Peter Swanson „Kõik tema hirmud“

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“. Päikese kirjastus 2017

Esimene reaktsioon pärast viite peatükki oli, et jälle üks ebausaldusväärne peategelane, kes tõotab lugu, kus mitte milleski ei või kindel olla. Edasi lugedes saab selgeks, et tegelased on moodsale ajale kohaselt ... mmm ... häirega, ütleme siis nii. Ja ebausaldusväärsed jutustajad kõik. Peategelane küll tegelikult lausa diagnoosiga ja pikalt ravil olnud, aga ega teised ka päris normaalsed ole. Ja päris maniakid on ka olemas.

See on mu teine Swansoni romaan ja ma ei tea, kas selline ongi tema käekiri, aga need ei ole kumbki klassikalised krimiromaanid. Selles siin on uurija olemas ainult nime poolest, tema vaates näeb olukorda vaid korra üsna raamatu lõpus ja teda ennastki pole pea üldse tegevustikus näha. Ta pole isegi mitte kõrvaltegelane. Romaanist vilksatab ta läbi ainult põhjusel, et kui keegi sureb kahtlastel asjaoludel, siis peab politsei seda ju ometi uurima. Järelikult tuleb kohale uurija. Ja ta tulebki. Ja ongi peaaegu kõik. Suurem osa ülejäänud romaanist tegeleb tegelaste siseeluga ning näitab asju nende vaates. On mõned ühised jooned veel, aga neid ei saa teatud asju reetmata välja tuua. Nii et pigem üritab see raamat olla põnevik ehk triller.

Ma ei oska isegi öelda, kas see romaan mulle meeldis. Pigem mitte. Jah, kirjutatud on päris hästi. Ja kuni poole raamatuni on piisavalt põnev. Siis aga... Ma ei tea. Kate ja Alani osad olid loetavad, aga Corbini osa mulle enam nii väga ei meeldinud. Tõrge tuli sisse. Poole raamatu peal oli vähemalt minul selge, kes seda kassi-hiire mängu juhib, ehk millise nime taha maniakk peitub (ja nii oligi). Tegelaste jutte kõrvutades ja väikesi seiku jälgides ei olnud see liiga raske ära arvata. Minu jaoks oli üks probleem vist see, et ma ei suutnud ühelegi tegelastest kaasa elada. No ei huvitanud mind nende elu. Ja seda elu oli palju. Ehk siis moodsa krimi häda, mida ma olen kuulnud ka teisi kurtvat – need on kirjutatud mingitele „meeleheitel koduperenaistele“. Need on rohkem seebikad kui krimi (minu jaoks oli esimene jube kokkupuude sedatüüpi jäledavõitu ristandiga Lucy Foley „Jahiseltskond“, mille tutvustus lubab judinaid tekitavat, pahaendelise õhustikuga psühholoogilist Agatha Christie stiilis „kinnise ruumi“ põnevikku, aga mis on selline seep, et hoia alt, kuigi laipu on mitu ja kõik on psühholoogiliselt väga põhjendatud. Lihtsalt seda psühholoogilist põhjendamist on rohkem kui krimi ennast). Kellel on minuga samalaadne maitse – vältige kui saate.

Järgneb pikemat sorti kõrvalepõige, mille jooksul huviline leiab terve nimekirja headest raamatutest. Jäin mõtlema, milles on siis probleem. Naistekaid ma ju ei põlga. Aga nad peavad olema hästi kirjutatud. Näiteks meeldis mulle hullupööra Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Ei ole ehk küll see, mida klassikaliselt naistekaks kutsutakse, aga kindlasti ei ole meeslugeja ka selle peamine sihtgrupp. Ja Liisi Õunapuu „Le Rhino“ mõlemad osad meeldisid ka. Ja Henning Mankelli suhetest rääkiv „Itaalia kingad“ tuleb vist uuesti ette võtta, sest ma tahaks läbi lugeda ka selle järje „Rootsi kummikud“. No ja mõned naistekaks klassifitseruvad raamatud on mul veel lugemisnimekirjas. Psüühiliste häiretega peategelane pole samuti probleem. Palun vöga, siin nad on:

Mark Haddon „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ – peategelane on Aspergeri diagnoosiga 15-aastane poiss, kelle jaoks inimsuhted on keerulised. Kui tahate teada, mis sellise sündroomiga inimeste peas toimub, siis sellest raamatust saab ettekujutuse.

Gaétan Soucy „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“ – üks parimatest raamatutest üldse, mida ma olen lugenud. Pöörane, võõrik, ettearvamatu, vastikult häiriv, aga poeb naha alla ja lahti enam ei saa.

Catriona Ward „Viimane maja Needless Streetil“ – soovitan, ärge jätke pooleli, isegi kui te aru ei saa, mis toimub. Selles raamatus ei ole tegelikult midagi üleloomulikku, selles ei ole kübetki ulmet, kuigi nii võib esmapilgul tunduda. See ei ole ka absurd või sürrealism. Ärge laske end ära peletada, sest lõpp on ootamatu. Väga hästi kirjutatud.

Aurora Venturini „Täditütred“. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan ladinaameerikalikus elu- ja absurditunnetuse kastmes, vürtsitatud musta huumoriga.

Ehk siis kokkuvõtteks – ma ei väldi naistekaid ja mul pole midagi ka psüühiliselt häiritud peategelase vastu. Miks siis „Kõik tema hirmud“ mind pigem õlgu kehitama paneb? Üks konkreetne asi, mis mind veidi häiris, oli võte, kus samu sündmusi kirjeldatakse mitu korda, erinevate tegelaste vaatenurgast. Selles raamatus polnud sellel minu arust mingit ülesehituslikku või kompositsioonilist õigustust peale mahu kasvatamise.

Sundisin end sellest surnud punktist üle ja läks veidi paremaks, aga see oli vist puhtalt huvist, et kuidas kirjanik olukorra lõpuks lahendab. Samas kujutan ma ette, et see raamat võiks päris paljudele ikkagi meeldida.

Minule meeldis Swansoni „Kaheksa täiuslikku mõrva“ oluliselt rohkem.