Virtuaalkülaline: Jaan Tootsen

Täna on blogil külas ööülikooli- ja filmimees Jaan Tootsen.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See tekitab mõnusaid tundeid, et kirjasõna on ühe loomingulise atribuudina eestlastele käes juba nii kaua olnud. Kuigi pean väga lugu ka suulisest kultuurist, siis kirjasõna oma paraleelmaailmaga loob võimalusi juurde. On üks teine reaalsus, millega saab maailma luua, tähendusi talletada – me ei pea oma mõttelooga iga põlvkonnaga nullist alustama. Ja küllap on vana ja väärtusliku pärimuskultuuri pealt kukkunud pudemeid ka kirjakultuuri, need maailmad täiendavad üksteist.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keel on imeline. Mulle meeldib Uku Masingu mõte, et iga keelkond toob kaasa oma meelkonna. Olla meelemärkusel eesti keeles on ju suurepärane! 

Võib-olla just tänu raamatute levikule saab mõni mõnusalt kummaline "eesti mõte" vunki juurde. Mõtleme kasvõi Valdur Mikita tulekule – mees, kes kulgeb keele, kirja ja looduse ühistel maastikel. Või Jaan Kaplinski oma arutlustega keele-eelsest mõtlemisest. Ja ikkagi on vaja raamatuid, et eestlased pääseks oma mõtlejate ja selle läbi ka omaenda siseilma.

Oled öelnud, et äkki teeks vähem, aga teeks paremini, et kas on ikka tarvis sadat raamatut ja sadat filmi. Raamatuaastal pisut ehk ketserlik, aga on siis ikka vaja? 

No ikka on vaja, eks see suurem mass on vundamendiks eriti säravatele tippudele. Ei kujuta ette, et meil on vaid kümme kirjanikku ja kümme raamatut aastas. Väga raske on ilmselt ka tühja koha pealt hakata kuldmune munema. On vaja laiemat võrgustikku, võsa ja räsu ka, kust need suured tammed muidu tulevad. Ja mõni pealtnäha igerik raamat võib just suurimaks pärliks osutuda. Liigirikkus on oluline nii looduses kui kultuuris.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Soovitan Tõnis Tootseni "Ahvid pasteeti". Euroopas märgatud, aga Eestis pisut radariekraanilt välja jäänud. Suurepärane kirjandus, omaelulooliste sugemetega fantaasia. See ei ole kindlasti klassikaline ulmekirjandus. Laia spektriga säravatest argidialoogidest mõnusalt filosoofiliste tõmmeteni. Nagu ütles ikka Jaak Johanson: "Universumis on kõik isiklik", nii ka siin – Tõnis Tootseni omamaaimast välja vupsanud teos mõjub väga universaalselt – lugeja kohtumine iseendaga.

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus: detsember 2025 + jõulukink

Luua Metsanduskool sai haruldase jõulukingi - folklorist Mall Hiiemäe kinkis meile tema perekonnale kuulunud ajakirja "Eesti Mets" kõik ennesõjaaegsed köidetud aastakäigud esimesest numbrist alates.

Aitäh, Mall!

Oma seos ajakirjaga on ka Luua Metsanduskoolil - meie vilistlane Kristiina Viiron oli ajakirja peatoimetaja aastatel 2016-2020. Ka on Kristiina koos Katrin Uurmaniga raamatu "Nutikas aed" (Pegasus 2015) autor.

Kui juba kooliga seotud raamatute tutvustamiseks läks, siis mõned autorid ja raamatud on veel.

Endise õpetaja Vello Kepparti raamatuid olen juba tutvustanud, aga üks ei sobitunud metsanduslike raamatute ritta: "Keskkonnakaitse. Jäätmekäitlus" (Argo 2011).

Kõige värskem üllitis on aga matkajuhi eriala vilistlase Klemens-Augustinus Kasemaa "Valmisolek vastupanuks. I osa" (MTÜ Vaiga Reservväelaste Laskespordiklubi 2025). 

Nagu näha, on sellele lisa oodata.

Raamatukokku jõudis ka viimane tänavune raamatutellimus. 

Nimekiri ka:

Martin Judanov "Üheotsapilet ei ole puhkus"

Jo Nesbø "Hunditund"

Kristi Küppar "Viimane lusikas"

"Nelja aastaaja aed"

Martin Algus "Midagi tõelist"

"Puidutöötlemise õpik"

Megan Ashley Smith "Sotsiaalsest ärevusest vabaks"

Jaan Aru "Aju vabadus"

"Uus maailma atlas"

Lugemismängu soovitused: ulme - Nelja Aastaaja Aed

Nelja Aastaaja Aed. Fantaasia 2025

Ulmesarja Kaarnakirjas kolmas raamat koosneb Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatava jutuvõistluse paremikust. Jutuvõistlus ise toimub üle aasta ja seekordne oli järjekorras juba kaheksas. Kuna olin seekord üle pika aja ka ise žüriis, siis on see raamat mul loetud enne, kui sellest üldse raamat sai. Ja et raamatut tutvustav tekst on ka minu sulest, siis kasutan seda siingi: kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte. Soovitan lugeda nö tagant ettepoole, st  madalamatest kohtadest esikoha poole, nagu minu järgnev lühiülevaade.

Kaupo Sempelson „Raamatuvaras“ (raamatuaasta eripreemia) 
Üsna lihtne, puändile mängiv jutt varga uuest tööotsast, mis otse loomulikult ei lõpe nii, nagu peategelane arvab.

Eeva Jeletsky „Kösteraat“ 
Piisavalt hea stiil, üsna terviklik idee, kuigi tahaks ehk pikemat lahtikirjutust. Eesti külaoludes hargnev etnohorroriga flirtiv tondikas.

Seio Saks „Süvalinn“ 
Alternatiivne Tallinn, tehisaruga kavandatud linnaosa, mingid ruumiaugud... Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Karri Tiigisoon „Zombi Business ehk headus võidab alati“ 
Jälle tehisaru, seekord aju-uurijate abilisena. Teadlased, kliinik, eetilised valikud, inimese täiustamine. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Timo Talvik „Legendaarne professor Jänespüks“

Lustlik, hoogne, huviga loetav, naljakas, aga näib pisut nagu ilma lõputa või osana millestki suuremast. See probleem paistis välja paljude võistlusele saadetud juttude juures. See siin oli aga terviklikum. Ladus lugemine.

Siim Veskimees „Kes meist ei tahaks inimene olla“ 
Tarbetult keeruliseks aetud krimiuurimise vormis mõistujutt poliitikutest ja androididest. Autorile omaselt liiga palju manifesti. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Mia Lisette Tamme „Must isand kõrvalkorterist“ 
Piisavalt põnev, hästi kirjutatud , usutava peategelasega, kuid mulle meenutas liiga palju V. E. Schwabi „Võlukunsti tumedamat poolt“.

Kristi Reisel „Tartu on MINU linn“ 
Ääretult omanäoline idee, mis on kenasti välja mängitud. Etno-vundamenile on ehitatud kaasaegne ja üsna irooniline needuse lugu.

Jaagup Mahkra „Callenori raudne rusikas“ 
Klassikaline märuliulme, mille käivitumine võttis veidi aega, aga tasapisi hakkas kerima. Käigud ja kontrakäigud oli hästi läbi mõeldud, oli hoogu ja kärtsu.

Kristi Reisel „Kuidas tappa bürokraati“ 
Väga hea näide, kuidas lihtne, aga allegooriline idee on rüütatud terviklikku ja eksootilisse settingusse, mis teeb jutu põnevusega loetavaks.

Kadri Umbleja „Nelja aastaaja aed“ 
Kõige terviklikum, kõige küpsem, kõige sügavam. Kirjanduslikult tasemel ja maaliline. Jutule on jõutud ette heita, et see ei ole ulme, vaid idamaine muinasjutt. Aga kui hästi kirjutatud!

Kokkuvõtteks – nagu ikka jutuvõistlustega kipub olema, jõuab kümne hulka lugusid, mida žüriiliikmed ühekaupa võttes oma esikümnesse ei valiks, samas kui tipud saavad reeglina kõrgeid punkte kõigilt. Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et sellised jutuvõistluse kogumikud ei saagi olla läbivalt ühtlase tasemega. Aga ka seda, et lõpuks leiab siit igaüks enda jaoks midagi. 

Virtuaalkülaline: Maimu Berg

Maimu Berg on kirjanik ja tõlkija. Tänasel jõululaupäeval vastab ta meie blogi küsimustele.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Suuri tundeid tekitas kunagi varajases nooruses Wanradti ja Koelli katekismus ja selle leheräbalate imelise leidmise lugu. Ka Eesti Raamatu Aasta, mida võimsalt tähistati 1935. aastal, kaugel õndsal eesti ajal, mille ümber mu lapsepõlves hõljus nagunii kaotatud muinasmaa imeline loor. Praegune raamatuaasta on ka väga uhke, aga nii võimsaid emotsioone minus enam ei tekita. Eks ma ole vanaks saanud. Ma ei taha hakata heietama raamatu devalveerumisest või kirjandusest kui niši-ilmingust, see ehk on ju omamoodi normaalne ja kindlasti paratamatu ning selles kontekstis on raamatuaasta väga teretulnud. Ja pool tuhat aastat on pool tuhat aastat – auväärselt pikk lõik ajaloos. Tegelen genealoogiaga ning hea on mõelda, et kaugete suitsutare-esivanemate jaoks trükiti katekismusi või et need Rõõdad, Inglid, Mardid, Tõnised, Liisud  ja Aadud olid koguni kirjaoskajad.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eestikeelne raamat – praegu veel lausa ülevoolavas ohtruses esinev nähtus! See on suurepärane! Minupärast võiksid kõik eestlased olla kirjanikud, see oleks ikka väga uhke – rahvas, kus kõik on kirjanikud ja ega me sellest ju väga kaugel olegi. Püsimajäämine on mure, aga kirjanikerahvas peaks ju ometi jääma!

Kristiina Ehin ütles, et ta püüdis oma romaani „Südametammide taga“ kirjutades mitte valetada. Sina oled öelnud sellise toreda lause, et mis kirjandus see on, kui isegi valet ei ole (mulle see mõte tegelikult hullult meeldib). Kas kirjanik saab üldse olla üdini aus? 

Noh, see oli nõnda Kristiina selle raamatuga.  Ja mis on üldse valetamine? Valetatakse ju ka nii, et ise usutakse või ei saada arugi, et väike vale sisse tuleb. Vedasin mitu aastat paneeli Helsingi raamatumessil, esinejateks eesti ja soome autorid ja kirjandusliku vale lubatus või keelatus tuli miskipärast ikka ja jälle jutuks. No kui kirjanduses enam valetada ka ei tohi, või ütleme siis viisakamalt – fantaseerida –, siis taandub ju kirjandus mingiks loeteluks või äriregistriks. Kusjuures pole üldse kindel, et nendes registrites ei valetata.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

„Toomas Nipernaadit“ võib ikka ja jälle lugeda, eriti kevadel, ükskõik, kas vale või tõe pähe. Ja „Põrgupõhja uut vanapaganat“. Ja Betti Alverit ja ....

 

Jõuluootus

Minu  esimene ja varane jõulukink on juba käes - Kultuurkapital otsustas toetada mu fantaasiajuttude kogumiku "Kogu maailma au" väljaandmist. Nii et sel aastal ilmub! Loodetavasti siis suveks.

Kauneid jõule kõigile!

Lugemismängu soovitused: Andrus Kivirähk "Eesti rahva uued jutud"

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“ (EKSA 2025).

Sobib kategooriatesse 2025. aastal välja antud raamat või raamat, mille pealkirjas on Eesti.

Me oleme harjunud, et Kivirähk on lobe, et Kivirähk on muhe. Loe ja itsita. Jah, ta ju lammutab seda va meie omamüüti – tuletage vaid meelde „Rehepappi“ või „Ussisõnu“, aga ma ei olnud valmis selleks, kui terav ja armutu Kivirähk võib olla.

Juba avapauk – „Puulased ja tohtlased“ – oli selline, et hirmuvärinad tulid peale. Paranoia sündi on jube jälgida. Ühed sõlmivad näiliselt õilsa eesmärgi nimel tehinguid saatanaga, teised pööravad ära. Naljast oli asi kaugel. Meie poliitmaastik ongi säärane, võta või jäta.

Ega edasi helgemaks lähe. Pedofiilia („Vaeslapse käsikivi“), keskkonnaprobleemid (mulla vaesustumine „Mullaketrjates“; suhtumine loodusesse „„Naljakas“ härjamüümises“), asjadeihalus („„Naljakas“ härjamüümine“, „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“, „Vägev vähk ja luhtunud võimalus“).

„Härg jäi kadunuks. Pole põhjust arvata, et tal siiski hästi läks. Ei läinud. Tal läks halvasti. Nii nagu ikka läheb halvasti loomadel, kellel on tegemist inimeste maailmaga. Inimesi ei huvita härja saatus, neid huvitab rahapada kännu sees.“ („„Naljakas“ härjamüümine“).

Oma koosa saavad end kirjanikeks pidavad grafomaanid („Öised praamireisijad“) ja üha kiirenev elutempo („Tark mees taskus“).  Ja ma ei tea, miks, aga „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“ tõi minu vaimusilma ette vandenõuteooriaid ja alternatiivseid fakte uskuva tüübi kohtumise radikaliseerumisguruga.

„Tegelikult maailm ainult tundub kirev ja keeruline, aga oma sügavas sisemuses on kõik asjad kohutavalt lihtsad. Kirevaks ja keeruliseks ajavad maailma need, kes ei viitsi süveneda ja vajalikul hetkel aru pidada.“ („Mullaketraja“).

„Lopi ja Lapi“ ongi seevastu lihtne, aga juttudest ehk isegi kõige sügavama mõttega. Masendav, kui selle esmapilgul totaka lõõbi taha tõsisemalt vaadata. Jah, inimesest lollimat looma ei ole olemas. Paraku.

Õnneks on selles raamatus ka „Udumäe kuningas“ – jutt, mis on ühtaegu muinasjutuline ja argine, kurb ja helge, lihtne ja keeruline.

Minu isiklikud lemmikud olidki „Puulased ja tohtlased“, „Lopi ja Lapi“ ning „Udumäe kuningas“.

Virtuaalkülaline: Ilmar Trull

Täna vastab küsimustele luuletaja ja karikaturist Ilmar Trull.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab? 

Tekib tunne ja kohe seejärel ka mõte, et näh, meie raamat ongi nagu juba olnud siin mõne aja. Pole äsja Kuu pealt kukkunud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keele jaoks ikka väga oluline. Ja sama hooga edasi – siis ka Eesti riigi ja eesti rahva jaoks.

Mind kõnetas väga su debüütkogu „Millest mõtled, seljaaju“, olin selle ilmumise ajal just keskkooli lõpetanud ja lugesin seda vene kroonust tagasi tulnud tudengina. Miks sa lasteluulele üle läksid?

Noorena peale keskkooli lõpetamist proovisin pisut luuletamist. Oli selline noore inimese uudishimu, et kas tuleb välja. No midagi nagu tuli. Mihkel Mutt kiitis ja avaldas neid kogumikus „Sõna 2“. Luulekogu sai ka välja antud. Kaunis õhuke kogu, millest neljandik tsensuurile hambusse jäi ja välja praagiti. Selle üle siiani hea meel, et ei olnud tollal piisavalt koššer. Aga ega ma pärast enam pikemalt luuletamisega tegelenudki. Uudishimu oli rahuldatud. Aeg-ajalt midagi veel  kirjutasin, aga klassifitseerisin ise selle jamaks ja sinnapaika see jäi. Nii et jätsin järele. Mõned hajameelsed lasteluuletused said siis küll paberile pandud, arvan et sõber Ott Arderi mõjul. Jaan Rannapile nad ka meeldisid ja ta tellis mult vahel luuletusi tollasesse „Tähekesse“. Mõned said siis tehtudki.  Aga kui nüüd rääkida lasteluulele üleminekust, siis selle põhjustas küll Eesti Ekspressi leht. 1996. aasta suvel tegid nad ettepaneku avaldada iga nädal üks luuletus telekava lasteleheküljel. Tekkis huvi, et kas saan hakkama ja kaua ma seda tempot jaksaks hoida. Nojah, ja siin ma nüüd siis olen. Keel vesti peal.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Pole viimasel ajal palju jõudnud lugeda. Äsja leidsin kaks toredat asja – Brigitta Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas“ ja Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Neid soovitan soojalt. Mulle viimasel ajal ikka need õhukesed raamatud meeldivad. Aja vaim vist. Hea, et Loomingu Raamatukogu usinasti tegutseb. Aga kuna rügan ise rohkem  lastekirjanduse põllul, siis kasutaksin juhust ja kiidaksin üht oma lapsepõlve paljudest lemmikraamatutest. Iko Marani „Lauri ja Kaie kummaline matk“ on üks väga tore lugemine, seiklused mikromaailmas, lapsele põnev ja vahepeal naljakas ka.

Lugemismängu soovitused: David Vseviov "Onu Moritza sõnaraamat"

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat“ (Varrak 2021)

Algus

Esimene reaktsioon - oi, see on üks lustlik lugemine!

Täis ootamatuid seoseid, üllatavaid mõttekäike, lõbustavaid, elulisi ja samas ka teraseid tähelepanekuid.

Mõned sõnaraamatu märksõnade kirjeldused on novellimõõtu ja vastavad ka novelli tunnustele („Alaväärsuskompleks“). Mõned moodustavad aga omavahel humoorika komplekti, mille nautimiseks on neid tarvis koos lugeda („Initsiatiiv“, „Alagatusvõime“ ja „Apaatne“).

Täiesti vaimustaval moel ei ole märksõnu iseloomustavad pikemad lood enamasti vähimalgi määral märksõna endaga seotud, mis tekitab loo lõppu pea alati lõbusa nihestatuse („Asümmeetriline“, „Abažuur“, „Fiting“, „Insekt“, „Kediiv“, „Lihhenoloogia“ jne).

Keskpaik

Mõtlen juba tükimat aega, mis asi see siiski on, mida ma praegu loen? Sõnaraamat on see muidugi kõige vähem, ärge laske end nende märksõnade olemasolust eksitada. Õige jutu- või novellikogu ju ka mitte. Mälestused? Miniatuurid? Följetonid? Küllap see pole ükski neist ja on samas kõike seda korraga. Tagakaanetekst lubab ilukirjanduslik-dokumentaalset fiktsiooni ja küllap see siis see ongi. Igal juhul on see muhe, sellise pisut nihkes huumoriga ja meenutab mulle mingil tabamatul moel Urmas Vadi „Kuu teist poolt“. Samalaadsed pisut totakavõitu tegelased oma kentsakate probleemidega, tõsi, ajastu on varasem, aga mingi veider hingesugulus tundub sees olevat.

Lõpp

Raamatu lõpuks hakkab tekkima tunne, et kõik see polegi nii naljakas. Ja et see on mingil moel siiski eluloo- või ajastulooline raamat. Suur osa tegelastest kannab vene nimesid, ajastu on sõjajärgne, enamik tegelasi on kimpus isikliku eluga, joomisega, mingite imelike kiiksudega, nõuka-aja olmega. Nihestatus muidugi säilub, kuigi osa selle kompositsioonilisest uudsusest on juba kadunud, santehnikud valdavad peeni võõrsõnu, onu Moritz on endast ülikõrgel arvamusel ja oma vennast, vastupidi, ei pea suurt midagi.

Vägisi tekib tunne, et veidi lühemana oleks see raamat paremini töötanud. Praegu sai seda kõike vist liiga palju, peamiselt selle rusuva sovetliku taustsüsteemi tõttu.

Lugemismängu soovitused: ajalooline romaan. Karl Ristikivi elulugude triloogia ("Mõrsjalinik", "Rõõmulaul", "Nõiduse õpilane")

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“ (Eesti Raamat 1992)

Minu jaoks oluliselt parem kui esimene triloogia. Lugu Siena pühakust Katarinast oli haarav ja ka ülesehituselt põnevalt lahendatud. See, kuidas lugu erinevatest vaatenurkadest edasi antakse, töötas minu jaoks hästi. Samuti olid omal kohal need väiksed maagilisevõitu hetked, seletamatud seigad, mis olid mõeldud Katarina pühaku-staatust ilmestama.

See on lugu ülimast pühendumusest, sisemisest kindlusest ja usust. Ajasturomaan, mille keskmes on inimene, sest kui väärtused me ümber murenevad, on just inimene see, kelle siseilmas need väärtused edasi saavad kesta. Vaim on tugevam kui võim. Ja Katarina vaim oli tugev. Tugevam kui miski muu teda ümbritsevas maailmas.

Ääretult hea ja huviga loetav raamat vaimu suurusest.

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“ (Eesti Raamat 1993)

„Rõõmulaulu“ peategelane on rändmuusik David de Galles, raamat jälgib tema elukäiku poisipõlvest surmani. David on rahutu hing, kelle ainus armastus ja kinnismõte on muusika. Ta järgneb oma kutsumusele ka sõna otseses mõttes, ja rändab läbi 14. ja 15. sajandi Euroopa. Ka selles raamatus üritab Ristikivi veidike teist vaatenurka sisse pikkida, andes ajuti sõna Davidi sisehäälele, ent see toimub üsna harva ja väikese mahus, nii et romaani üldpilti see palju ei mõjuta (välja arvatud viimane, surmaeelne sisekõne. Põhimõtteliselt on kõik eelnevad ainult selleks, et see viimane saaks olemas olla). Vaatenurkade vaheldumise mõttes oli „Mõrsjalinik“ oluliselt huvitavamalt lahendatud.

Selle romaani lugemine ei edenenud kuigi kiiresti (sama tõdesin ma juba Ristikivi kroonikate triloogia puhul). Ma ei tea, milles asi, aga millegipärast ei suutnud ma kuigi palju järjest lugeda. Ometi peetakse seda üheks Ristikivi helgemaks ja elujaatavamaks romaaniks. Mind see noorema Davidi pidev rahutus pigem häiris. Ta ajab oma kutsumust, oma paleust taga nagu koer saba või nagu ütleb krahv Alain – seisab kogu elu teelahkmel, teadmata, kuhu minna. Ja katsumused, mis talle lõpuks osaks saavad, on kõike muud kui helged. Ja ikkagi, ja ikkagi ... See lõpp ... Mingis mõttes leiab laulik siiski rahu ja jõuab oma unistuseni.

„Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga – ka elu enesega.“

Jah. Muusikud surevad. Muusika ei sure.

 

Karl Ristikivi „Nõiduse õpilane“ (Eesti Raamat 1994)

Erinevalt „Rõõmulaulust“ käivitus „Nõiduse õpilane“ minu jaoks kohe. Oli see siis temaatika, loo ülesehitus või stilistilised võtted, mida Ristikivi kasutab, aga lugemine läks „Rõõmulaulust“ hulga kiiremini. Kuigi taas elulugu, on see siiski üles ehitatud hoopis teisel moel. Peategelane, doktorikraadiga teadlane ja arst Johannes Faber, kes kolme päeva pärast nõiana tuleriidale saadetakse, jutustab oma elulugu ülekuulajale. Ja kuigi see elulugu kulgeb kronoloogiliselt, annavad ülekuulaja ja ülekuulatava vestlused jutustamise käigus sellele teise mõõtme. Ja minu arust rohkem kui teiste romaanide puhul paistab siin silma, miks Ristikivi teoste puhul räägitakse filosoofilisest ajalookirjandusest. Teraseid tähelepanekuid ja arutlusi leiab siin nii peategelase monoloogist kui vestlustest ülekuulajaga.

„Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit.“

„Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt.“

„Ka tegematajätmine jätab oma jäljed.“

Rohkemgi kui ühe inimese elulugu, mõjub see ajastu loona, seda lihtsalt esitatakse ühe inimese elu kaudu. Ja kuigi seda kannab omamoodi fatalistlik suhtumine, et saatuse vastu ei saa, ei tundunud see mulle nii süngena kui „Rõõmulaul“.

Romaan on oskuslikult üles ehitatud ja peategelase elukäik meisterlikult komponeeritud. Ükskõik, mida ta ette ka ei võtaks, pole tal kuigi palju valikuruumi, mis selgitab ka tema saatusele alistumise mentaliteeti, mis küll peidetakse ajastule omase astroloogia ja tähekaartidesse uskumise varju. Isegi esmapilgul tühise seiga topeltristimisega on Ristikivi nutikalt välja mõelnud, ära põhjendanud ja siis alles kusagil romaani teises pooles loo teenistusse rakendanud. See on seotud Transilvaania krahv Drachenheimiga (ja ei ole vist tarvis selgitada, kellele on vihjatud). Selle liini olemasolu ja peategelase tõsimeelne kirjeldus oma ajutisest viibimisest Transilvaania krahvi teenistuses teeb „Nõiduse õpilasest“ ühe enim üleloomulikku ainest sisaldava teose Ristikivi loomingus, nii et seda võib ka juuspeent serva pidi ulme alla liigitada. „Hingede öö“ võib olla sümbolistlikum, allegoorilisem ja sürrealistlikum; „Viikingite jälgedes“, mida kiputakse alternatiivajalooliseks nimetama, ei oma minu hinnangul üldse mingit kokkupuudet ulmega, olles lihtsalt ajalooline seiklus. Võimalik, et „Imede saar“ on veel rohkem ulmeline, on ju selle žanrimääratlus „utoopia“, aga selle lugemine seisab mul veel ees.

„Elu on meile antud selleks, et oma tööd teha,“ tõdeb peategelane, pidades sellega silmas, et tuleb pühenduda oma kutsumusele, sellele, mis sind tõeliselt huvitab, ja mitte lasta end sellelt teelt kõrvale eksitada. Kõik selle triloogia raamatud räägivad kutsumusest ja otsingutest. Siena Katarina kutsumus oli usk, David de Galles´jaoks muusika, doktor Johannes Faberi jaoks teadus. Viimane aga eksib poliitikasse ja tulemus on fataalne.

„Rahu vajab, nagu sõdagi, alati uusi ohvreid. Vanasti ohverdati neid verejanulistele ebajumalatele, nüüd toimub see mõnel teisel ettekäändel...“

Ants Orase kriitikaauhind

Esmaspäeval anti kätte Ants Orase kriitikaauhind, mille pälvis kirjanduskriitik ja humanitaarteadlane Mihhail Trunin Triin Soometsa luulekogu "Kerge kogu jõust" arvustuse "Olemise filosoofia ridade vahel" eest. Arvustus ilmus ajakirja "Keel ja Kirjandus" seitsmendas numbris. 

Ants Orase kriitikaauhind määratakse ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) ilmunud algupärast ilukirjandust käsitleva parima arvustuse või tutvustuse eest.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Hasso Krull

Täna vastab küsimustele luuletaja, esseist ja tõlkija Hasso Krull. Tema 1986. aastal Max Harnooni nime all ilmunud luulekogu "Mustvalge" on juba vaat et kultuslik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ootame ära, kuni ta saab tuhandeaastaseks. Raamat on tehniline objekt, peamine tehnoloogia on seal kiri. See on märksa vanem, ilmselt sama vana kui Eesti asustus. Praegu on meil palju digitaalseid objekte, need sõltuvad digitaalsest kirjast. Kas mõni neist on alles ka poole tuhande aasta pärast? Vastust ei tea tuulgi. On väidetud, et kiri võiks olla kõnest vanem, sest tähistamine ja märgistamine on ürgsed. Kiri võib ka tulevikus läbi teha hulga teisenemisi. Kui inimestel  õnnestub veel mõnda aega planeedil vastu pidada, siis tuleb kirja muundumistes kindlasti ette üllatusi.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatud käivad käest kätte. Nii muutuvad nad kultuslikeks sümboliteks. Mida haruldasem on raamat, seda tugevam on tema kultuslik aura. Kultus hoiab kogukondi koos, loob ühise kosmose. Eestikeelseid raamatuid on päris palju, nende hoidmise ja levitamisega on omajagu tegemist. Aga mis siis, kui neid ei oleks? Kas me tajuksime nende puudumist? Arvan, et see oleneb suulise traditsiooni mahust ja küllusest. Tänapäeval on suuline traditsioon märksa kasinam kui paarisaja aasta eest. Ilmselt tekitaks raamatute puudumine õõnsa tunde. Seda tühikut hakataks siis tasapisi täitma, aga tõenäoliselt oleks see mitme põlvkonna töö. 

Oled öelnud, et lugemine on labürint. Ta pakub varju ja annab kaitset. Labürindi eesmärk võib ju aga olla ka väljakutse, proovilepanek. Või siis inimese juhtimine eesmärgini mööda ühte kindlat teed. Kas lugemisel võiks olla ka selliseid labürindi omadusi?

Lugemine on teatava tehnika valdamine, umbes nagu ujumine või mägironimine. Lugemisel on palju astmeid. Tänapäeval loevad lapsed tihti tähtedest sõnu kokku ja leiavad, et lugemine on igav. Info saab nii siiski kätte. Järgmisena jõutakse tähenduseni, millegi uue taipamiseni. Aga see pole veel kõik. Siitki saab edasi minna mööda kujutluse treppi. Algab käänuline teekond, mis viimaks mähib täielikult endasse. Tekib lugemise kookon. Kookonis püsides jõutakse metamorfoosini. See on omaette müsteerium, mille sümboliks on labürint.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Nikolai Baturini "Leiud kajast". See ongi labürindina kirjutatud teos. Tegelase identiteet muutub kogu aeg. Iga käänaku taga algab uus rada. Lihtne seda lugeda ei ole, aga proovida tasub.

Raamatuaasta tähestikunäitus: T - nagu tõlkekirjandus

Vahetasime täna jälle näitust ja nüüd on meil siis T-täht ja sellega seoses tõlkekirjandus. 

Kuna me otsustasime tõlkekirjandusest keskenduda just ilukirjandusele, siis ka seekordsel kooli ja raamatu seoste kajastamisel vaatame kooli töötajaid ja vilistlasi, kes on kätt proovinud ilukirjandusega. 

Kõige loogilisem on alustada luulega. Antti Kirbi (1965. aasta vilistlane Tiit Birkan) on avaldanud luulekogud "Teri aja liivakellast" (2003) ja "Siinpool Soome lahte" (2017)

Ka on tema sulest ilmunud proosakogumik "Rahutud laaned" (Hotpress 2009).

Luual on õppinud luuletaja Ivar Sild, kellel jäi paraku lõpuks kool ikkagi lõpetamata, tema esimene luulekogu "Valimata luulet" ilmus Jõgevamaa Metsaseltsi kirjastamisel 1996, kui Ivar oli Luua õpilane.

