Raamatuaasta tähestikunäitus: T - nagu tõlkekirjandus

Vahetasime täna jälle näitust ja nüüd on meil siis T-täht ja sellega seoses tõlkekirjandus. 

Kuna me otsustasime tõlkekirjandusest keskenduda just ilukirjandusele, siis ka seekordsel kooli ja raamatu seoste kajastamisel vaatame kooli töötajaid ja vilistlasi, kes on kätt proovinud ilukirjandusega. 

Kõige loogilisem on alustada luulega. Antti Kirbi (1965. aasta vilistlane Tiit Birkan) on avaldanud luulekogud "Teri aja liivakellast" (2003) ja "Siinpool Soome lahte" (2017)

Ka on tema sulest ilmunud proosakogumik "Rahutud laaned" (Hotpress 2009).

Luual on õppinud luuletaja Ivar Sild, kellel jäi paraku lõpuks kool ikkagi lõpetamata, tema esimene luulekogu "Valimata luulet" ilmus Jõgevamaa Metsaseltsi kirjastamisel 1996, kui Ivar oli Luua õpilane.

Heino Viik, kes lõpetas matkajuhi eriala 2023. aastal on avaldanud raamatud "Kuidas mitte olla loll" (Pegasus 2021) ja "Kõik võib veel hästi minna" (Varrak 2021).

Ka Pille Maffucci on värselt lõpetanud matkajuhi eriala. Temalgi on ette näidata mitu raamatut, mis eriti hästi passivad just tõlke kategooriasse. Pille tegeleb nimelt kakskeelsete raamatutega, eesti keele kui võõrkeele õpetamisega. Tema tõlkimisel on ilmunud Julia Kalenda kakskeelsete lasteluuletuste kogu "Lasteaia saladused" (Eesti keele maja 2021) ja koos Marta Dolgaševiga "Lõpuks leidsin sind" (Integratsiooni sihtasutus 2024).

Ja eks tuleb tunnistada, et ka mina olen lisaks õpetajaametile nii tõlkija kui luuletaja ja kirjanik. Lühiduse huvides ei hakka pilte ja nimekirju lisama, piisab numbritest: 8 luulekogu; 2 lasteraamatut; 7 ulmeraamatut, 10 tõlkeraamatut.