Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (ZA/UM 2013). Kirjanike Liidu romaanivõistluse ergutusauhind 2008.
Esimene mõte paarikümne lehekülje järel: see on väga kirjanduslik tekst, lausa kirjanduslikult nõudlik tekst. Ja teine: see ei anna end lihtsalt kätte. Lugeja peab vaeva nägema.
Temaatika on põnev – kaovad neli tüdrukut. Minevik põimub
olevikuga, aga kõik tundub kuidagi nihkes, nii et esiotsa ei saa aru, mis see
on – ulmesugemetega krimi? Mingi paralleelreaalsus? Alternatiivne maailm? Korraga
on magnetpadjal hõljuvad rongid ja hobutrammid, mingid nimed on tuttavad,
mingid mitte. Kõik on väändunud, paigast ära.
Tekst on fragmentaarne, hüppab ajas ja ruumis ning lugeja
peab hakkama ise pilti kokku panema, tegevuspaika ja tegelasi välja joonistama.
Ilmumishetkel puudus ju teadmine, et see ongi see maailma parima videomängu
„Disco Elysium“ maailm. Pelutav ja paeluv maailm, milles kõik on nii vale, aga
samas nii õige, maailm, mis on ühtaegu võõras, aga ikkagi nii neetult
tuttav. Maailm, mida pole olemas, aga mis sellele vaatamata on päris. Nii
päris, et võtab kõhedaks. See tõuseb oma deliirses ilus, kuni variseb kokku
iseenda täiuslikkuse alla, jättes sulle lõpuks alles ainult ühe küsimuse: "Mis see oli?"
Sa ei tohi selle tekstiga võidelda, sa pead minema sellega
kaasa, laskma end sellel kanda, sest vastasel juhul neelab see sind, sa upud
sellesse, ja hall, mis ridade vahelt tõuseb, mähib sind tasapisi endasse ning
murrab su sentimeeter sentimeetri järel tükkideks. Raamatu lõpuks oled sa sama
kadunud kui Lundi õeksed ja su aju asemel on kallerdis. Ma kujutan ette, et
seda raamatut saab ainult armastada või vihata, ma ei kujuta ette, et see
kellegi külmaks jätaks. See kas sobib sulle või ei sobi.
Jah, see on krimi. Mingil moel. Jah, see on
alternatiivreaalsus. Jah, see on ulme. Jah, see on kirjandus. Jah, see on hea. Jah,
see on täiega pöörane. Jah, mulle sobis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar