Lugemismängu soovitused: ulme. Meres, Kraft, Talvik. Lisaks paar sündmust-võistlust-auhinda

Lõpetasin hiljuti ulmejuttude käsikirjade lugemise. Eesti Ulmeühing korraldab üle aasta koos kirjastusega Fantaasia ulmejuttude võistluse ja ma olen sel korral jälle žüriis. Lugeda tuli 45 juttu, žürii töö veel käib ja tulemuse kuulutame välja algaval nädalal kirjandusfestivali Prima Vista raames Tartu Kirjandusmuuseumis 9. mail kell 19.00.

Alates 1. maist on avatud ka ulmeauhinna Stalker hääletus, milles kõik huvilised saavad osaleda. Reeglid on siin. Hääletada saab siin. Auhinna saaja kuulutab Eesti Ulmeühing välja 19. juulil. Lisainfot vaata siit.

Ja kui juba ulmest juttu on, siis pikem soovituste nimekiri lugemismängu tarvis (kategooria mõistagi eesti autori ulmeraamat, ehk nüüd olen kodusel pinnal).

Valisin välja kolm raamatut, mida võiksid rahumeeli lugeda ka need, kes ulmet pelgavad. Juba asjaolu, et üks neist („Lihtsad valikud“) sai 2017. aasta romaanivõistlusel II. koha ja teine („Veealused“) 2021. aasta romaanivõistluse esiletõstmise, räägib enda eest (mõlemad mahuvad seega ka romaanivõistlusel hinnatud raamatute alla). Ja Triinu Merese "Lihtsad valikud" sobib ka rohelise kaanega raatu alla.

Kahte tänastest peategelastest lugesin ka ise esimest korda, aga alustuseks siiski teos, mis sai loetud juba käsikirjas – tegu siis 2017. aasta romaanivõistluse teise koha raamatuga. Olin tol aastal romaanivõistluse žüriis ja kasutan märkmeid, mida käsikirju hinnates tegin.

Triinu Meres „Lihtsad valikud“ (Varrak 2017).

Ulmekas, millele ei pea tegema mööndusi ja hinnaalandust. Kaugel sellest. See on üks parimaid eesti autori ulmekaid, mis ma lugenud olen. Lugu hargneb loogiliselt. Omamaailm on põnev ja õnneks avatakse seda pikkamisi ning detailide abil, mitte ei selgitata korraga. Pigem tekib ettekujutus lugejas endas. Samamoodi tuuakse mängu maailmavaatelised, moraalsed ja filosoofilised küsimused. Need on teoses üsna olulised, aga nii hästi ära peidetud, et ei karga näkku, mis on suur pluss. Teos on mitmekihiline, rõhuasetused liiguvad ühest kohast teise, pidevalt tekib uut infot ja (õigeaegseid) uusi pöördeid, mis ei lase huvil kordagi langeda. Õnneks ei ole ükski pööre liiga kunstlik, tegelased on psühholoogiliselt piisavalt usutavad, ja samas inimlikud. Lugu kannatab lugeda tõsisema mõtisklusena kohustuste ja vastutuse, laiemalt valikuvabaduse teemal (juba see iroonilisevõitu pealkiri – „Lihtsad valikud“! Ja siis see lõpp!), samas võib seda võtta ka kui lihtsat võõras maailmas toimuvat madinaromaani, sest tegevust ja põnevust jagub lõpuni.

Väga hea, väga rahul.

Meelis Kraft „Veealused“ (Sooroheline 2021)

Hästi komponeeritud, põnev, samas mõtlemapanev. Mulle meeldis, et kuigi on tegu ajastule omaselt populaarse katastroofipõneviku või maailmalõpu alamžanriga, pole autor läinud lihtsamat teed. Ei ole zombiapokalüpsist ega isegi ära leierdatud kliimakatastroofi, vaid põhjus on nutikas ja avab päris hästi inimkonna olemust. Kuigi vormilt teadusulme, pole lugemine raske ega nõua mingeid spetsiifilisi eelteadmisi. Nii et ärge kartke ulmelist poolt – see on igati maine. Nii et loetav ka lihtsalt põnevikuna.

Kaks paralleelset ajaliini aitavad ühtaegu avada eelugu, mis katastroofini viis, ja samas tegeleda ka katastroofijärgses maailmas tehtavate valikutega. Autor on mõnuga topeltmänge konstrueerinud (vihje – raamatu pealkiri pole juhuslik, aga selle tähenduse lõplikuks mõistmiseks tuleb raamat lõpuni lugeda). Ja nagu Merese romaan, ei ole see pelgalt pauh-ja-kõmm-seiklus, sellel on oluliselt sügavamaid allhoovusi.

Timo Talvik „Sulid ja sulased“ (Eesti Raamat 2025)

Väga värske raamat (täidab sellega ka 2024 või 2025 aastal ilmunud raamatu kategooriat ja ma kahtlustan, et pajude jaoks ka tundmatu autori raamatu kategooriat).

Aga raamatust. Tegu siis vormilt fantaasiaraamatuga, aga mitte „Sõrmuste isanda“ stiilis, vaid hoopis maalähedasema muinasjutulise looga, mis teeb selle lihtsalt loetavaks ka kõigile ulmepelguritele. Ehk annab mingi kujutluse, kui öelda, et segunevad Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, Juhan Jaigi „Kaarnakivi“ ja Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“. Autori omamütoloogia on huvitav (näiteks mainitakse lisaks libahuntidele ka ibahunte, kes kaevavad ohvri kaelast saati maasse ja vestavad neile siis lugusid, kuni nood otsad annavad), lugu jookseb ladusalt ning on põnev ning kohati tume ja kohati muhe (oh see rätsepaproua kääride tagasisaamise lugu!). Ainus, mis mind kriipima jäi, oli Kärbi (peategelase nimi) nimetamine näriliseks. Eks see ole pirakas kivi ka toimetaja kapsaaeda. Kärp on kiskja, kelle järgi terve sugukond nime saanud. Siis tuleks ka saarmat, mäkra ja ahmi närilisteks nimetada, aga sellise asja peale ei tuleks vist küll keegi.

Aga lugu on hea, üdini meie enda oma, lugemine läheb kiiresti. Soovitan.

Ja lõppu veel mõned auhinnad, mis lõppenud nädalal välja kuulutati. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali põnevusjuttude kirjutamise võistluse võitis jutt „Lugu mehest, kes mind lendama õpetas”, autor 17-aastane Kirke Sammet, kes õpib Tallinna 32. keskkoolis. Ülejäänud auhinnadlised kohad ja eripreemiate võitjad on leitavad HÕFFi kodulehelt.

Eesti esimese naiskirjanduse auhinna pälvis Carolina Pihelgas romaaniga "Lõikejoon".

Ja Juhan Liivi luuleauhinna sai Janika Läänemets.