Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“.

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“. Loomingu Raamatukogu kuldsari 2005, 5-7

Kulgemine – see  oli millegipärast esimene sõna, mis seda raamatut lugedes pähe tuli. Aeglane, poeetiline, atmosfääriline. Idamaine, tahaks öelda, aga autor on ju tegelikult sakslane.

Tunne, et seda raamatut tuleb lugeda, tekkis pärast Marko Raati samanimelise filmi vaatamist. Jaapanipärased jutud, mille kirjutas sakslane, ja Eesti režissöör, kes sellest  filmi tehes tõstis selle kõik Peipsi äärde. Vaimustav kompott, kas pole! Film jättis mulle ääretult sügava mulje. See on üks parimatest eesti filmidest, mida ma näinud olen, autorikino parimal moel, mitmekihiline, omanäoline, unenäoline. Ja Raat on suutnud ekraanile manada Dauthendey tundlikust sulest sündinud loodusvaated, mis satuvad kohati teravasse kontrasti groteskse sündmustikuga.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis ka see on unenäoline. Nagu Biwa järv ise, mähkub see sügistesse vihmahoogudesse või särab kevadises ehapunas. See sositab kummalisi sõnu ja unustab need enne, kui nende kaja lahtub, joobudes ise nende kõlast. Kirglikult leebe, leebelt surmav, surmavalt nukker, nukralt kirglik, sahiseb tekst neil lehekülgedel nagu pilliroog öövaikuses. Süda paistab läbi nagu paberist lehvik, aga pole kedagi, kes suudaks lugeda sellele maalitud kirjatähti.

See on raamat neile, kelle jaoks elu on järv, mille hõbedasel pinnal liuglevad ikka veel purjekatena muinasjutud; neile, keda lummab võimalus nautida vaikust, mis seisab uksel, leebe naeratus näol; neile, kes suudavad korraks purjena pinguletõmmatud kõiksusest välja astuda, et süüvida elu ja armastuse hapratesse keerdkäikudesse.