J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“. Fantaasia 2025

Ballard on äärmiselt omanäoline autor. Tema ideed on eriskummalised, kohati tavatud isegi ulmekirjanduse skaalal. Näib, et teda paelub aja ja reaalsuse teema, lagunemine ja kaos. Samas valib ta lähenemisnurki nii, et välja kukub pigem arutlus teemal, „mis oleks kui“, üldse mitte alati selge narratiivne tegevustik, mis viib loogilise lõpplahenduseni.

Näiteks „Ülekoormatud mees“. Mis see on? Ühest küljest see peaaegu nagu polegi ulme. Psühholoogiline ... mis? Realism ju ka kindlasti mitte. Mis siis? Hõllandus, kujutluspilt, mõttemäng? Sellele on raske nime anda.

Või „Vahitornid“ – üks masendavamaid lugusid selles kogumikus. Vaieldamatult meisterlik, aga neetult häiriv. Eriti lõpp.

„Aja aed“ on selles kogus üks mu lemmikuid (ja ühtlasi ka Ballardi loomingust üldse, nii palju kui ma seda lugenud olen). Lüüriline, nostalgiline, nukker. Ilus. Ja sellele sekundeerib „Liivast puur“ – omamoodi ülev, kuigi samuti hääbumise ilust kantud jutt.

Mingisugune lootusetuse alatoon jääb kõlama sellest raamatust. Entroopia võimutseb ja ükskõik, mida me ka ette ei võtaks, kõik on tühi vaev ja vaimu närimine. Näib, et meil inimkonnana ei olegi lootust. Ja samas – pea igas jutus on vähemasti üks tegelane, kes on moel või teisel valmis süsteemile mitte alluma. Kõige kiuste. Ja veel üks ühendav teema näib olevat kontroll. Kõige enam paistab see välja „Vahitornides“, „Chronopolises“ ja loos „Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile“, mõnevõrra vähem „Liivast puuris“, aga isegi „Ülekoormatud mehes“ on sellest märke.

Igal juhul tipptase nii ulme kui lihtsalt hea kirjanduse vaatenurgast.