks saanud romaani (lisaks „Lammutatud mehele“ ka „Tiiger! Tiiger!“ Varrak 2010) tegelevad mõlemad inimese (para)psühholoogiliste võimetega. „Tiiger! Tiiger!“ teleportatsiooniga, „Lammutatud mees“ telepaatiaga. Neil telepaatidel (keda eestikeelses tõlkes nimetakase kelmika kahemõttelisusege piilujateks) on omamoodi hierarhia ja nad suudavad vastavalt tasemele lugeda mõtteid/teadvust/alateadvust). Huvitaval kombel pole ajahammas seda romaani eriti palju räsinud. Küllap seepärast, et kesksel kohal pole mitte tehniline butafooria, vaid inimvõimed ja -suhted. Kõige anakronistlikumalt mõjubki „Lammutatud mehes“ perfokaarte neelav hiiglaslik arvuti. Samas see telepaatide maailma reeglistik, mis sündmustiku käigus lahti rullub, on huvitav ja värske.

Seda raamatut on korduvalt kirjeldatud ulmelise krimiloona, mis pole päris õige ja peletab osa lugejaid, kellele krimi ei meeldi, kohe eemale. Ei, see ei ole krimilugu. Vähemalt mitte selle klassikalises tähenduses. Mõrvaga on tegu, seda küll, aga puudub see salapära ja loo lahtiharutamine, et kes tegi. Mõrvar on algusest peale teada, me jälgime pigem, kuidas ta seda plaanib, sest maailmas, kus on erineva tasemega mõtetelugejad, ei saa mõrva ju varjata. Ei enne, ei pärast. Seetõttu mõrvasid praktiliselt ei olegi.

Ei, pigem on see raamat põnevuslugu. Tempo on pöörane, üritatakse üksteist üle mängida, sest uurija ju teab, kes tegi, aga tõendamisega on keeruline. Ja eelkõige on küsimus „miks?“. Ja kogu aeg on taustal veel midagi, see arusaamatu teine liin, peategelase foobia. Loomulikult saavad  lõpus kõik osad kokku, kõik leiab lahenduse.

Kui olete raamatu läbi lugenud, võtke ja lugege uuesti üle sissejuhatav lõik leheküljel 7 ja lõpulõik leheküljel 249. Besteri ambitsioon näib olevat allegooria. Mõistujutt ambitsioonidest, mis piirnevad hullusega, ta lahkab megalomaaniat, suurushullustust, mis vormib diktaatoreid. Ulme on ainult vorm, vahend, see on nagu omamoodi muinasjutt, millega läbi ajaloo on midagi olulist püütud edasi anda.

Kui ma neid kahte romaani kunagi vene keeles lugesin, meeldis „Tiiger! Tiiger!“ mulle rohkem. Nüüd uuesti eesti keeles üle lugedes olen üsna veendunud, et „Lammutatud mees“ on oluliselt parem raamat.

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“. Kirjastus Paradiis 2024

Pessoa on enigma, mõistatus. Juba tema „Rahutuse raamatu“ lugemine tekitas minus aukartusega segatud vaimustust – kuidas on võimalik kirjutada nii paks raamat mittemillestki?! Ja teha seda nii neetult hästi!

Nüüd siis võtsin ette tema lühijuttude kogumiku „Anarhistist pankur ja teisi jutte“.

Juba nimijutt – „Anarhistist pankur“ – on suurepärane näide sädelevast irooniast, loogika ja retoorika rakendamisest demagoogia vankri ette. Selle jutu eripära on muidugi see, et see on terviklik. Paljud teised selles kogumikus ei ole. Teine terviklik jutt (suhteliselt) oli „Väga originaalne õhtusöök“. Ja just see terviklikkus muudab selle ettearvatavaks – mina oleksin selle Gastronoomiaseltsi esimehe herr Prositi väljakutse võitnud, sest teadsin ammu enne lõppu, kuidas see asi lõpeb ja milles seisneb õhtusöögi originaalsus.

Tõnu Õnnepalu nimetab neid jutte oma eessõnas märkmeteks ja katkenditeks, minu arust oleks täpsem sõna „mõtteharjutused“. Veel täpsemalt mäng. Just mäng näib olevat see, mis Pessoat paelub. Ta võib iseenda tekstiga vastuollu minna, iseendale vastu vaielda, teda ei näi häirivat, et tekstid jäävad pooleli või lõpevad eikuhugi. Mu vaimusilma ette kangastub väike silmatorkamatu ametnik, kelle sisemuses purskab hääletu vulkaan. Kes hakkab erutusest värisema ja ärkab tõeliselt ellu alles siis, kui kühveldab sõnu taevani küündivatesse kuhjadesse või tungib maadeavastajana loogiliste arutluskäikude ebaloogilistesse tihnikutesse. Lugege lühijuttu „Unustuse tee“ ja te saate aru.

 

Larry Niven „Neutrontäht“

Larry Niven „Neutrontäht“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 81, 2026

Mingil tabamatul moel meenutas see raamat mulle George R. R. Martini „Haviland Tufi reise“ („Orpheuse raamatukogu“ nr 46). Peategelane on samasugune segu piloodist, seiklejast ja avantüristist. Kusjuures nii „seikleja“ kui „avantürist“ on mõlemad viisakamad versioonid sullerist.

