Lugemismängu raamatusoovitus: Katrin Pauts "Valge aiaga maja"

Katrin Pauts „Valge aiaga maja“. Vesta 2024.

Sobib lugemismängu kategooriasse "eesti autori krimiraamat" või ka 2024 aastal ilmunud raamat.

Ühest küljest oleks ju nagu krimi. Nii seda tituleeritakse ja tõepoolest – uuritakse vana asja, on saladus, koorub välja ka laip. Aga mu meelest pole see üldse peamine. Peamine pole ka teine külg – romaan üheksakümnendate Eestist, tollest segasest ja metsikust ajast. Kuigi see võib just nooremale põlvkonnale huvitav olla. Minu jaoks oli peamine hoopis loo psühholoogiline pool. Kuna ma lugesin eelmise raamatuna Peeter Urmi romaani „Päike tules“ ja tõdesin, et peategelase kurjusel pole nagu mingit põhjendust, siis „Valge aiaga maja“ on seevastu üsna detailne ülevaade sellest, kuidas inimesed paranoiliseks muutuvad, kuidas kasvatus määrab iseloome ja saatusi.

Kolm põlvkonda üksikuid naisi, kellest ema ja tütar saavad raamatus oma vaate. Vanaema mitte. „Me kõik kordame oma emade saatust“, meenub lause Amanda osa lõpust. Jah, võttena töötab. Ja ema-tütre suhted on tõepoolest täpselt nagu vanaema-ema suhted, kui ema tütre vanune oli.

Peamine mind häiriv asi oli osade ebaühtlus. Esimene osa – ema Amanda noorus –, suutis mind korralikult närvi ajada. Värve näib olevat liiga paksult – Amanda on isegi teismelise maaka kohta kuidagi liiga loll. Ma saan aru, et hormoonid möllavad ja raamatu käimatõmbamiseks ongi vaja midagi sellist konstrueerida, aga... Nojah.

Tütar Nelli osa läheb huvitavamaks. Hakkas see tegelik saladuse lahtiharutamine, infot tilkus parasjagu, pinge püsis. Ja siis – liiga palju infot kantakse liiga korraga Nellile ette. Nagu oleks autoril äkki kiire hakanud. Ja loomulikult hakkab siis juhtuma ja ikka liiga kiiresti sõlmitakse kõik niidiotsad kokku. Ja nagu ikka ühes korralikus krimkas, ei tohi ükski asi olla nii, nagu esmapilgul näib. Kohati tundub juba natuke liiga konstrueerituna, aga õnneks siiski võimalikkuse piires.

Ainus, mis on tõepoolest nagu sea seljas sadul, on päris lõpus need laused, mis püüavad jätta hämarat maagilise realismi muljet. Muljet, et mängus on mingid teispoolsuse jõud. No milleks see?

Kokkuvõtteks. Ma nii ei kilkaks, nagu Jaan Martinson, kes ütleb, et Katrin Pautsi „Valge aiaga maja“ on Eesti esimene rahvusvahelisel tasemel psühhothriller, mis lööb üle paljudki Soome, Rootsi, Islandi ja muude maade krimiromaanid. Paljusid kindlasti lööbki, aga see ei tähenda veel, et tegu oleks psühhotrillerite ülemise otsaga. Eesti kohta küll. Müts maha. Aga kümne-palli-skaalal mina üle seitsme-kaheksa ei pakuks.