Lugemismängu soovitused: Liisi Õunapuu "Le Rhino" ja "Le Rhino 2"

Olgu siis pikkade pühade puhul lugemiseks midagi kergemat: Liisi Õunapuu „Le Rhino“ (Varrak 2017). Sobib kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud romaan (2017. aastal saigi  äramärkimise).

Kuna ma seda üle ei lugenud, kasutan märkmeid, mida žürii liikmena käsikirja lugedes toona tegin. 

Ilmselgelt ei ole mina vanemas keskeas mehena sihtgrupp, kuna tegu on millegagi, mille kõige täpsem määratlus peaks vist olema „naistekas“. Ja ometi lugesin ma huviga (lausa ühe hingetõmbega) lõpuni. Esimesed paar lehekülge loovad kiiresti vastuolulise mulje – kumb see on, kas võitlev naisõiguslus või tibindus? Üsna varsti maandub lugu aga eneseiroonilise arenguromaani sängi, kuigi pikalt püsib kahtlus, et äkki on ikkagi linnafantasy või maagiline realism.

Kirjutatud on hästi, lause jookseb, tegelane on piisavalt usutav. Väga isikupärane stiil, värvikas, kuid ei lähe (paari üksiku erandiga) üle piiri, sest tundub peategelasele naturaalselt omane olevat.

On terve rodu vahvaid ja isikupäraseid, pisut kiiksuga kõrvaltegelasi, kes on oskuslikult ja nappide vahenditega meeldejäävaks tehtud. Määratlemata tegevuspaik ja universaalsed nimed jätavad potentsiaali tõlkeks, samas – sedasorti kraami on ju niigi kõik kohad täis.

Tegevus tõmbab kaasa ja avastad end üsna kiirelt kaasa elamas. Aimatav linnafantasy ootus hoiab pinget, ootad, kas on või ei ole. See ootus saab lõpuks ka tasutud – piisavalt napilt ja piisavalt lõpus, et tavalugejat mitte ära peletada, kuid boonusena neile, kes seda ootasid.

Peamine pluss – ääretult helge mulje, mis jäi püsima. Tekkis tunne, et nendest tegelastest tahaks veel midagi lugeda (just neist pisut salapärastest kõrvaltegelastest nagu Õmblejanna näiteks).

Meelelahutus selle parimas tähenduses.

Poleks iial arvanud, et mõni „naistekas“ mulle meeldida võiks, aga ära ta mu tinistas! Moodne muinasjutt, aga mitte selline lääge ja roosa, vaid selline esmapilgul nunnu loomake, aga pisikeste teravate hammastega. Nii et mitte ninasarvikuna kohmakas, vaid pigem selline pesukaru meenutav nutikas tegelane. Tubli töö! Midagi nii helget ja kaneelilõhnalist pole ma lugenudki. Kui maailm jälle masendavana tundub, võtke ja lugege.

 

Liisi Õunapuu „Le Rhino 2“ (Varrak 2018).

Kuna esimese osa käsikirja lugemisest on aastaid möödas, otsustasin nüüd võtta ette teise osa, et vaadata, kas meeleolu ja muljed on samad. Arvamust esimesest osast mõjutas kindlasti ju seegi, et olin just lugenud kohutava hunniku pahna, mida romaanivõistlusele kokku saadetakse. Kuidagi sattus nii, et kehvemad käsikirjad sattusid järjest mulle lugeda ja „Le Rhino“ oli selles hallis massis nagu päikesekiir pimeduses.

Esimene assotsiatsioon teise osa alguset lugedes oli: „Mamma Mia!“. Aga siis hakkas tonaalsus minu jaoks pisut muutuma. Sensuaalsust tekkis raamatu alguses rohkem, kui ma esimesest osast mäletasin. Mirth vaevleb nagu mingi meeleheitel koduperenaine oma murede ja probleemikestega (aga seegi ju mammamialik, kas pole?). Seda üleelusuurust helgust, mis esimest osa täitis, oli vähemalt raamatu esimeses pooles mu meelest vähem; tumedamad toonid kumavad läbi. Klassikuid parafraseerides: ega kahtlusi ei ole, aga kõhklused ei lase magada. Ehk siis Mirthi lõputud emotsioonid on nagu tormine meri, mis kipub uputama (eelkõige Mirthi ennast), aga ka lugejale, vähemalt meeslugejale, hakkab see vahepeal pisut väsitavaks muutuma. Samas annab see autorile võimaluse pikkida teksti selliseid kergelt pseudofilosoofilise maiguga elulisi tarkusesõnu (ärge saage valesti aru, see ei ole etteheide. Need ei ole lääged, need on üsnagi omal kohal ja parem lugeda seda kui eneseabiõpikuid. Või noh, mida mina meesterahvana sellest ka tean, eksole). Igal juhul sobituvad need teksti ja loovad õiget atmosfääri. Ja atmosfäär on nende kahe raamatu vaieldamatu tugevus. Mingil tabamatul moel meenutab see mulle sarja „Gilmore´i tüdrukud“. Ja see on vist täpsem vaste kui „Mamma Mia!“.

Üks asi mille eest ma autorit imetlen, on tema tegelaste galerii. Issver, mäherdune vastupandamatu kamp see on! Lausa lust! Ma ei tea, kas see võis olla minu toonase soovituse mõju või on see lihtsalt soovmõtlemine, aga Õmblejanna on saanud veidike rohkem tähelepanu, mida ta ka igati vääris.

Ja see kohati absurdimaiguline huumor, mis kõige traagilisemal hetkel võib sulle puhtast lustist maksahaagi virutada. Selle eest olen ma valmis andestama ka kohatise liigtundlemise (õnneks päris läägeks ei lähe vist küll kordagi). Autoril on hea silm ja hea sulg ja nii on tekst täis väikesi nunnusid või teraseid vinjette.

Ehk siis kokkuvõtteks üsna kenasti tasakaalus, lustlik-melanhoolne-jaburavõitu-nõretavtraagilis-eufooriline, aga lõppkokkuvõttes ikkagi soe ja südamlik nagu hea üllatuspidu. Jah, Tammsaarega ei võrdle, aga ega me ei võrdle ju ka sefiiritorti mulgi pudruga või šampanjat põdrasamblateega. Omas kategoorias on „Le Rhino“ väga hea.

Laske vabaks ja nautige!