Clarke ja Baxter "Ajaodüsseia" triloogia

Raamatuaasta on küll läbi, aga ma otsustasin lugemismuljete jagamist siiski jõudumööda jätkata. Mingit kindlat graafikut ei luba, küll aga on plaanis lugeda vaheldusrikkamat lektüüri. Ehk siis lisaks eesti kirjandusele tulevad ka tõlked ja žanriliselt läheb samuti kirjumaks.

Aga asja juurde.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia I: Aja silm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 72“, 2024.

Tegu siis Clarke´i Kosmoseodüsseia triloogia paralleelodüsseiaga (samuti triloogia), mille on peaasjalikult vist kirja pannud Baxter, kasutades Clarke´i ideid ja jutte.

Kõlab kummaliselt, aga minu jaoks oli see tuim ja igav. Eeldusi samas ju oli – ideed olid suurejoonelised, aga kaasa see kõik ei tõmmanud. Ja see on seda tähelepanuväärsem, et igasugused ajarännulood mulle tegelikult meeldivad. Tagakaanetekst lubab hoogsat ja põnevat sündmustikku, aga just hoog oli see, mis selles raamatus puudus. Näis, et autoritel oli huvitav mõelda, mis saaks kui kaks ajaloo vast suurimat vallutussõjaväge – Tšingis-khaani oma ja Alaksander Suure oma – kokku satuksid. Saime teada, et isegi üleilmse katastroofiga silmitsi seistes, kui isegi inimkonda pole enam eriti järele jäänud, ei oska me muud ette võtta kui omavahel sõdida, aga on see siis mingi uudis?

Kolm, ei enamat. Teist korda vist küll lugeda ei viitsiks.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia II: Päikesetorm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2024.

Teine raamat näib esimese hooga pisut huvitavam. Esimese raamatu peategelane Bisesa on tagasi omas ajas, rohkem ajarännuga pistmist enam ei ole, pigem on tegu kosmosekatastroofi ja õige pisut tulnukateemaga. Häda on lihtsalt selles, et alalõpmata läheb tekst loenguks ja hakatakse füüsikat ja kosmoloogiat selgitama. Ehk siis vaatamata ülimastaapsetele ideedele on tekst jälle sama ilukirjanduslik nagu astrofüüsika õpik. Iroonilisel kombel on üks emotsionaalsemaid hetki seotud Athena-nimelise tehisintellektiga.

Sain pisut vastu tahtmist kinnitust kahele mõttele. Esiteks oskavad ulmekirjanikud päris kenasti ennustada kõiksugu tehnilisi ja isegi loodusteaduslikke arenguid või neid vähemasti selgitada. Ja vaatamata sellele, et just tehnilised aegumised mõjuvad ulmes anakronismidena, on tegelik vajakajäämine mujal. Ulmekirjanikud ei suuda enamasti kuigi adekvaatselt ennustada sotsiaalseid nihestusi. Olgu, apokalüptilist ja postapokalüptilist inimkäitumist suudavad nad üsna talutavates piires projekteerida, aga tavaolukordades takerduvad nad mingitesse kummalistesse klišeedesse. Igasugused Euraasia Liidud, jätkuv venelaste suurvõimuna kujutamine... Ainus, milleni küünditakse, et hiinlaste demoniseerimine. Mõte, et Ameerika, see demokraatia kants, võiks näiteks paariaks muutuda, ei kipu angloameerika fantastide ettekujutlusse mahtuma. Rääkimata sellest, et ka esmapilgul täiesti rahumeelsel ajal võib kõik allavett minna, kui tüüri juurde satuvad igasugu putinid, trumpid, orbanid. Me oleme jõudnud ajastusse, kus mitte apokalüpsis ei kanna sellist kõntsa pinnale, vaid vastupidi – selliste tegelaste tegevus hakkab kõike apokalüpsise poole kandma. Ja pimedus selliste tendentside suhtes on ulme kontekstis häiriv.

Ja teine mõte – parem vähem suuri ulmelisi ideid, aga rohkem kirjandust ja stiili kui vastupidi. Ükskõik kui mastaapsed on ideed, pole neid võimalik nautida, kui tekst on sama mahlakas kui saepuru.

Kolm pluss, ei enamat.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia III: Esmasündinud“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2025.

Kolmandas raamatus on tagasi esimesest osast tuttav paralleelajas eksisteeriv kaleidoskoop-maailm Mir, tulnukate poolt Maa eri ajastutest kokku traageldatud lapitekk. Triloogia peategelane on jätkuvalt Bisesa ja fookuses on Esmasündinud, õigemini nende põhjustatud oht inimkonnale. Mängu tuleb ka baas Marsil.

Lugemise järel on tunded pisut vastuolulised. Ühest küljest on põnevust lõpuks rohkem (kuidas inimkond kõigi nende ohtudega hakkama saab?) ja tempo on ka parem. Lõpuks on võimalik ka aru saada, miks esmasündinud neid kaleidoskoopmaailmu teevad. Ka nende hävitusliku tegevuse üldine motivatsioon saab laias laastus selgemaks. Teisest küljest jääb triloogia lõpp õhku rippuma; täiesti arusaamatuks jääb, milleks oli tarvis mängu tuua need inimahvid või australopiteekused? Ainult seepärast, et Clarke´i Kosmoseodüsseia nendega algas? Miks just Bisesa välja valiti? Kelle poolt ja mis eesmärgil? Küsimusi jääb liiga palju.

Mastaap on muidugi võimas – nii Clarke´i kui Baxteri vääriline, nii et võrreldes eelmistega võib vast nelja ära panna.