Seekord siis vabalt valitud raamatud.
Nikolai Baturin „Mongolite
unenäoline invasioon Euroopasse“. Menu 2016
See on üks kummaline raamat. Mitte mongolite unenäoline invasioon Euroopasse, vaid unenäoline raamat mongolite invasioonidest.
Suurkhaan unistab Euroopast,
Zarema, tema naine, salaaiast, Jaluspoiss, Suurkhaani laste isa, Zaremast.
Suurkhaan on valgustatud, räägib keeli, kirjutab haikusid, filosofeerib. Jaluspoiss
räägib samuti keeli, kirjutab haikusid, otsib tõde ja iseennast. Ta uitab mööda
maailma nagu autor uitab mööda raamatu tegevustikku. Uitlemine on üks Baturini
võtetest, selles raamatus kulgeb vähemasti põhitegevustik enam-vähem lineaarset
liini mööda, enamasti see nii ei ole.
Üks huvitav mõttetera sellest
raamatust: sõjas ei väsita mitte kaotused, vaid võidud – sest võite (loe:
võidetut) tuleb ka hoida.
Nikolai Baturin „Lendav
hollandlanna“. Eesti Raamat 2012
Kuigi erinevad, on need kaks
romaani milleski ka sarnased. Mõlemas on kirjeldused värvikad ja ohtrad, samas
kui dialoogid on napid, otsekui hoiaks autor sõnu kokku. Isegi mitte napid,
vaid suisa puudulikud – seal pole isegi kõiki vajalikke sõnu.
„Lendavas Hollandlannas“ kasutab
Baturin taas talle omast tegelaste teisenemise võtet, lastes neil (seekord
eelkõige ühekäelisel Etioobil) ilmuda erinevatel kujudel. Metamorfoosid ja
kordused paistavad teda paeluvat, see on üks võtetest, mille abil ta oma
maailmu loob.
Kui keegi küsiks, millest need
raamatud räägivad, jääksin ilmselt vastamisega hätta. Otsingutest? Unistusest?
Armastusest? Küllap – vähemasti mongolite raamat. Ja millest hollandlanna?
Ikkagi vast armastusest, millest siis veel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar