Virtuaalkülaline: Piret Jaaks

Tänane külaline on dramaturg ja kirjanik Piret Jaaks.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Kui nüüd sellele mõelda, et oleme saanud omas keeles juba viissada aastat lugeda, siis on see muidugi uhke! Kusagilt on meelde jäänud infokilluke, et juba liivimaa valgustaja Hupel oli üllatunult hüüatanud, et vaata aga – Eesti pärisorjad loevad omas keeles Piiblit! See muidugi näitab meie soovi pidevalt asjadega kursis olla ja uuendustele avaliolekut, mis on ju samuti toredad omadused eestlase rahvuslikus narratiivis. Aga peamiselt muidugi tähendab see kirjaniku jaoks seda, et on raamatuaasta, palju esinemisi ja toredaid kohtumisi. Aga kui juba uhkustamiseks ja suurustamiseks läks, siis võib ju ka unistada, ning üks eriti vägev žest oleks see, kui meie raamatu sünnipäeval kutsuks Vabariigi president Roosiaeda kõik kirjanikud, kirjastajad, toimetajad ja tõlkijad.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma tahaks mõelda, et see on oluline, eriti arvestades seda, et oleme eestlastena nii põlisrahvas kui ka väikerahvas, mistõttu on omas tibatillukeses keeles raamatute kirjutamine üsna unikaalne ning kindlasti säilitamisväärne tegevus. Võib-olla peaks lausa ütlema: soodustamist väärt tegevus.

Kummas toimub praegu rohkem põnevat – kas eesti näite- või proosakirjanduses?

Mulle näib, et näitekirjandus on tiba konservatiivsem kui proosakirjandus. Nimelt väärtustatakse näitekirjanduses ikka veel päris palju vana heteronormatiivset lähenemist, mis pole proosas hetkel üldse moes, kui nii võib öelda. Proosas on praegu naiskirjanduse jõuline tulek või nagu sõnas tunnustavalt mu endine kursavend Tartu Ülikoolist: „Selles valdkonnas toimub palju!“ Isegi, kui näitekirjanduses liigub üksjagu huvitavat žanrite segamist ja vormimänge, tundub mulle, et autorite häält edasi andev peategelaste vaatenurk ja ka maailmavaade on jäänud tihti kinni 1990. lõppu. Paraku on see nii, aga tuleb järgi võtta ja teha korrektuure. Teater ei ole kahjuks siiski väike dünaamiline merekaater, vaid pigem hiiglaslik Titanic, mis muudab kurssi aeglaselt. Seega toimetame aga proosas edukalt edasi ja küll jõuame ka näitekirjandusega mitmekesisemasse kohta.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan lugeda Herta Laipaiga jutukogumikku „Maarjakask“ (1983). Laipaika võib pidada meie etnohorrori, vabandust – folkloorse õuduskirjanduse – emaks, kes on täiesti teenimatult unustuste hõlma vajumas. Hea meelega näeksin, kuidas Laipaiga rikkalik keel ja heas mõttes pöörane fantaasia on jälle aktiivselt meie lugemislaual, sest ta väärib seda igati.