Heino Viik, kes lõpetas matkajuhi eriala 2023. aastal on avaldanud raamatud "Kuidas mitte olla loll" (Pegasus 2021) ja "Kõik võib veel hästi minna" (Varrak 2021).

Ka Pille Maffucci on värselt lõpetanud matkajuhi eriala. Temalgi on ette näidata mitu raamatut, mis eriti hästi passivad just tõlke kategooriasse. Pille tegeleb nimelt kakskeelsete raamatutega, eesti keele kui võõrkeele õpetamisega. Tema tõlkimisel on ilmunud Julia Kalenda kakskeelsete lasteluuletuste kogu "Lasteaia saladused" (Eesti keele maja 2021) ja koos Marta Dolgaševiga "Lõpuks leidsin sind" (Integratsiooni sihtasutus 2024).

Ja eks tuleb tunnistada, et ka mina olen lisaks õpetajaametile nii tõlkija kui luuletaja ja kirjanik. Lühiduse huvides ei hakka pilte ja nimekirju lisama, piisab numbritest: 8 luulekogu; 2 lasteraamatut; 7 ulmeraamatut, 10 tõlkeraamatut. 

Auhinnaraamatud ootavad omanikke

Nagu lubatud, kirjutan nüüd lähemalt meie lugemismängust. Kes tahab mälu värskendada, siis siin on lugemismängu välja kuulutav postitus.

Nagu juba öeldud, loosime raamatuaasta lõpuks märtsis 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates välja auhinnaraamatud. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Osaleda saavad ka väljastpoolt kooli saadetud mängud, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma loetud raamatute nimekiri koos oma kontaktidega hiljemalt 9. märtsiks 2026 kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee. 

Loosimine ise on plaanis salvestada ja emakeelepäeval raamatuaasta lõpetuseks blogisse üles panna, et tulemus oleks avalik. Ma ise korraldajana loomulikult ei osale, kuigi mäng kuhjaga tehtud ja lugemine jätkub.

Kõik auhinnaraamatud on autogrammidega (ainus erand on Paavo Matsini "Lenini tango", mille autor on märgistanud oma templiga).

Süsteem saab olema lihtne. On neli kategooriat:

Nurkade mäng (neli raamatut, üks igast bingo nurgast). Auhinnaraamatud:

Valdur Mikita "Kodukäija koodeks"

Joel Jans "Rõngu roimad"

Rida, veerg või üks diagonaal (5 raamatut reas, veerus või diagonaalis). Auhinnaraamatud:

Veiko Belials "Surnud mehe käsi"

Indrek Hargla "Mõisa köis"

Paavo Matsin "Lenini valss"

Mõlemad diagonaalid (9 loetud raamatut). Auhinnaraamatud:

Lilli Luuk "Ööema"

Siia loodetavasti lisandub auhindu (loodetavasti Meelis Friedenthali "Punkti ümber").

Ja täismäng (kõik 25 kategooriat). Auhinnaraamatud:

Arne Merilaid "Puuinimesed"

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

Veiko Belials "Tiigri aasta"

"Eesti raamatu lood"

Loosimise kord:

Kui kategoorias osalejaid on rohkem kui raamatuid, lähevad loosikorvi osalejate nimed, mille hulgast loositakse raamatule võitja. Kui osalejaid kategoorias on vähem kui auhinnaraamatuid, lähevad loosikorvi raamatud ja osalejale loostakse raamat. Sel juhul lisanduvad üle jäänud auhinnaraamatud järgmise katogooria auhindale ja süsteem kordub.

Head lugemist!

Ja saatke oma lugemisnimekirju!

Virtuaalkülaline: Urmas Vadi

Nagu eelmisel nädalal välja lubatud, on tänane külaline kirjanik Urmas Vadi.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See tekitab minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt on muidugi tore, et meil on omakeelsel raamatul suur number ees ja see kõik on uhke. Aga samas kui mõelda, mis see esimene eestikeelne raamat oli, siis esiteks oli see tõlge eesti keelde ja usutavasti oli see siis luterlaste ristimiskombestiku raamat. Kui nüüd mõelda tollasele eestlasele, sellele Antsule, kes oli vastu võtnud võõra usu ja kombestiku, siis ilmselt tema jaoks see raamat ei olnud selline uhke ja liigutav sündmus, mine tea, äkki oleks kohalikud selle kah põlema pannud? Aga ma muidugi ei hakka rääkima, et otsime selle kõige parema eestlase emakeeles kirjutatud raamatu ja hakkame sellest oma ajaarvamist pidama.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Äkki ikka on. Ise selle sees elades see võibolla ei tundu nii oluline, ja ma ei mõtlegi siin kirjanikke ja toimetajaid, vaid see mõju on ehk kuidagi üldisem. Nii nagu kusagil Eestist eemal viibides tekib suur igatsus hapukoore ja musta leiva või Sulev Nõmmiku komöödiate järele. Teistele ei ütle see midagi, aga meil endal on seda vaja, ja ehk see on ka omakeelse kirjandusega nii. Ja mis ehk sama oluline, et me ikka suudame väljendada end kõige paremini omas keeles ja see on hoopis teistsugune tunnetus kui lugeda keeles, mida sa lihtsalt väga hästi oskad.

Oled öelnud, et kaotajad need inimesed, kes ei loe. Loevad targad ja maailmast huvituvad inimesed. Ja kui kõik seda ei ole, siis see on iga inimese enda asi. Aga kas sulle ei tundu, et kui neid mittelugejaid liiga palju saab, siis ei ole see ainult nende enda asi, et siis kaotame lõpuks kõik?

Ilmselt muidugi, ma ütlesin seda kunagi pool-irooniliselt. Aga mis siin siis teha, ega inimeste käsi väänama kah ei saa hakata. Või siis saab, võiks olla sellised sundlugemised, et kui inimene on mingi väärteoga hakkama saanud, ületanud kiirust või parkinud haljasalale või midagi sellist kergemat jama korraldanud, siis võiks nad panna kuhugi kinnisesse ruumi  lugema ja enne välja ei saa, kui on vähemasti kolm Ernst Enno luuletust peas. Äkki need luuletused saavad nende jaoks määravaks ja nad on paremad inimesed tänu sellele, ehk need tekstid isegi juhiks neid kiiruseületajaid nende eluteel. Kes on aga suurema väärteoga hakama saanud, maksupetturid näiteks, need peaks jääma sinna lugemise ruumi pikemaks ja saavad välja alles siis, kui on Tuglase kogutud teosed läbi lugenud. Kirjandus muudab inimesi ja maailma paremaks kohaks küll, sest juba sel ajal, kui inimene loeb, ei saa ta mingit jama korda saata.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ma soovitan Katrin Ruusi novellikogu „Prügimaja Dionysos“, väga meeldivad ja ägedad jutud!

Lugemismängu vahekokkuvõte

Raamatuaasta lõpuni on jäänud napilt alla kolme ja poole kuu ning veel on aega oma bingo täis saada. Minu oma sai täidetud ja innustuseks kõigile, kes veel loevad, panen oma nimekirjad üles (kui mõni üksik erand välja arvata, peaks kõik need raamatud olema ka siinses blogis arvustatud-tutvustatud). Kuigi on raamatuid, mis täidaksid korraga mitut kategooriat, tegin siiski valiku ja üksi raamat ei ole mitmes kategoorias korraga.

Laur Lomper/ Tõnu Oja „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku/Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Ene Mihkelson „Torn“

Piret Põldver „Tõmme“

Tõnu Õnnepalu „Kevaded ja aastad“

Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“

Tiit Aleksejev „Palveränd“

Tiit Aleksejev „Kindel linn“

Tiit Aleksejev „Müürideta aed“

Tiit Aleksejev „Taevaminejad“

Paavo Kangur „12 rüütlit“

Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“

Karl Ristikivi „Põlev lipp“

Karl Ristikivi „Viimne linn“

Karl Ristikivi „Surma ratsanikud“

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“

Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes“

Mihkel Raud „Musta pori näkku“

Ene Rämmeld „C´est la vie. Elu on selline“

Ene Rämmeld „Bonjour de paris! Tervitus Pariisist!“

Ene Rämmeld „Ühel olematul suvel“

Indrek Hargla „Mõisa köis“

Gert Kiiler „Eranuhke ei armasta keegi“

Gert Kiiler „Saatus koosneb juhustest“

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus“

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus“

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus“

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus“

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus“

Katrin Pauts „Valge aiaga maja“

Paavo Matsin „Lenini valss“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe. Teine raamat“

Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (2008 ergutusauhind)

Sven Mikser „Vareda“ (2023 võidutöö)

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (2019 esile tõstmine)

Paul Raud „Kellata torn“ (2019 Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhind)

Fred Jüssi „Olemise mõnu“

Tõnu Õnnepalu „Eesti loodus“

Karl Ristikivi „Hingede öö“

Eno Raud „Etturid“

Ervin Õunapuu „Eesti gootika“

Hando Runnel „Mõru ning mööduja“

Arne Merilaid „Puuinimesed“

Piret Jaaks „Linnalegend“

Urmas Vadi „Kuu teine pool“

Nikolai Baturin „Lendav hollandlanna“

Nikolai Baturin „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“

Eesti raamatu lood

Rein Raud „Katkurong“

Mart Sander „Värvide sosinad“

Peeter Urm „Päike tules“

Liisi Õunapuu „Le Rhino 2“

Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

Ilmar Tomusk „Kõrvalised isikud“

Joel Jans „Rõngu roimad“

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“

Marina Laikjõe „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“

Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk „Elekter meie vahel“

Meelis Kraft „Veealused“

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Timo Talvik „Sulid ja sulased“

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Piret Jaaks „Põdravalgus“

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“

Lilli Luuk „Ööema“

Mart Sander „Roosivõti“

Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“

Gert Helbemäe “Ohvrilaev“

Ain Kalmus „Juudas“

Raul Siniallik „Ohvrilaste armee“

Triinu Laan „Poiss ja papa“

Imbi Paju „Kadrioru aednik“

***

Eks mul korjub siia veel, ma ju loen ja tutvustan ka ise edasi. Aga kõigile, kes nüüd uut hoogu said - reedel, kui ma tavaliselt loetud raamatuid olen tutvustanud, panen üles auhinnaraamatute info ja kirjutan natuke lähemalt, millal ja kuidas me neid mängus osalejate vahel välja hakkame loosima. 

Püsige liinil!