Teine sarnasus on vormis. Kui Martin määratleb oma „Haviland Tufi reise“ romaanina juttudes, siis Niveni „Neutrontäht“ läheb veel sammukes edasi ja üritab ka ülesehituslikult jutte üle kogumiku laiali laotatud raamjutustuse abil tervikuks siduda. See õnnestub üsna kenasti. Lugeda on huvitav. Kuigi tegu pole krimikirjandusega, on autor sealt laenanud põhimõtte – igal jutul on oma saladus, mida peategelane peab lahendama hakkama. Iga uus saladus on astme võrra keerulisem ja suurem, peategelase elu ja tervis on alalõpmata ohus. Naljakas, et just see on samal ajal ka raamatu nõrkuseks. Mingil hetkel hakkavad lood mälus sassi minema. 

Suur pluss on see, et autor on selle kõik raaminud astronoomia ja füüsikaga, mitte ei mõtle ise reegleid välja. Samas – tulnukliigid on vägagi fantastilised, nii et moodustub omalaadne segu usutavast füüsikast ja täiesti pöörasest fantaasiast. Lugeda on igal juhul põnev. 

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“.

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“. Loomingu Raamatukogu kuldsari 2005, 5-7

Kulgemine – see  oli millegipärast esimene sõna, mis seda raamatut lugedes pähe tuli. Aeglane, poeetiline, atmosfääriline. Idamaine, tahaks öelda, aga autor on ju tegelikult sakslane.

Tunne, et seda raamatut tuleb lugeda, tekkis pärast Marko Raati samanimelise filmi vaatamist. Jaapanipärased jutud, mille kirjutas sakslane, ja Eesti režissöör, kes sellest  filmi tehes tõstis selle kõik Peipsi äärde. Vaimustav kompott, kas pole! Film jättis mulle ääretult sügava mulje. See on üks parimatest eesti filmidest, mida ma näinud olen, autorikino parimal moel, mitmekihiline, omanäoline, unenäoline. Ja Raat on suutnud ekraanile manada Dauthendey tundlikust sulest sündinud loodusvaated, mis satuvad kohati teravasse kontrasti groteskse sündmustikuga.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis ka see on unenäoline. Nagu Biwa järv ise, mähkub see sügistesse vihmahoogudesse või särab kevadises ehapunas. See sositab kummalisi sõnu ja unustab need enne, kui nende kaja lahtub, joobudes ise nende kõlast. Kirglikult leebe, leebelt surmav, surmavalt nukker, nukralt kirglik, sahiseb tekst neil lehekülgedel nagu pilliroog öövaikuses. Süda paistab läbi nagu paberist lehvik, aga pole kedagi, kes suudaks lugeda sellele maalitud kirjatähti.

See on raamat neile, kelle jaoks elu on järv, mille hõbedasel pinnal liuglevad ikka veel purjekatena muinasjutud; neile, keda lummab võimalus nautida vaikust, mis seisab uksel, leebe naeratus näol; neile, kes suudavad korraks purjena pinguletõmmatud kõiksusest välja astuda, et süüvida elu ja armastuse hapratesse keerdkäikudesse.

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“. Fantaasia 2025

Ballard on äärmiselt omanäoline autor. Tema ideed on eriskummalised, kohati tavatud isegi ulmekirjanduse skaalal. Näib, et teda paelub aja ja reaalsuse teema, lagunemine ja kaos. Samas valib ta lähenemisnurki nii, et välja kukub pigem arutlus teemal, „mis oleks kui“, üldse mitte alati selge narratiivne tegevustik, mis viib loogilise lõpplahenduseni.

Näiteks „Ülekoormatud mees“. Mis see on? Ühest küljest see peaaegu nagu polegi ulme. Psühholoogiline ... mis? Realism ju ka kindlasti mitte. Mis siis? Hõllandus, kujutluspilt, mõttemäng? Sellele on raske nime anda.

Või „Vahitornid“ – üks masendavamaid lugusid selles kogumikus. Vaieldamatult meisterlik, aga neetult häiriv. Eriti lõpp.

„Aja aed“ on selles kogus üks mu lemmikuid (ja ühtlasi ka Ballardi loomingust üldse, nii palju kui ma seda lugenud olen). Lüüriline, nostalgiline, nukker. Ilus. Ja sellele sekundeerib „Liivast puur“ – omamoodi ülev, kuigi samuti hääbumise ilust kantud jutt.

Mingisugune lootusetuse alatoon jääb kõlama sellest raamatust. Entroopia võimutseb ja ükskõik, mida me ka ette ei võtaks, kõik on tühi vaev ja vaimu närimine. Näib, et meil inimkonnana ei olegi lootust. Ja samas – pea igas jutus on vähemasti üks tegelane, kes on moel või teisel valmis süsteemile mitte alluma. Kõige kiuste. Ja veel üks ühendav teema näib olevat kontroll. Kõige enam paistab see välja „Vahitornides“, „Chronopolises“ ja loos „Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile“, mõnevõrra vähem „Liivast puuris“, aga isegi „Ülekoormatud mehes“ on sellest märke.

Igal juhul tipptase nii ulme kui lihtsalt hea kirjanduse vaatenurgast.