Virtuaalkülalised: Asko Künnap

Kuna meie raamatuaasta tähestik on p-tähe juures ja teema on puu/puit, siis kannab tänane virtuaalkülaline samuti puu nime. Ja kuna raamatuaasta nädalaid on alles jäänud vähem kui külalisi, kes blogi tarvis intervjuu andnud, siis saame endale lubada luksust kutsuda sel nädalal lausa kaks külalist. Asko Künnap on luuletaja ja disainer, homme vastab Carolina Pihelgas.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Kõlaks uskumatult, kui poleks eesti raamatuloo reliikviaid lähedalt näinud, mõnd isegi puutuda tohtinud. Et kujundasin Niguliste muuseumis põhjaliku näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad“, olen nüüd korralikult koolitatud ja vinnutatud raamatuskorpion. Aukartust see väärikas eas trükisõna ees ei vähendanud, pigem muutus pühapaiste raamatute kohal minu silmale veelgi eredamaks ja mitmemõõtmelisemaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Juhul kui meil on plaan siin seda Eesti Vabariigi nimelist butiiki edasi pidada ja eesti keele ja kultuuri kestmisest endale number teha, siis mõõtmatu ja hindamatu tähtsusega. Tehniliselt on raamat muutunud, eri meediumitesse hargnenud ja seal uusi vorme võtnud, aga sisuliselt on ja jääb omakeelne kirjandus, nii ilu-, tarbe- kui teaduskirjandus meie iseolemise ja mõtlemise oluliseks tüveks. Pelga rahvalaulu või tänavaslängi najal me enam kaugele ei purjeta.

Oled öelnud: „Iga inimene, kes veel loeb, on kulda väärt.“ Kui tõsine on sinu meelest oht, et lugeja on väljasurev liik?

Seda, mis saab, kui otsustama pääsevad inimesed, kes ei ole lugenud, ei tunne ajalugu ega kultuurikontekste, ei saa aru viidetest, allegooriast ega retoorikast, me juba näeme. Nii kohalikul, riiklikul, kui üleilmsel tasandil. Ja see on päris hirmutav.

Veel hiljuti oli võtme-eelis sellel, kes omas informatsiooni. Nüüd on peaaegu kogu informatsioon, peaaegu kõigil, peaaegu kogu aeg käeulatuses, aga väga vähesed oskavad seda lugeda, veel vähesemad loetut analüüsida. Ei taha näha asju siiski laustumedais toonides – ehk on veel hetkel nõnda, et inimene, kes loeb, on küll ohustatud, aga mitte veel päris väljasurev liik. Proovin anda oma väikese, ent südika panuse, et seda liiki hoitaks ja kaitstaks.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ainult ühte? Praegu on mul letis pakkumine – kolm soovitust ühe küsimise kohta!

„Aja lugu 3“ (Keskaeg. Kaitseehitised Vana-Liivimaal) Raul Vaiksoo

„Puuinimesed. Muinasjutt“ (tundub, et ühtlasi ka romaan) Arne Merilai

„Olla laev“ (valitud luule, peamiselt 60ndatel ilmunud kogudest) Jaan Kross