Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“ (Loomingu Raamatukogu nr 1-3/2025)
Siis – kõhklus. Valu.
Lõpuks – valu. Nüüd teistsugune. Ja siht. Sund. Eesmärk.
Jõud. Jõud ja jõuetus. Kohus. Vägi.
See pole sõna. See on rütm.
Seda ei saa lugeda. Selle sisse tuleb kasvada, lasta sel
ajada juured enese sisse. Nii kasvamine kui juurte ajamine vajavad aega. Surud
oma varbad sõnade vahele nagu liiva mere ääres ja jälgid, kuidas aeg seisma
jääb. Ütlemine ütlematajätmise kaudu.
Nende sõnade vahel on midagi, mis on tihtipeale olulisem kui
sõnad. Paus on nagu auk kootud mustris, mis niite kinni hoiab. Ilma aukudeta
poleks mustrit. Oleks vaid lauskude.
See pole romaan. See on hümn. Ülemlaul. Ülistus kõigile
naistele, kel jalad põhjamaa pinnas. Nemad on need, kes lähevad edasi. Nad
teavad, et tuleb elada. Edasi anda ja edasi kanda. Elada nii, et on valus. Aga
elada.
Tipptase!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar