Aurora Venturini „Täditütred“. Loomingu Raamatukogu
2025/27-28
Ma saan täiesti aru, miks see romaan 2007. aastal Argentinas romaanivõistluse võitis. See on neetult hästi kirjutatud isegi vaatamata (või just tänu) sellele, et eirab komade olemasolu. Mõni üksik siin-seal on, lugedes saab aru, miks nii – komad väsitavad peategelast. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Lugemine on alguses pisut keeruline, aga sellega harjub kiiresti, lisaks on huvitav jälgida, kuidas peategelase sõnavara sõnaraamatu abil täieneb. Isegi komasid tuleb juurde. Ta näeb vaeva ja areneb (õigemini arendab ennast), kuigi on elulistes asjades lihtsameelne. Terve nende perekond on jabur nagu märtsijänese teelaudkond, kogu raamatut vürtsitab süsimust huumor.
Just see, kuidas autor on loonud minategelase, kes on
vaatamata oma kergele vaimsele alaarengule omamoodi terviklik ja loogiline
karakter, teeb loo paeluvaks. Kes tahab, saab kätte ka ladinaameerikaliku elu-
ja absurditunnetuse.
Omal moel on see korraga nii arenguromaan kui
kunstnikuromaan, lihtsalt vapustav, et autor oli 86-aastane, kui ta sellega
romaanivõistluse võitis. Vastu kõiki ootusi mulle meeldis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar