Lugemismängu soovitus: Triinu Meres "Teistmoodi tavaline"

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“. Fantaasia 2025

Ulmekirjanduse kategooria, sobib ka 2025. aastal ilmunud raamatu alla.

 

Kuna ma korraldan täna õhtul Tartus Kirjanduse Majas selle raamatu esitlust ja vestlen autoriga, siis sai värskelt läbi loetud ja eks siis saab ka kohe tutvustada.

Jutukogu. Mõned vanemad jutud, enamik siiski uued. Tagakaanel nimetatakse Triinut muinasjutuvestjaks ja selle kogumiku valguses on see õigustatud. Õige mitmed lood meenutavad olemuselt või jutustamisstiililt muinasjutte. Nii et kes „päris“ ulmet pisut pelgab, neile võiks ka sobida. Pigem ütlekski, et „kõvaulme“ andunud fännidele jääb osa sellest kraamist ehk lahjaks – pole lineaarseid lugusid, lõpud on lahti, kohati algusedki. Lugeja visatakse kohe keskkonda ja sellest, mis toimub, hakkab aimu saama lugemise käigus. Ja mõne jutu puhul saad alles viimaste lausetega aru, et tegelikult oli jutul hoopis teine peategelane kui see, kellest kogu aeg jutt käis („Teistsugune südamelugu“, „Preili, röövel ja koerad“).

Autoril on ambitsiooni teha midagi teisiti, teha endale, hoolimata sellest, mida arvatakse. Lugesin just arvamust, et autor katsetab, aga Triinu on piisavalt kaua kirjutanud, et oma käekirjani jõuda. Mulle tundub, et siin pole midagi katsetada (kui, siis ehk žanriliselt mängida, mitte kirjatehniliselt). Triinu lihtsalt ei sobitu kaanonisse, ta on kass, kes kõnnib omapead, kirjutab kõigi ja kõige kiuste ja just nii, nagu ise tahab.

Kui mingi raamat on läbinisti Triinu ise, siis just see. Feministlik kirjanik või feministlik kirjandus on minu arust justkui sõimusõnad. Samas – kui keegi kirjutab nö naisesusest, siis on see Triinu. Lihtsalt ta teeb seda omal moel. Lisaks on siin veel talle hingelähedasi teemasid, neuroerilised inimesed näiteks (vahvate nimetustega võtjad, lööklased, lõikajad, kuigi viimased pole otseselt erilised, aga lõikajast peategelane siiki on). Kõige triinulikumad on ehk lööklased, neuroerilised, kellel hormoonide nõristumine käib teisiti kui tavainimestel. Arutlused valust, vastastikune mõistmatus tavainimeste ja neuroeriliste vahel. Valu on ka loos „Võtja“ („... valutan kuni pean“). Veel üks üsna märgiline tekst võiks olla „Mismoodi on olla keisrinna“ oma armastuse nüanssidega, viljak(t)use, aga ka vastutuse teemaga. Niisiis taas teema, millest autor üle ega ümber saa – valikud, tihti eetilised, valusad teinekord, aga pääsu neist ei ole.

Kuidagi haakis „Võtjas“ mind just see Haapsalu raudteejaama kaitsmise liin. Kas oli asi selles, et ma olin just hiljaaegu lugenud „Nimesid marmortahvlil“? Igatahes oli see nii tõepärane jätk selle segase ajastu kummalistele seikadele, et ma unustasin korraks, mis raamatut ma loen.

Mulle meeldis „Nahk“. Väga hea ja terviklik jutt. Ja „Reeturid“. Just viimane oli minu jaoks hea näide sellest, mida Triinu teha üritab – nii ülesehituslikult kui temaatikalt. Ja kummalisel kombel jäi meelde „Teistsugune südamelugu“. Vist eelkõige just selle võtte tõttu, mis lõpus mu arusaama peategelasest pea peale keeras, ja kuidas selleni jõuti.

Kokkuvõte. Minu jaoks oli piisavalt huvitav. Mitmekesine ja -kihiline. Mõned väga head lood. Jah. Mõned, mis ei tõusnud ehk nii esile. Aga ma olen pisut hädas määratlemisega, kellele see on suunatud. Padu-ulmefännide jaoks uitab see raamat vist liiga servi mööda. Ja masslugeja jaoks võib see liiga nõudlik olla. Siin tuleb lugejal tööd teha, kaasa mõelda. Ja nõudlikum lugeja, kes on valmis seda tööd ka tegema, ei pruugi seda lihtsalt üles leida, sest kaanepilt on tema jaoks liiga ulme (miks mul on tunne, et Triinule endale võis „Raskete valikute“ kaanepilt rohkem meeldida?). Ühesõnaga – lugege ja otsustage siis ise, millisesse kategooriasse te kuulute.