Virtuaalkülaline: Leelo Tungal

Ei ole vist inimest, kes ei teaks Leelo Tungalt ja tema luuletusi või poleks kuulnud tema sõnadele loodud laule. 

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Mis seal ikka – mida rohkem, seda uhkem! Tudengipõlves sai küll meelde jäetud, et esimene eestikeelne trükis – Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus – ilmus 1535. aastal ning 1935. aastal tähistati eesti raamatu 400. sünnipäeva, kuigi katekismusest oli säilinud ainult 11 lehekülge, ja needki leiti ühe teise raamatukaane täitematerjali seast… Selles trükisest, tänu millele peame nüüd juba eesti raamatu 500-aastast juubelit, pole me esivanemadki näinud ainsatki lehekest, kuid ajaloolased on välja selgitanud, et 1525. aasta novembris vahistati Lübeckis kaupmees, kes kavatses Riiga toimetada vaadi, mis oli täis saksa-, läti- ja eestikeelseid luterlikke missaraamatuid. Katoliiklikus riigis rangelt keelatud saksakeelsed trükised põletati, aga teiste trükiste saatus pole teada – nii, et võib-olla on eestikeelsetest raamatukestest mõni siiski säilinud? Päris huvitav aine ajalooliste põnevike kirjutajatele!

Aga see, et peame tähtsaks ka selliste kaugete raamatute mäletamist-mälestamist, on minu meelest liigutav ja ilus. Mõned skeptikud oletavad ju, et eestikeelsetel teostel tulevikus pikka pidu ei ole – olgu siis vähemasti raamatute minevik pikk ja põnev!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Teadagi on see meie maa ja rahva jaoks väga oluline! Meie praeguse raamatuaasta moto on võetud Hando Runnelilt: „Rahvas algab raamatust.“ Runneli luuletuses eelneb sellele värsile veel „Kiri algab kirikust“, mis paneb taas mõtlema esimestele, luterlikele eestikeelsetele trükistele. Eestlased on olnud läbi sajandite kirjaoskaja rahvas ja eks meie taasiseseisvuminegi toimunud tänu omakultuuri säilimisele läbi nõukogude aja. Kui omal ajal tegid keeletoimetajad tublit tööd russitsisme meediakeelest välja juurides, siis nüüd tuleb juba tegelda anglitsismidega, mis on palju kergemini juurdumas – eriti noorte keelepruuki. Kuid ükskõik kui lahti oleksid kõik laia maailma viivad teed, emakeel peab jääma puhtaks ja ilusaks. Usun siiski, et eestikeelsed raamatud jäävad ilmuma ja tulevasi põlvkondi mõjutama ka järgmistel sajanditel. Olen külastanud paljusid välismaal tegutsevaid eesti koole ja tunnen rõõmu selle üle, et nii Luksemburgis, Münchenis, Helsingis, Kopenhaagenis, Torontos kui mujalgi peavad eestlased tähtsaks oma lastele emakeele õpetamist. Nemadki tähistavad emakeelepäeva ja eesti raamatu aastat! (Nojah, iseasi on elektroonilise maailma sissetung, aga selle üle arutlemiseks oleks vaja mitut pead ja mitmeid päevi!)

Eestis ei ole vist inimest, kes ei oleks kokku puutunud Sinu tekstidega. Oled Sa ise arvet pidanud, kui palju laulusõnu Sa kirjutanud oled? 

Ise ma kahjuks laulutekstide kohta arvet pole pidanud – seda oleks ka raske teha, sest aeg-ajalt lehitseb jälle mõni muusik luulekogusid ja avastab, et ühe või teise poeedi värsid kutsuvad teda laulu kirjutama. Nn. „vana kooli heliloojad“ tegid seda sagedasti, näiteks „Oma laulu ei leia ma üles“ võttis Valter Ojakäär mu esimesest luulevihikust, mis sai kokku pandud keskkooliajal, ja oma 30 aastat hiljem andis Metsatöll laulule uue hingamise… See oli mulle ilusaks üllatuseks, nagu ka „Hingede aeg“, millele kirjutas mullu meloodia noor andekas Valter Soosalu. Olen rõõmu tundnud koostööst Olav Ehala, Rein Rannapi ja Priit Pajusaarega. Valmis viisidele laulusõnu teha mulle eriti ei meeldi, kuigi näiteks hiljuti lahkunud Andres Valkoneni muusikale olen kirjutanud oma poolsada teksti. Aga me olime ka väga head sõbrad tudengipõlvest alates… Eesti Autorite Ühing peab laulude kohta korralikult arvet, seal on minu nimel kirjas üle tuhande teksti, aga oletan, et pooled neist võivad olla ka tõlked.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Üheks mu viimase aja lugemiselamuseks oli Ernst Enno valikkogu „Imelikku rada pikka“, mille on koostanud Lauri Sommer. Enno, kelle 150. sünniaastapäeva juunikuus tähistasime, jõudis oma eluajal (1875 – 1934) avaldada ainult neli luulekogu ja ühe väikese proosaraamatu, ning oma lastevärsside raamatut tal ei õnnestunudki ilmutada – alles 1957. aastal ilmus tänu Ellen Niidu kogumis- ja koostamistööle lastekogu „Üks rohutirts läks kõndima“. Poeet töötas oma elu viimasel aastakümnel Haapsalus haridusnõunikuna ega tegelnud poliitikaga, vaid pidas tähtsaks nii rahva- kui ka hingeharidust, kuid ometigi nimetati teda nõukogude aja saabudes rahvavaenlaseks ja 1950. aastal lasksid kommunistidest ametnikud Haapsalus Enno kui „kodanluse kannupoisi“ ja „rahva hinge mürgitaja“ ausambagi lammutada... Sommeri komponeeritud valikkogu ei hõlma tervet Enno loomingut ega ole kokku pandud kronoloogilisel põhimõttel (nagu seda on näiteks Urmas Tõnissoni kooostatud „Rändaja õhtulaul“), vaid kajastab luuletaja – ja ilmselt ka koostaja – hingeseisundeid ning meeleolusid ning on kergesti loetav ja mõistetav. Kuigi Enno varasemates värssides leidub ka aegunud keelepruuki ja ärkamisaegseid kujundeid, mõjuvad paljud ta kadunud kodust, meie metsast ja merest kõnelevad luuletused värskete ja kaasaegsetena. Eriti praegusel ajal, kui „üks ööbik on siin ja teine on sääl ja kolmas on  enese südamehääl“ ning „kodus õitsvad valged ristikheinad“. Kogumiku kaassõna on hästi kirjutatud – sealt võib lisaks kõigele muule teada saada, et Sommer on Ernst Enno luulele ka laule kirjutanud – nii, nagu seda on teinud paar tosinat muusikut, alates Miina Härmast, jätkates Kustas Kikerpuuga ja lõpetades Rein Rannapi ning Priit Pedajaga. Loodetavasti ei häiri lugejat see, et Sommer kasutab oma järelsõnas „ü“ asemel „y-d“. Mind see igatahes ei seganud.