Olgu siis pikkade pühade puhul lugemiseks midagi kergemat: Liisi Õunapuu „Le Rhino“ (Varrak 2017). Sobib kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud romaan (2017. aastal saigi äramärkimise).
Ilmselgelt ei ole mina vanemas keskeas mehena sihtgrupp, kuna tegu on millegagi, mille kõige täpsem määratlus peaks vist olema „naistekas“. Ja ometi lugesin ma huviga (lausa ühe hingetõmbega) lõpuni. Esimesed paar lehekülge loovad kiiresti vastuolulise mulje – kumb see on, kas võitlev naisõiguslus või tibindus? Üsna varsti maandub lugu aga eneseiroonilise arenguromaani sängi, kuigi pikalt püsib kahtlus, et äkki on ikkagi linnafantasy või maagiline realism.
Kirjutatud
on hästi, lause jookseb, tegelane on piisavalt usutav. Väga isikupärane stiil,
värvikas, kuid ei lähe (paari üksiku erandiga) üle piiri, sest tundub
peategelasele naturaalselt omane olevat.
On
terve rodu vahvaid ja isikupäraseid, pisut kiiksuga kõrvaltegelasi, kes on
oskuslikult ja nappide vahenditega meeldejäävaks tehtud. Määratlemata
tegevuspaik ja universaalsed nimed jätavad potentsiaali tõlkeks, samas –
sedasorti kraami on ju niigi kõik kohad täis.
Tegevus
tõmbab kaasa ja avastad end üsna kiirelt kaasa elamas. Aimatav linnafantasy
ootus hoiab pinget, ootad, kas on või ei ole. See ootus saab lõpuks ka tasutud
– piisavalt napilt ja piisavalt lõpus, et tavalugejat mitte ära peletada, kuid
boonusena neile, kes seda ootasid.
Peamine pluss – ääretult helge mulje, mis jäi püsima. Tekkis
tunne, et nendest tegelastest tahaks veel midagi lugeda (just neist pisut
salapärastest kõrvaltegelastest nagu Õmblejanna näiteks).
Meelelahutus selle parimas tähenduses.
Poleks iial arvanud, et mõni „naistekas“
mulle meeldida võiks, aga ära ta mu tinistas! Moodne muinasjutt, aga mitte
selline lääge ja roosa, vaid selline esmapilgul nunnu loomake, aga pisikeste
teravate hammastega. Nii et mitte ninasarvikuna kohmakas, vaid pigem selline
pesukaru meenutav nutikas tegelane. Tubli töö! Midagi nii helget ja
kaneelilõhnalist pole ma lugenudki. Kui maailm jälle masendavana tundub, võtke
ja lugege.
Liisi Õunapuu „Le Rhino 2“ (Varrak 2018).
Kuna esimese osa käsikirja lugemisest on aastaid möödas,
otsustasin nüüd võtta ette teise osa, et vaadata, kas meeleolu ja muljed on
samad. Arvamust esimesest osast mõjutas kindlasti ju seegi, et olin just
lugenud kohutava hunniku pahna, mida romaanivõistlusele kokku saadetakse.
Kuidagi sattus nii, et kehvemad käsikirjad sattusid järjest mulle lugeda ja „Le
Rhino“ oli selles hallis massis nagu päikesekiir pimeduses.
Esimene assotsiatsioon teise osa alguset lugedes oli: „Mamma Mia!“. Aga siis hakkas
tonaalsus minu jaoks pisut muutuma. Sensuaalsust tekkis raamatu alguses rohkem,
kui ma esimesest osast mäletasin. Mirth vaevleb nagu mingi meeleheitel
koduperenaine oma murede ja probleemikestega (aga seegi ju mammamialik, kas
pole?). Seda üleelusuurust helgust, mis esimest osa täitis, oli vähemalt
raamatu esimeses pooles mu meelest vähem; tumedamad toonid kumavad läbi.
Klassikuid parafraseerides: ega kahtlusi ei ole, aga kõhklused ei lase magada.
Ehk siis Mirthi lõputud emotsioonid on nagu tormine meri, mis kipub uputama
(eelkõige Mirthi ennast), aga ka lugejale, vähemalt meeslugejale, hakkab see
vahepeal pisut väsitavaks muutuma. Samas annab see autorile võimaluse pikkida
teksti selliseid kergelt pseudofilosoofilise maiguga elulisi tarkusesõnu (ärge
saage valesti aru, see ei ole etteheide. Need ei ole lääged, need on üsnagi
omal kohal ja parem lugeda seda kui eneseabiõpikuid. Või noh, mida mina
meesterahvana sellest ka tean, eksole). Igal juhul sobituvad need teksti ja
loovad õiget atmosfääri. Ja atmosfäär on nende kahe raamatu vaieldamatu
tugevus. Mingil tabamatul moel meenutab see mulle sarja „Gilmore´i tüdrukud“.
Ja see on vist täpsem vaste kui „Mamma Mia!“.
Üks asi mille eest ma autorit imetlen, on tema tegelaste
galerii. Issver, mäherdune vastupandamatu kamp see on! Lausa lust! Ma ei tea,
kas see võis olla minu toonase soovituse mõju või on see lihtsalt
soovmõtlemine, aga Õmblejanna on saanud veidike rohkem tähelepanu, mida ta ka
igati vääris.
Ja see kohati absurdimaiguline huumor, mis kõige
traagilisemal hetkel võib sulle puhtast lustist maksahaagi virutada. Selle eest
olen ma valmis andestama ka kohatise liigtundlemise (õnneks päris läägeks ei
lähe vist küll kordagi). Autoril on hea silm ja hea sulg ja nii on tekst täis
väikesi nunnusid või teraseid vinjette.
Ehk siis kokkuvõtteks üsna kenasti tasakaalus,
lustlik-melanhoolne-jaburavõitu-nõretavtraagilis-eufooriline, aga
lõppkokkuvõttes ikkagi soe ja südamlik nagu hea üllatuspidu. Jah, Tammsaarega
ei võrdle, aga ega me ei võrdle ju ka sefiiritorti mulgi pudruga või šampanjat
põdrasamblateega. Omas kategoorias on „Le Rhino“ väga hea.
Laske vabaks ja nautige!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar