Bora Ćosić „Minu perekonna panus
maailmarevolutsiooni“. Loomingu Raamatukogu 2024, 14-15.
Järjekordne tõestus, et tutvustusi ja kaanetekste ei saa usaldada. Raamatu kirjeldus kõlas paljulubavalt, aga nagu lugedes selgus, oli kandev sõna „groteskne“.
Hulk seosetuid lauseid, mis pidid vist naljakad olema, aga
ei olnud. Kõik see oli pigem tüütu ja mõjus diletantlikult. Ja lugeda oli suht
võimatu.
Ja siis loen ma, kuidas seda võrreldakse Švejkiga ja
kasutatakse sõnu „hõrk tekst“. Ärge uskuge. Švejk on Švejk, see siin ei ole.
Õnneks ei pea ma kuhugi suunas head nägu tegema ja et kriteerium on ainult mu
enda maitse, siis saan rahulikult nentida, et mulle ei maitsenud.
Ma võin isegi aru saada autori püüdlustest, valitud
stilistilisest võttestikust, kus groteskse teksti varju peidetakse valusaid ja
sotsialistliku Jugoslaavia võimu naeruvääristavaid killukesi, aga see ei
tähenda, et ma seda nautida suutsin.
Lugeda omal vastutusel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar