Urmas Sõgel „Sõgelite saaga"

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid.“ Urgel 2020

On see vast üks eriskummaline raamat, ei teagi kohe, kust otsast alustada. Ma ei ole vist kunagi aru saanud, miks kirjutatakse (ja loetakse) memuaare. Hüva, lugemisega on lihtsam. Kui need on ajast, mida ise ei mäleta, on võimalik teada saada, kuidas tollal elati. Mööndustega muidugi. Osa memuaristikat leiab lugeja ilmselt põhjustel, et on iidol-fänn suhe, see puudutab eelkõige kõikvõimalikke staare, olgu nad siis rokkarid või jalgpallurid. Osad otsivad skandaale. Ja osad on vist lihtsalt vuajeristid, kellele meeldib võõrasse ellu piiluda. Poliitiliste memuaaride puhul on mängus segu skandaaliihalusest ja uudishimust, et kuidas siis „tegelikult“ oli.

Aga kirjutamine? Kas kõik autorid tõesti arvavad, et nende elu oli nii ainulaadne ja huvitav? Seda suurushullustuseks nimetatavat pattu heidavad lähedased ette autorilegi. Või üritatakse lihtsalt saada tähelepanu? Endale mainet kujundada või teiste oma rikkuda? On see äriprojekt, sest memuaar müüb? Viimast küll tingimusel, et su nimi on natukenegi tuntud. Mina ei tea. Igal juhul objektiivset ajalookäsitlust ei maksa neist vist otsida, iseasi kui objektiivne ajalugu üldse olla saab (ütleb ju Sõgel leheküljel 145 isegi: „/.../ tahan ajalooteadlasena öelda, et ajaloolist tõde kui sellist pole olemas ja igaühel ongi sündmustest oma nägemus ehk kujutlus, millele on omane ajas muutuda"). Pea alati tuleb ju mängu subjektiivsus, kui mitte muus, siis sõnakasutuses, isegi kui alusmaterjal on faktiline. Nii et mingit „tegelikult“ lugeja tavaliselt ei leia, selle asemel on hoolikalt konstrueeritud pilt, mis on autori nägu.

Milline on siis Sõgeli nägu? Mis oli autori eesmärk? Nagu ta ise lõpus ütleb – jätta endast maha mingi jälg. Mida selle raamatus adekvaatset ja huvitavat leiab, on need igapäevaelu väikesed detailid. Paljude muude asjadega oleksin vist pigem ettevaatlikum. Kõikvõimalikke kuulsaid nimesid on see raamat täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. Eks autor neid ju tundis ka, iseasi, kas kõigi nende mainimine oli teose seisukohast vajalik. Aga ju siis autori meelest oli.

Autorile meeldib ennast näidata põikpäise isemõtlejana läbi pea terve nõukogude aja, seda kummastavam on aga lugeda kuidas ta sihiteadlikult parteilist karjääri teeb. Üleminekuajal muster jätkub, tutvuste najal hea elu poole. Irooniline on see, et vaatamata kirjule ja huvitavale elule lõpetab ta oma elupäevad siiski üksildase ja vaesena, vaenujalal oma lähedastega. Isiklikku elu puudutav osa näib üldse valusalt aus. Autor ei varja oma alkoholi- ja naistelembust, suhted pere(de)s on keerulised.

Nagu selle kompenseerimiseks on stiil pisut kerglane, lugedes on kerge tekkima mulje, nagu vaataks Kiileri sarja „ENSV“ – lõpuks muutub vaid nimi (Eesti (Nüüd Siis) Vabariik), sisu jääb samaks. Ses mõttes hariv raamat. Lugege. Siit on näha, kuidas inimesed tegelikult käitusid (ja käituvad). Võim, karjäär, raha. Ja mõnikord ka hirm. Nende liidetavate kombinatsioonid annavad summana kokku konformismi, onupojapoliitika ja korruptsiooni. Seda on hea aeg-ajalt meelde tuletada.

 

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“. Loomingu Raamatkogu 2026/19-20

Avanovell „Auk“ ei suutnud mind haarata, liiga aimatav ja kuidagi liiga otsene oli see metafoor, et tööle hakata; seevastu „Pimedal teel“ püüdis mind lõksu. Mõlemad räägivad mälust ja kadumisest, aga „Pimedal teel“ on mõjus. Selles on midagi nii lõplikku, nii pöördumatut, fataalset, et ihukarvad tõusevad püsti. See kõik, millest seal räägitakse, on ühtaegu kuidagi tuttav ja samas nii hirmutavalt võõrik, kriibib su alateadvuse tagumist serva, mis on jube ebamugav, aga vaatamata sellele, et kõik on ebaratsionaalselt mittemõistetav, tead sa – see peabki nii olema, sellel kõigel on oma koht ja see koht on õige. Lihtsalt hämmastav, mida napi kümne leheküljega on võimalik teha. See lugu põrutas mind nii oimetuks, et lugesin selle sirgelt teist korda veel läbi. Kui mingile novellile Tuglase preemia anda, siis palun, siin see on – antagu!

Ülejäänud lood on minu jaoks pisut teistsugused. Need ongi lood, pisut fragmentaarsed, aga lood meie ajaloo ühest kindlast perioodist. Valusad lood. Inimlikud lood. Ebainimlikud lood. Võiks ju küsida, miks nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem, peab ikka veel neist rääkima, aga peab. Sest nende lugude teine osapool on ikka veel sama mõttemaailmaga, ikka veel muutumata. Ja need lood toimuvad ka täna, küll mujal, aga ikkagi. Me ei tohi seda unustada, mida tehti. Mida tehakse. Ajalugu kordub. Ja inimene unustab. Aga ei tohiks.

„/.../ see oli nii ammu ja juba ammu ei rääkinud keegi enam sellest ajast, nendest hirmsatest asjadest, sest see kõik tuli ju veel tagasi, kõik, mis muutus, muutus igaveseks, nüüd räägiti sellest kõigest hoopis teistmoodi ja kõige parem oli jätkuvalt mitte rääkida, ära unustada, mitte midagi mäletada.“

„Lühike sõjaajalugu“. See on täpne. Siin see ajalugu on – venelaste tulek ja baasid, metsavendlus, küüditamine, soome vabatahtlikud, punane terror. Kogu skaala.

 „Poiste suvi“ poeb naha alla, surmaelevus silmis, „Raadio“ tinane lootusetus surub maadligi, „Ulg“ ja „Kummitusrong“ kasutavad ulme- ja õuduskirjanduse tööriistakastist tuttavaid märksõnu, aga õudus on tegelikult mujal ja palju jubedam. Ja „Luud“. kõigest neli ja pool lehekülge. Aga milline valu, milline intensiivsus! Ma olen ikka arvanud, et selliseid lugusid suudavadki kirjutada ainult naised. Mehed kirjutavad teistmoodi. Ja mis peamine – ütlemata jätmise peent kunsti, mis novellide puhul on nii oluline, valdab autor hästi. Aplaus.

 

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“ ja „Hotel Sapiens“

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“. Eesti Päevalehe kirjastus 2008

Loen seda raamatut vist juba viiendat korda. Ma ei mäleta ühtegi juttu. Ei mäletanud ka eelmistel kordadel. Mida ma mäletan – ja seda iga kord –, on imestus teadmise üle, et see raamat on saanud Finlandia kirjandusauhinna, Soome olulisima. Miks? Millest ma aru ei saa? No ei kõneta. Ja ega mingi eriline stiilimeister ei ole Krohn ju ka. Milles siis asi?

Küllap olen loll mina, mitte Leena Krohn. Või Finlandia žürii. Temaatika on ju huvitav – tõelisus ja näivus, olemine ja mitteolemine, aga see vorm... nagu esseed, kusjuures igavad esseed, kuigi huvitavatel teemadel. Kõik on kuidagi veidralt pidetu. Ebaisikuline. Staatiline. Mitte miski ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi. Mitte keegi ei sobitu mitte millegi ega mitte kellegagi.

Mõistusega saan ma aru, et Krohn lahkab otsekui skalpelliga küsimusi, mis on tähtsad, lausa valusad. Emotsionaalsel tasandil ei paku tema skalpell mulle aga midagi – see on kõigest skalpell, terav küll, aga külm. Jah, lahkamisaruanne ei ole vist meeliülendav lugemisvara.

Leena Krohn „Hotel Sapiens“. Loomingu raamatukogu 2026, 2-3

Kui ma Krohni „Matemaatiliste olendite“ kohta kirjutasin, et see on pidetu, siis „Hotel Sapiensil“ on pide olemas – see hotelliks nimetatav koht, mis on, nagu autor ütleb, ühtaegu hullumaja, haridusasutus, muuseum, vanadekodu, pagulaste laager, evakuatsioonikeskus, haigla ja uurimisasutus, vangla ja karistusasutus. See on kõike, sest täidab kõiki funktsioone sinna majutatud viimaste inimeste jaoks, kes on AI-de hoole all. Niisiis on see rohkem ulme, kui „Matemaatilised olendid“, vähemalt vormiliselt.

Lood moodustavad sidusama terviku, võib isegi öelda, et tegu on romaaniga, kuigi ühekaupa võttes on lood ikka absurdsed või sürrealistlikud. Nagu ikka, tegeleb Krohn siin inimeseks olemise defineerimisega. Umbes poole raamatu pealt hakkas minu jaoks välja joonistuma mingi muster. Maailm on lõppenud, aga inimkonna esindajad käituvad jätkuvalt sama irratsionaalselt kui enne. Lohutu tõdemus, mis mulle sellest raamatust vastu vaatab, ütleb: me ei ole mõistuslik liik. Vähemasti võiks see nii paista AI-dele, kes meid selles Hotel Sapiensis uurivad.

Kui tekib tähendus, tekib ka side. Selle Krohni raamatuga sain ma hoopis parema sideme kui „Matemaatiliste olenditega“. Mis ei tähenda, et selle lugemine oleks lihtsam, aga kindlasti on see oluliselt huvitavam. Kohati groteskne, kohati painav, kohati naljakas. Kohati masendav. Kas see on parem kui „Matemaatilised olendid“? Ei mina tea. Aga huvitavam oli.

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“. Rahva Raamatu kirjastus 2023

Raske on kirjutada krimka kohta ilma midagi olulist reetmata ja teiste lugemiselamust rikkumata. Aga teen siiski proovi.

Mulle üldiselt meeldivad raamatud raamatutest, kirjutamisest, raamatupoodidest, raamatukogudest, antikvariaatidest jne. Kohe tulevad meelde näiteks Carlos Ruiz Zafoni ja Arturo Perez-Reverte antikvaarid, aga eks neid raamatuid ole veel. Ka selle krimiloo minajutustajaks on krimiraamatutele spetsialiseerunud raamatupoe omanik. Lugu algab rahulikus tempos, ei mingit äkšonit, ei mingit nuaari. On mõned surnud, mõni mõrvatud, mõni esmapilgul mitte, ja FBI agent, kellel on tundmus, et... No ja pöördubki ta minategelase poole, kes näib talle eksperdina, sest on kunagi postitanud raamatupoe blogisse postituse krimiraamatutest, mis kirjeldavad esmapilgul täiuslikku mõrva. Lisaks asjaolu, et just see nimekiri, kaheksa täiuslikku mõrva, näib olevat kedagi inspireerinud.

Aga nagu ette nähtud, hakkab tasapisi selguma, et kõik pole päris nii, nagu tundub. Ja nagu moodsates krimkades ikka, läheb asi peategelase jaoks isiklikuks. Ja tema roll on ka kahe kolmandiku raamatu peal ikka jätkuvalt üsna ebamäärane – on ta ekspert, kahtlusalune või sihtmärk? Ja nagu ette nähtud, hakkab ajapikku lisanduma neid, kes võiks mõrvariks sobida. Õigemini, keda lugeja kahtlustama saab hakata.

Pealkirjast johtuvalt jäin umbes poole raamatu peal mõtlema, kas tänapäevases maailmas on üldse selline asi nagu täiuslik mõrv võimalik. Ma arvan, et vist mitte. Küllap seepärast see kujutlusvõimet nii erutabki. Ja küllap leidub (vähemalt teoreetiliselt) krimikirjanike ja -lugejate meeleheaks piisavalt neidki, kes tunnevad intellektuaalset väljakutset see ära teha (noh, nagu hulk matemaatikuid loodab lahendada ringi kvadratuuri või mõne muu võimatu ülesande). Ja samas saab selgeks, et isegi kui täiuslik mõrv võiks tehniliselt võimalik olla, siis võimatuks muudab selle inimese olemus. Ta kas hakkab tegema vigu, sest hirm, süütunne jne; või siis teises äärmuses hakkab otsima tähelepanu, nautima oma kõikvõimsust jne.

Pöördeid tuleb veel, aga loo tempo sellest eriti ei kasva. Kas see just muhekrimiks liigitub, aga ... mmm... ütleme selle tempo kohta siis vaoshoitud. Samas – põnevus püsib. Lugeda on mõnus. Inimesed on sellised päris, usutavad.

Ja muide, mõrvari arvasin ma ära. Umbes viis lehekülge enne seda, kui peategelane temaga silmitsi seisis. Autoril on lõpus veel üks üllatus varuks, aga see jäägugi üllatuseks. Igal juhul ei ole see päris klassikaline krimka. Ja veel – taga- ja esikaanehüüatusi teistelt kuulsustelt ei maksa sõna-sõnalt uskuda. Midagi need ju ütlevad, aga enamasti mitte seda, mida seest tegelikult leida võib. Selle raamatu omad tekitasid minus küll hoopis teistsuguse ettekujutuse, kui raamat tegelikult oli.

Roger Zelazny „Surnute saar“.

Roger Zelazny „Surnute saar“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 80, 2025

See ei ole ülemäära paks raamat, aga see on tihe. See oli esimene mõte, mis tuli, kui jäin mõtlema, mida „Surnute saare“ kohta kirjutada. Üsna tüüpiliselt enda kohta ei ava Zelazny suurt midagi, lugu läheb lihtsalt käima ja sa pead ennast sinna sisse lugema. Maailm asetub oma kohale tükike tükikese järel ja ühtki tagasipõiget taustade avamiseks ei tehta enne kui viimases hädas. Kuna mängus on ka võõrrassi religioosse kaldega tseremooniad, tuleb lugejal kaasa mõelda ja aidata autoril maailma konstrueerida. Samas on see kõik nii osavalt tehtud, et lugeja ei jää hätta ja lugemist see ei häiri.

Just see maailma konstrueerimine, selle loomise jumalik võime, on Zelazny loomingus tihti kesksel kohal. Nii on terves Amberi sarjas ja nii on ka „Surnute saares“. Ka Zelazny ise loob maailmu, on oma maailmade jumal. Tuleb tunnistada, et see tuleb tal hästi välja. Lugeda on põnev, on näpuotsaga filosoofiat, on teod ja tagajärjed, vastutus, kõik see mahub aga peadpööritavate sündmuste vahele kenasti ära ilma tempot aeglustamata või kunstlikeks kõrvalepõigeteks muutumata.

Väga tänuväärt lisandus Zelazny eestikeelsesse avaldamisnimekirja. Huvitaval kombel on ta muutunud üheks meie ulmelugejate lemmikuks ja näib, et igati õigustatult.

August Gailit „Saatana karussell“

August Gailit „Saatana karussell“. „Siuru“-aegsed novellid. Kunst 2010

Ajendiks selle kogu (algupäraselt küll kolme eraldi novellikogu - „Saatana karussell“, „Rändavad rüütlid“ ja „Idioot“) lugemiseks sai Prima Vista ulmekonverentsil kuuldud Katrina Saare ettekanne „Kosmilise õuduse kaja August Gailiti varajastes novellides”, kus võrreldi Gailiti novelle Lovecrafti juttudega. Teema oli intrigeeriv ja sundis Gailitit ette võtma.

Mainitud võrdlus tundub mõnevõrra meelevaldne, kuid ma saan aru, millest see tõukub. Tõbi, surm, saatan, iha, hullus, väärastumus ja koledus on märksõnad, mis rändavad Gailitil novellist novelli. Fantaasiat tal jagub, maailm on tume ja hullus võimutseb. Lootusetuse ja hukatuse tunne ongi see, mis tema loomingu Lovecrafti omaga võrreldavaks muudab. Aga... Kui Gailit oli noorespõlves ekspressionist ja mässaja, sümbolist ja dekadent, siis Lovecraft on puhtalt õuduskirjanik. Nii et isegi kui mingid jooned näivad kattuvat, saavad need siiski alguse eri allikatest. Mina julgeks määratleda nii, et kui õudus oli Lovecrafti jaoks eesmärk, siis Gailiti jaoks oli see kõigest vahend; ja see ongi peamine erinevus.

„Ah, kui raske on elada, kui valus on elu!“

Esimese kogumiku siduv teema on, nagu pealkirigi viitab, Saatan. Esimesed kolm novelli („Saatana karussell“, „Vana Reinek“ ja „Sääsesööja“) on sünged ja lohutud. Eriti „Vana Reinek“ meenutab klassikalist õudusjuttu, „Saatana karussell“ ja „Sääsesööja“ on mõnevõrra sümbolistlikuma koega. Selles kontekstis on „Faun ja proua Nansen“ lausa kerglane ja pisut ankdootlikki. Ja kuigi „Haaremi organist“ algab samuti Saatanaga, on see jutt taas eksistentsiaalne ja melanhoolne, peategelaseks Juudas Iskariot.

„Kõik ilu on haige inimese veel haiglasem fantaasia ning täitmata kire avaldus“.

„Rändavate rüütlite“ avalugu, „Fosfortõbi“, on juba hoopis teist masti. Põhjendamatut grotesksust on alguses jäänud vähemaks, et loo lõpuosas seda värvikamaid tuure üles võtta; määrdund-porine maailm on seevastu detaile juurde saanud. Maailmalõpu eelaimus on käegakatsutav ja ma ei imesta, et Gailiti Domeneski kihelkonna kaluriküla on leidnud võrdlemist Lovecrafti Innsmouthiga.

Kummalisel kombel on nii järgnev „Rändavad rüütlid“ kui „Merilind“ taas pigem mõistujutud, nii erinevad õhustikult ja tonaalsuselt eelmisest sünkmornist apokalüptilisusest. Neis on oma sünge ilu, mingi „rahutus ja spliin, /.../ näriv kurbus helisevas hinges“. Ja siis „Kollane hullus“ - taas groteskne ja koomiline lugu deliiriumikuradist. „Õine teekond“, tiine kujunditest ja bakhanaalsetest epiteetidest, osutus minu jaoks kõige tüütumaks. See kogumik on palju ebaühtlasem just tonaalsuselt ja temaatikalt, kusjuures „Fosfortõbi“ on tõeline pärl.

„Kui hall ning igav oli siiski maapäälne elu!“

„Joe Niiluse teekond“ kolmandast kogust „Idioot“ on minu jaoks täielik pettumus. Deliirne sonimine, nägemused, loomulikult on mängus saatan, nõiad... Liiga palju on siin varasematest novellidest tuttavaid epiteete, kirjeldusi ja võtteid, kõik näib korduvat ja mitte midagi uut lugu ei paku. Sama kehtib pisut vähemal määral ka „August Gailiti surma“ puhul, kuigi see on konkreetsem ja maisem. Mõlemast kumab läbi leitmotiiv, mis juba varasemategi novellides puhul silma jäi - igavus, tüdimus, elu mõttetus.

Enne raamatu juurde asumist soovitan läbi lugeda Toomas Liivi lühikese, kuid sisuka järelsõna „Infernaalne Gailit“, mis oleks oleks oma rolli palju paremini täitnud hoopis eessõnana, andes lugemiseks vajaliku konteksti. Mitte et kogumikku ilma kontekstita lugeda ei kannataks, aga teatud suundumustele ja nende põhjustele oskaks siis paremini tähelepanu pöörata.

Selline kogumik on kindlasti tänuväärt ja vajalik ettevõtmine, isegi kui selles sisalduv igale maitsele ei sobi. Minu jaoks jäi novellide tase ebaühtlaseks, häirisid ka korduvad võtted või lahendused, nii et hinnang oleks selline keskeltläbi kolm (ja seegi miinusega).

 

Alfred Bester „Lammutatud mees“

Alfred Bester „Lammutatud mees“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 79, 2025

Nagu järelsõnas mainitakse, on Bester ebatüüpiline suurmeister ja ulmeklassik, kes on oma koha pälvinud kõigest kahe romaani (kokku kirjutas ta küll mõned veel) ja peotäie juttudega. Need kaks klassikaliseks saanud romaani (lisaks „Lammutatud mehele“ ka „Tiiger! Tiiger!“ Varrak 2010) tegelevad mõlemad inimese (para)psühholoogiliste võimetega. „Tiiger! Tiiger!“ teleportatsiooniga, „Lammutatud mees“ telepaatiaga. Neil telepaatidel (keda eestikeelses tõlkes nimetakase kelmika kahemõttelisusege piilujateks) on omamoodi hierarhia ja nad suudavad vastavalt tasemele lugeda mõtteid/teadvust/alateadvust). Huvitaval kombel pole ajahammas seda romaani eriti palju räsinud. Küllap seepärast, et kesksel kohal pole mitte tehniline butafooria, vaid inimvõimed ja -suhted. Kõige anakronistlikumalt mõjubki „Lammutatud mehes“ perfokaarte neelav hiiglaslik arvuti. Samas see telepaatide maailma reeglistik, mis sündmustiku käigus lahti rullub, on huvitav ja värske.

Seda raamatut on korduvalt kirjeldatud ulmelise krimiloona, mis pole päris õige ja peletab osa lugejaid, kellele krimi ei meeldi, kohe eemale. Ei, see ei ole krimilugu. Vähemalt mitte selle klassikalises tähenduses. Mõrvaga on tegu, seda küll, aga puudub see salapära ja loo lahtiharutamine, et kes tegi. Mõrvar on algusest peale teada, me jälgime pigem, kuidas ta seda plaanib, sest maailmas, kus on erineva tasemega mõtetelugejad, ei saa mõrva ju varjata. Ei enne, ei pärast. Seetõttu mõrvasid praktiliselt ei olegi.

Ei, pigem on see raamat põnevuslugu. Tempo on pöörane, üritatakse üksteist üle mängida, sest uurija ju teab, kes tegi, aga tõendamisega on keeruline. Ja eelkõige on küsimus „miks?“. Ja kogu aeg on taustal veel midagi, see arusaamatu teine liin, peategelase foobia. Loomulikult saavad  lõpus kõik osad kokku, kõik leiab lahenduse.

Kui olete raamatu läbi lugenud, võtke ja lugege uuesti üle sissejuhatav lõik leheküljel 7 ja lõpulõik leheküljel 249. Besteri ambitsioon näib olevat allegooria. Mõistujutt ambitsioonidest, mis piirnevad hullusega, ta lahkab megalomaaniat, suurushullustust, mis vormib diktaatoreid. Ulme on ainult vorm, vahend, see on nagu omamoodi muinasjutt, millega läbi ajaloo on midagi olulist püütud edasi anda.

Kui ma neid kahte romaani kunagi vene keeles lugesin, meeldis „Tiiger! Tiiger!“ mulle rohkem. Nüüd uuesti eesti keeles üle lugedes olen üsna veendunud, et „Lammutatud mees“ on oluliselt parem raamat.

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“. Kirjastus Paradiis 2024

Pessoa on enigma, mõistatus. Juba tema „Rahutuse raamatu“ lugemine tekitas minus aukartusega segatud vaimustust – kuidas on võimalik kirjutada nii paks raamat mittemillestki?! Ja teha seda nii neetult hästi!

Nüüd siis võtsin ette tema lühijuttude kogumiku „Anarhistist pankur ja teisi jutte“.

Juba nimijutt – „Anarhistist pankur“ – on suurepärane näide sädelevast irooniast, loogika ja retoorika rakendamisest demagoogia vankri ette. Selle jutu eripära on muidugi see, et see on terviklik. Paljud teised selles kogumikus ei ole. Teine terviklik jutt (suhteliselt) oli „Väga originaalne õhtusöök“. Ja just see terviklikkus muudab selle ettearvatavaks – mina oleksin selle Gastronoomiaseltsi esimehe herr Prositi väljakutse võitnud, sest teadsin ammu enne lõppu, kuidas see asi lõpeb ja milles seisneb õhtusöögi originaalsus.

Tõnu Õnnepalu nimetab neid jutte oma eessõnas märkmeteks ja katkenditeks, minu arust oleks täpsem sõna „mõtteharjutused“. Veel täpsemalt mäng. Just mäng näib olevat see, mis Pessoat paelub. Ta võib iseenda tekstiga vastuollu minna, iseendale vastu vaielda, teda ei näi häirivat, et tekstid jäävad pooleli või lõpevad eikuhugi. Mu vaimusilma ette kangastub väike silmatorkamatu ametnik, kelle sisemuses purskab hääletu vulkaan. Kes hakkab erutusest värisema ja ärkab tõeliselt ellu alles siis, kui kühveldab sõnu taevani küündivatesse kuhjadesse või tungib maadeavastajana loogiliste arutluskäikude ebaloogilistesse tihnikutesse. Lugege lühijuttu „Unustuse tee“ ja te saate aru.

 

Larry Niven „Neutrontäht“

Larry Niven „Neutrontäht“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 81, 2026

Mingil tabamatul moel meenutas see raamat mulle George R. R. Martini „Haviland Tufi reise“ („Orpheuse raamatukogu“ nr 46). Peategelane on samasugune segu piloodist, seiklejast ja avantüristist. Kusjuures nii „seikleja“ kui „avantürist“ on mõlemad viisakamad versioonid sullerist.

Teine sarnasus on vormis. Kui Martin määratleb oma „Haviland Tufi reise“ romaanina juttudes, siis Niveni „Neutrontäht“ läheb veel sammukes edasi ja üritab ka ülesehituslikult jutte üle kogumiku laiali laotatud raamjutustuse abil tervikuks siduda. See õnnestub üsna kenasti. Lugeda on huvitav. Kuigi tegu pole krimikirjandusega, on autor sealt laenanud põhimõtte – igal jutul on oma saladus, mida peategelane peab lahendama hakkama. Iga uus saladus on astme võrra keerulisem ja suurem, peategelase elu ja tervis on alalõpmata ohus. Naljakas, et just see on samal ajal ka raamatu nõrkuseks. Mingil hetkel hakkavad lood mälus sassi minema. 

Suur pluss on see, et autor on selle kõik raaminud astronoomia ja füüsikaga, mitte ei mõtle ise reegleid välja. Samas – tulnukliigid on vägagi fantastilised, nii et moodustub omalaadne segu usutavast füüsikast ja täiesti pöörasest fantaasiast. Lugeda on igal juhul põnev. 

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“.

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“. Loomingu Raamatukogu kuldsari 2005, 5-7

Kulgemine – see  oli millegipärast esimene sõna, mis seda raamatut lugedes pähe tuli. Aeglane, poeetiline, atmosfääriline. Idamaine, tahaks öelda, aga autor on ju tegelikult sakslane.

Tunne, et seda raamatut tuleb lugeda, tekkis pärast Marko Raati samanimelise filmi vaatamist. Jaapanipärased jutud, mille kirjutas sakslane, ja Eesti režissöör, kes sellest  filmi tehes tõstis selle kõik Peipsi äärde. Vaimustav kompott, kas pole! Film jättis mulle ääretult sügava mulje. See on üks parimatest eesti filmidest, mida ma näinud olen, autorikino parimal moel, mitmekihiline, omanäoline, unenäoline. Ja Raat on suutnud ekraanile manada Dauthendey tundlikust sulest sündinud loodusvaated, mis satuvad kohati teravasse kontrasti groteskse sündmustikuga.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis ka see on unenäoline. Nagu Biwa järv ise, mähkub see sügistesse vihmahoogudesse või särab kevadises ehapunas. See sositab kummalisi sõnu ja unustab need enne, kui nende kaja lahtub, joobudes ise nende kõlast. Kirglikult leebe, leebelt surmav, surmavalt nukker, nukralt kirglik, sahiseb tekst neil lehekülgedel nagu pilliroog öövaikuses. Süda paistab läbi nagu paberist lehvik, aga pole kedagi, kes suudaks lugeda sellele maalitud kirjatähti.

See on raamat neile, kelle jaoks elu on järv, mille hõbedasel pinnal liuglevad ikka veel purjekatena muinasjutud; neile, keda lummab võimalus nautida vaikust, mis seisab uksel, leebe naeratus näol; neile, kes suudavad korraks purjena pinguletõmmatud kõiksusest välja astuda, et süüvida elu ja armastuse hapratesse keerdkäikudesse.

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“. Fantaasia 2025

Ballard on äärmiselt omanäoline autor. Tema ideed on eriskummalised, kohati tavatud isegi ulmekirjanduse skaalal. Näib, et teda paelub aja ja reaalsuse teema, lagunemine ja kaos. Samas valib ta lähenemisnurki nii, et välja kukub pigem arutlus teemal, „mis oleks kui“, üldse mitte alati selge narratiivne tegevustik, mis viib loogilise lõpplahenduseni.

Näiteks „Ülekoormatud mees“. Mis see on? Ühest küljest see peaaegu nagu polegi ulme. Psühholoogiline ... mis? Realism ju ka kindlasti mitte. Mis siis? Hõllandus, kujutluspilt, mõttemäng? Sellele on raske nime anda.

Või „Vahitornid“ – üks masendavamaid lugusid selles kogumikus. Vaieldamatult meisterlik, aga neetult häiriv. Eriti lõpp.

„Aja aed“ on selles kogus üks mu lemmikuid (ja ühtlasi ka Ballardi loomingust üldse, nii palju kui ma seda lugenud olen). Lüüriline, nostalgiline, nukker. Ilus. Ja sellele sekundeerib „Liivast puur“ – omamoodi ülev, kuigi samuti hääbumise ilust kantud jutt.

Mingisugune lootusetuse alatoon jääb kõlama sellest raamatust. Entroopia võimutseb ja ükskõik, mida me ka ette ei võtaks, kõik on tühi vaev ja vaimu närimine. Näib, et meil inimkonnana ei olegi lootust. Ja samas – pea igas jutus on vähemasti üks tegelane, kes on moel või teisel valmis süsteemile mitte alluma. Kõige kiuste. Ja veel üks ühendav teema näib olevat kontroll. Kõige enam paistab see välja „Vahitornides“, „Chronopolises“ ja loos „Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile“, mõnevõrra vähem „Liivast puuris“, aga isegi „Ülekoormatud mehes“ on sellest märke.

Igal juhul tipptase nii ulme kui lihtsalt hea kirjanduse vaatenurgast.

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“. Rahva Raamat 2021

See on aeglane raamat. Ses mõttes, et lugemiseks on mõistlik võtta aega. Sellest ei saa läbi ratsutada, see on liiga tihe. Thoreau on erudiit, tekst on kõikvõimalikest viidetest tiine. Pealegi on ta tähelepaneliku silmaga vaatleja, kes märkab, ja vähe sellest - suudab märgatut ka teravmeelselt sõnastada. Lisaks on ta loodusuurija, kes teeb mõõtmisi ja otsib seaduspärasid, ning väikest viisi filosoof.

„Üldiselt muretsetakse rohkem selle pärast, et omada moodsaid või vähemasti puhtaid ja lappimata rõivaid, kui et omada puhast südametunnistust.“

Juba see lause näitab, et Thoreau eelistab vaimseid väärtusi materiaalsetele. Nii ongi esimene, kõige pikem peatükk, omamoodi kaitsekõne või õigustus sellele, miks moodne elu on tupik ja looduslähedane askeetlik onn teeb inimese rikkamaks kui võlgu ostetud uhke häärber.

Tema suhtumist rahasse ilmestab suurepäraselt lause: „Elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel.“

Jah, kohati tundub ta liiga konservatiivne, aga tegelikult on hämmastav, kui vähe on maailm ja inimkäitumine 175 aasta jooksul muutunud, nii et küllap on konservatiivsusel oma õigustus.

„Mis puutub püramiididesse, siis nende puhul pole imetleda muud, kui asjaolu, et leidus nõnda suur hulk piisavalt allakäinud inimesi, kes olid valmis kogu oma elu ehitama hauakambrit mingile auahnele tolale, sellal kui targem ja inimlikum oleks olnud uputada ta Niiluse jõkke ja sööta pärast koerte kätte.“

Esimesele, sellele pikale peatükile, järgnevad lühikesed kirjeldused-mõtisklused lugemisest, põllupidamisest, inimsuhetest ja ümbritsevast loodusest. Stiil on kohati irooniline, looduskirjeldustes poeetiline ning maailmavaatelistes asjades pisut õpetav.

„Mitte kõik raamatud pole nii sisutühjad kui nende lugejad“.

Thoreau on kasinuse apostel, omamoodi moralist ja mingil määral karsklane (ma olen veendunud, et targa inimese ainuõige jook on vesi). Miks mingil määral? Sest karskuseks peab ta võitu oma ihade ja meelelisuse üle, mis tal enda sõnul aga sugugi kogu aeg ei õnnestu. Ta on nüüdisaegsete taimetoitlaste ja looduskaitsjate mõttekaaslane, kuigi vegan ta ei ole ning nagu ta ise ütleb: kui tarvis, võiksin ma hea isuga süüa kasvõi praetud rotti. Ja veel: kui juba joobuda, siis miks mitte õhust?

Just tema looduskirjeldused ja -vaatlused on raamatu parim osa. Rõõmsa üllatusega leidsin koha, kus ta kirjeldab „tiibadega“ kassi - olen sähendset isegi Mohni saarel kohanud. See oli poolmetsik angoora segu isend, kelle pikk karv oli külgedel vildiks vanunud ja turritas kentsakate „tiibadena“ kahele poole, täpselt nii, nagu Thoreau kirjeldab.

„Maa, mis ei suuda üleval pidada jänest, peab olema tõesti lõpmata vaene.“

„Me vajame metsikut loodust nagu ergutusvahendit, vajame teda, et mõnikord kahlata soodes, kus peidavad end hüüp ja nurmkana, ja kuulda tikutaja möhitamist, et nuusutada, mis lõhn on sosistaval tarnal seal, kuhu ehitavad ainult metsikumad ja inimpelglikuma eluviisiga linnud ja kus, kõht maadligi, luurab kärp. /.../ Meil on vaja näha jõudu, mis ületab meie enda jõu, näha elu vabalt sirutamas end paikades, kuhu inimese jalg iial ei astu.“

„Taevale tänu, maailm ei lõpe meie ukseesisega.“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“. Helios 2024

Ajalooline tõsieluraamat Briti eskaadri merereisist 1740. aastal ümber Hoorni neeme. Esimene kolmandik raamatust annab põhjaliku ettekujutuse tollasest meresõidupraktikast ja laevaelust ning päädib „Wageri“ üksijäämisega ebainimlike tormide ja haiguste meelevalda. Neile, kes tollasest meresõidust vähegi midagi kuulnud ja mereraamatuid lugenud, pole selles kõige midagi totaalselt uut, aga see on hädavajalik sissejuhatus, mõistmaks seda psühholoogilist õhkkonda, millest tõukuvad edasised sündmused, mis on raamatu kirjutamise peamine põhjus.

Autor on teinud meeletu taustatöö, aga lugedes pole seda higilõhna tunda. Lugu kulgeb ladusalt ja romaanile omasesse jutustavasse stiili on sujuvalt pikitud tsitaate laevameeste logidest ja päevikutest, arhiivimaterjale ja väljavõtteid kohtuprotokollidest.

Laevahuku järel algab järgmine vaatus - merehädaliste lootusetu elu. Pinged kuhjuvad, meeste hulgas on kamp selliseid, keda on tavaks viisakalt mässumeelseteks nimetada (tegelikult on see lihtsalt punt kaabakaid, kes ei hooli enam millestki). Anarhia ja kaos võtavad võimust, napilt suudetakse vältida massilist kannibaismi langemist.

Ja lõpuks üleinimlike pingutuste järel täiesti ebatõenäolised pääsemised väikeste päästepaatidega. Ja sellele järgnev Briti mereväekohus, sest pääseti ju eraldi - mässumeelsed ja kaptenile truud -, mis teeb kogu loo veelgi uskumatumaks.

Raamat ei tegele osaliste süüdistamisega, süüdi on impeerium oma jäikade reeglitega. Märgiline on kohtuprotsess, mis kiiresti kõiki rahuldava järelduseni jõuab, sest ainuüksi mässust rääkimine on mereväe jaoks sama ohtlik kui mäss ise. Tsiteerin: „Saarel juhtunut - marodöörlust, vargust, piitsutamisi, mõrvu - puudutavate ümberlükkamatute faktide väljanuhkimine ja dokumenteerimine oleks õõnestanud põhilist väidet, millega Briti impeerium püüdis õigustada teiste rahvaste valitsemist: nimelt et Briti imperiaalsed jõud ja tsivilisatsioon on juba olemuselt ülimuslikud. Et Briti impeeriumi ohvitserid on härrasmehed, mitte jõhkardid.“ Miski ei muutu - ikka ja alati on süsteem hullem kui inimene.

Äärmiselt huvitav lugemine. Esimese asjana paneb mõtlema, kuidas me ise sellises olukorras käituksime, kas suudaksime üldse ellu jääda? Kas jätkuks meelekindlust selle juures ka inimesteks jääda? Seda olukorras, mida on raske isegi ette kujutada. Vaieldamatult oli kõigest sellest eluga läbitulek omamoodi kangelastegu. Jah, mitte kõik tehtud teod ja otsused ei õilistanud tegijaid, aga kes oleme meie, et neid hukka mõista? Suurem osa neist tegutses parima äranägemise järgi ja enamasti vähemalt üritati mõelda üldisest hüvangust. Loomulikult oli ka teistsuguseid tüüpe, aga neid on ju alati. Just see läbilõige ühiskonnast ja inimeste käitumisest teeb selle raamatu huvitavaks.

Julgen soovitada.

Cesar Aira „Tondid“

Cesar Aira „Tondid“. Salv 2024

Täielik hämming ja arusaamatus. Jälle loen erinevate arvustajate juttu suurepärasest lugemiselamusest ja nauditavast lugemisest ja mõtlen, ega me äkki erinevaid raamatuid lugenud. Järjekordne tõestus, et maagiline realism ei ole asi, mida ma nautida suudaks. Näis, kas mõni maagilise realisimi suurteostest suudab sel aastal mu veendumust kõigutada? Ilmselt on asi ikka ka selles, kuidas raamat on kirjutatud. Pessoa „Rahutuse raamat“ meeldis mulle väga, no ikka väga-väga, oli hästi kirjutatud ja huvitav vaatamata sellele, et ei rääkinud suurt millestki.

„Tondid“ oli seevastu tüütu. Hulk tegelasi lõpuni ehitamata majas, kelle sebimine aastavahetusel mulle absoluutselt korda ei läinud, mingid tondid. Ainus lahe koht oli, kui ehitajad oma veinid külma panid. Nimelt torgati need tontide rindkeresse, kus vein siis pudelitest väljus, tontides ringi hakkas käima, jahtudes selle käigus ning väärindudes parimaks Cabernet Sauvignoniks.  Aga seegi oli kuidagi möödaminnes mainitud.

Vaatamata sellele, et raamat on vaid õige veidi paksem kui 100 lk, suutsin lugeda vast esimese kolmandiku. Teise kolmandiku lasin diagonaalis ja kolmandaga end enam piinama ei hakanud. Ei ole paraku minu veregrupile.

Oskar Luts "Tagahoovis"

Oskar Luts „Tagahoovis“. Tänapäev 2024

Pisut kentsakas ja harjumatu tundub esiotsa kirjutamise stiil, kus otsene kõne vaheldub alalõpmata kirjeldavate jätkudega (ilma jutumärkideta kusjuures), mis omakorda võivad muutuda teises isikus kirja pandud kommenteerivateks olukorra kirjeldusteks. 

Näide: "/.../; te ju näete: ta haav jookseb verd. Pean selle kinni siduma."

"Siduge, siduge! Ega meie ei eksita teid."

Aga millist osa siis mõtlevad nemad siin mängida?

Mitte mingisugust osa. Nad juba kaovadki siit. Ega pakugi suuremat lõbu vahtida seda koledat larvi.

Vajuvad oma tuppa, kõnelevad valjusti ja irvitavad nagu põrgulised.

Aga kirjelduste osas pole Lutsule vastast. Tal on terav silm ja oma kaasaegset elu portreteerib ta värvikates detailides ja lopsakalt. Kivirähk märgib oma järelsõnas teraselt, et Lutsul on kaks poolt: "Kevade" Paunvere on kui müütiline Kungla, kus Imelik Vanemuisena kandlelugu lööb; soe ja sõbralik koht; tagahoovis valitseb aga argipäeva sopp ja vasesus. Aga Lutsu suhtumine oma tegelastesse on ikka soe ja poolehoidev. Eriti hästi paistab see välja Villa Hortensia asukate puhul. Pigem on ebameeldivaks kirjutatud majaperemehe Säinase abikaasa – upsakas keskklassi esindaja. No ja Belski, kes on tõbras.

Tragikoomiline on see elu seal tagahoovis, ei teagi kohe, kas naerda või nutta. Vaesusele ja lootusetusele vaatamata elatakse aga sealgi, klaaritakse oma suhtepuntraid küll mahlaka sõna, küll füüsilise vägivalla abil. Jah, eks poliitkorrektsusest on kogu see maailm sama kaugel kui Maa Päikesest, aga mis teha – selline see lihtsa inimese elu tol ajal oli. Ja kas ta praegugi teistsugune on? Selliseid äärmusi ehk enam ei kohta, aga tüpaaže ilmselt küll.

Mulle näib, et seda raamatut lugemata ei saa Lutsust täit pilti. Nii et „Kevade“, „Nukitsamees“, „Kapsapea“ ja „Tagahoovis“ tuleb kõik ikka läbi lugeda, siis on vähemasti Lutsu vundament olemas.

Bora Ćosić „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“

Bora Ćosić „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“. Loomingu Raamatukogu 2024, 14-15.

Järjekordne tõestus, et tutvustusi ja kaanetekste ei saa usaldada. Raamatu kirjeldus kõlas paljulubavalt, aga nagu lugedes selgus, oli kandev sõna „groteskne“.

Hulk seosetuid lauseid, mis pidid vist naljakad olema, aga ei olnud. Kõik see oli pigem tüütu ja mõjus diletantlikult. Ja lugeda oli suht võimatu.

Ja siis loen ma, kuidas seda võrreldakse Švejkiga ja kasutatakse sõnu „hõrk tekst“. Ärge uskuge. Švejk on Švejk, see siin ei ole. Õnneks ei pea ma kuhugi suunas head nägu tegema ja et kriteerium on ainult mu enda maitse, siis saan rahulikult nentida, et mulle ei maitsenud.

Ma võin isegi aru saada autori püüdlustest, valitud stilistilisest võttestikust, kus groteskse teksti varju peidetakse valusaid ja sotsialistliku Jugoslaavia võimu naeruvääristavaid killukesi, aga see ei tähenda, et ma seda nautida suutsin.

Lugeda omal vastutusel.

Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“

Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“. Loomingu Raamatukogu 2025, 18-20

Otsustasin, et pühendan osa tänavusest lugemisajast stiilile, mida kutsutakse maagiliseks realismiks. Sürrealism, sümbolism ja kõik muu ja piiripealne sinna lisaks. Mariana Enriqueze loomingut nimetatakse näiteks gooti realismiks.

Tunnistan ausalt, et ei ole sellisest kraamist kunagi õieti aru saanud. Häda on selles, et nii õudus kui ulme, ulme aga eriti, järgib oma sisemist loogikat. Jah, ma võin ju aru saada, et autor lõhub teadlikult kaanonit, aga minu jaoks see ei tööta. Õudusjuttudes on tihti kummitused, kes jäävad kahe maailma vahele otsekui lõksu. Nad ei ole enam selle maailma asukad, aga ka teispoolsusesse ei ole neid vastu võetud. Vaat just sama asi toimub minu jaoks piiripealse ulme ja maagilise realismiga. Nagu kummitused, ei ole neil enam realismiga midagi pistmist, aga ulme poolele pole nad ka pärale jõudnud. Nii nad kõõluvadki tühjuses kahe maailma vahel.

Enriqueze puhul jääb mulle tunne, et ta kasutab gootiliku õudusjutu võttestikku selleks, et tema Argentiina elu kujutavad lood oleksid loetavamad, et seal oleks mingi kõhedus, põnevus. Aga pole võimatu, et see on mõeldud võimendama niigi troostitust olmest tekkivat ebamugavustunnet.

Jutt, mis mulle sellest kogumikust meeldis, oli „Adela maja“. Klassikaline seestunud maja õudukas, ebaloogiline nagu enamus õudukaid kipub olema, aga vähemalt õudusjutu reegleid järgiv. Ka „Naabri hoov“ ja „Musta vee all“ püsisid päris hästi koos, viimases võis aimata Lovecrafti sõrmejälgi. „Kooliaasta lõpp“ oli pisut nõrgem, kuid ka pigem lähemal õudukale. Ülejäänud lood on küll nihkes, aga ei paigutu õieti kuhugi, jäädes häirivalt irratsionaalseteks. Kellele selline kirjandus meeldib – see raamat on teile. Kirjutatud on hästi, kuigi mind isiklikult hakkas ühel hetkel häirima teatud muster, mis neist juttudest välja paistis – mitme loo (Ämblikuvõrk; Ei mingit liha meie luudel; Naabri hoov) peategelane on naine, kelle mees on jobu, või peab naine teda selleks ja lausa põlgab teda. Ma ei tea, on see autori mingi isiklik probleem või ongi sealkandis see toksilise maskuliinsuse probleem nii suur, aga mind siin hakkas häirima.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et minu maitsele päriselt ei vastanud, aga hamba alla ei karjunud ka. Pisut kõikumist siia-sinna, aga loetav, isegi ulme- ja õudusfännile (küll reservatsioonidega). Võimalik, et tavakirjanduse austajale läksid kohatised ekskursid õudusmaailma liiga kaugele. Nii et igaüks leiab siit ehk oma, aga terve kogumik ei pruugi ühteviisi meeldida.

Steinar Bragi "Mägismaa"

Steinar Bragi „Mägismaa“. Varrak 2017

Alustame sellega, et kirjutatud on hästi. Mitte midagi ei saa aru, põnevus säilib ja kruvib muudkui kõrgemale, isegi sellest on võimatu aru saada, kas tegu on üleloomuliku õudukaga või lihtsalt judinaid põhjustava rappimisega, mis ühel hetkel vältimatult kätte peaks jõudma. Pinget lisab peategelaste neliku omavaheline hõõrdumine. Vähemasti see tõdemus tekkis küll kiiresti, et kõige õõvastavam on teadmatus, pinge, mis tekib sellest, et me ei saa aru, mis meiega toimub. Selle on autor hästi osanud välja mängida.

Ja siis see lõpp. Kurat, nii ei tehta! Ei, ega ma ei ütle, mis ja kuidas, mingi üllatus võiks lugejale ju jääda, sest mõnele äkki meeldib. Ma saan aru, et autori arvates on see tänapäevaselt moodne ja teadmatuse kontseptsiooniga haakub see ju ka, aga ikkagi. Milleks kõik need varasemad detailid, mis äkki ei paigutu enam millegi külge? Kõik need vihjed ja liinid, mis ei vii mitte kuhugi? Milleks kõik need tegelaste mineviku, iseloomu ja suhete kirjeldused? Kui tahta kirjutada inimestevaheliste suhete puntrassejooksmisest, siis kirjutagegi, milleks siia veel midagi segada? Mulle meenub seejuures paratamatult Lucy Foley „krimka“ „Jahiseltskond“, mis oli minu jaoks totaalne pettumus. Miks ma panin „krimka“ jutumärkidesse? Sest see ei olnud krimka, see oli seebikas, millele krimka oli ümber tõmmatud nagu karnevalikostüüm. „Mägismaas“ on suhete ja tegevustiku seos veel ähmasem. „Jahiseltskonnas“ olid seosed vähemalt olemas ja viisid mõrvadeni, nii et vormiliselt oli tõepoolest tegu krimiromaaniga. „Mägismaa“ pendeldab vormiliselt õuduka ja põneviku piiril, aga vähemalt minu jaoks laguneb lõpuks täiesti laiali, üritades muutuda milleksi nii sügavmõtteliseks, et see mõte kaob sinna sügavusse täiesti ära.

Kokkuvõte: hästi kirjutatud, aga mõttetu.

 

Raymond Chandler "Tapja vihmas"

Raymond Chandler „Tapja vihmas“. Varrak 2009

Mulle meeldivad karmi koolkonna krimkad. Oh, muidugi sobib ka muhekrimi oma parimates vormides (näiteks miss Marple või Poirot). Aga Raymond Chandleri lühilugude kogumik „Tapja vihmas“ oli ikkagi üks paganama tahe lugemine. Tegelikult on seda raske isegi krimiks nimetada. Jah, mõistatusi lahendatakse, aga see pole mitte klassikaline hallide ajurakkude ekvilibristika, vaid pidev balansseerimine lubatu ja lubamatu piiril ning selgus saabub pigem surmapõlgava riski ja küünilisest elukogemusest tõukuva mustrite nägemise koostöös. Nii et samapalju on see põnevusjuttude kogu kui krimi.

Chandleris saavad kokku mitu suurepärast omadust. Ta suudab nappide vahenditega luua õhustikku, on suurepärane pisiasjade kirjeldaja (millest muide aimub, et ta tunneb ka hästi loodust) ning tema stiil on hooletult, isegi põlglikult küüniline. Ja samas on selles selline annus eneseirooniat, et ülepingutatud poosi asemel muutub see usutavaks.

Kogumiku mina-tegelastest eradetektiivid on omalaadse vääramatu autundega, neil on piir, millest nad üle (õigemini alla) ei astu. Ja kõva peaga on nad ka – pea igas jutus virutatakse neile millegagi pähe, nii et nad teadvuse kaotavad. Oma klientide huve kaitsevad nad sellele vaatamata jäägitult lõpuni. Ja kõige selle juures suudavad nad jääda omamoodi empaatiliseks. Nad on nagu kaljusaared julmuse, kurjuse ja reetlikkuse räpases ookeanis – isegi kui sopalaine üle pea kokku lööb, ilmuvad nad selle alt välja, sama kindlad ja kõikumatud kui enne. Nad on väljast kõvad ja seest pehmed ning nende keel on terav ja naljad lõikavalt kibedad. Ja ma kujutan ette, kuidas nende väsinud silmadest paistab tolmune ja viskilõhnane kurbus.

Puhas kuld.

Clarke ja Baxter "Ajaodüsseia" triloogia

Raamatuaasta on küll läbi, aga ma otsustasin lugemismuljete jagamist siiski jõudumööda jätkata. Mingit kindlat graafikut ei luba, küll aga on plaanis lugeda vaheldusrikkamat lektüüri. Ehk siis lisaks eesti kirjandusele tulevad ka tõlked ja žanriliselt läheb samuti kirjumaks.

Aga asja juurde.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia I: Aja silm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 72“, 2024.

Tegu siis Clarke´i Kosmoseodüsseia triloogia paralleelodüsseiaga (samuti triloogia), mille on peaasjalikult vist kirja pannud Baxter, kasutades Clarke´i ideid ja jutte.

Kõlab kummaliselt, aga minu jaoks oli see tuim ja igav. Eeldusi samas ju oli – ideed olid suurejoonelised, aga kaasa see kõik ei tõmmanud. Ja see on seda tähelepanuväärsem, et igasugused ajarännulood mulle tegelikult meeldivad. Tagakaanetekst lubab hoogsat ja põnevat sündmustikku, aga just hoog oli see, mis selles raamatus puudus. Näis, et autoritel oli huvitav mõelda, mis saaks kui kaks ajaloo vast suurimat vallutussõjaväge – Tšingis-khaani oma ja Alaksander Suure oma – kokku satuksid. Saime teada, et isegi üleilmse katastroofiga silmitsi seistes, kui isegi inimkonda pole enam eriti järele jäänud, ei oska me muud ette võtta kui omavahel sõdida, aga on see siis mingi uudis?

Kolm, ei enamat. Teist korda vist küll lugeda ei viitsiks.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia II: Päikesetorm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2024.

Teine raamat näib esimese hooga pisut huvitavam. Esimese raamatu peategelane Bisesa on tagasi omas ajas, rohkem ajarännuga pistmist enam ei ole, pigem on tegu kosmosekatastroofi ja õige pisut tulnukateemaga. Häda on lihtsalt selles, et alalõpmata läheb tekst loenguks ja hakatakse füüsikat ja kosmoloogiat selgitama. Ehk siis vaatamata ülimastaapsetele ideedele on tekst jälle sama ilukirjanduslik nagu astrofüüsika õpik. Iroonilisel kombel on üks emotsionaalsemaid hetki seotud Athena-nimelise tehisintellektiga.

Sain pisut vastu tahtmist kinnitust kahele mõttele. Esiteks oskavad ulmekirjanikud päris kenasti ennustada kõiksugu tehnilisi ja isegi loodusteaduslikke arenguid või neid vähemasti selgitada. Ja vaatamata sellele, et just tehnilised aegumised mõjuvad ulmes anakronismidena, on tegelik vajakajäämine mujal. Ulmekirjanikud ei suuda enamasti kuigi adekvaatselt ennustada sotsiaalseid nihestusi. Olgu, apokalüptilist ja postapokalüptilist inimkäitumist suudavad nad üsna talutavates piires projekteerida, aga tavaolukordades takerduvad nad mingitesse kummalistesse klišeedesse. Igasugused Euraasia Liidud, jätkuv venelaste suurvõimuna kujutamine... Ainus, milleni küünditakse, et hiinlaste demoniseerimine. Mõte, et Ameerika, see demokraatia kants, võiks näiteks paariaks muutuda, ei kipu angloameerika fantastide ettekujutlusse mahtuma. Rääkimata sellest, et ka esmapilgul täiesti rahumeelsel ajal võib kõik allavett minna, kui tüüri juurde satuvad igasugu putinid, trumpid, orbanid. Me oleme jõudnud ajastusse, kus mitte apokalüpsis ei kanna sellist kõntsa pinnale, vaid vastupidi – selliste tegelaste tegevus hakkab kõike apokalüpsise poole kandma. Ja pimedus selliste tendentside suhtes on ulme kontekstis häiriv.

Ja teine mõte – parem vähem suuri ulmelisi ideid, aga rohkem kirjandust ja stiili kui vastupidi. Ükskõik kui mastaapsed on ideed, pole neid võimalik nautida, kui tekst on sama mahlakas kui saepuru.

Kolm pluss, ei enamat.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia III: Esmasündinud“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2025.

Kolmandas raamatus on tagasi esimesest osast tuttav paralleelajas eksisteeriv kaleidoskoop-maailm Mir, tulnukate poolt Maa eri ajastutest kokku traageldatud lapitekk. Triloogia peategelane on jätkuvalt Bisesa ja fookuses on Esmasündinud, õigemini nende põhjustatud oht inimkonnale. Mängu tuleb ka baas Marsil.

Lugemise järel on tunded pisut vastuolulised. Ühest küljest on põnevust lõpuks rohkem (kuidas inimkond kõigi nende ohtudega hakkama saab?) ja tempo on ka parem. Lõpuks on võimalik ka aru saada, miks esmasündinud neid kaleidoskoopmaailmu teevad. Ka nende hävitusliku tegevuse üldine motivatsioon saab laias laastus selgemaks. Teisest küljest jääb triloogia lõpp õhku rippuma; täiesti arusaamatuks jääb, milleks oli tarvis mängu tuua need inimahvid või australopiteekused? Ainult seepärast, et Clarke´i Kosmoseodüsseia nendega algas? Miks just Bisesa välja valiti? Kelle poolt ja mis eesmärgil? Küsimusi jääb liiga palju.

Mastaap on muidugi võimas – nii Clarke´i kui Baxteri vääriline, nii et võrreldes eelmistega võib vast nelja ära panna.