Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“

Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“. Loomingu Raamatukogu 2025, 18-20

Otsustasin, et pühendan osa tänavusest lugemisajast stiilile, mida kutsutakse maagiliseks realismiks. Sürrealism, sümbolism ja kõik muu ja piiripealne sinna lisaks. Mariana Enriqueze loomingut nimetatakse näiteks gooti realismiks.

Tunnistan ausalt, et ei ole sellisest kraamist kunagi õieti aru saanud. Häda on selles, et nii õudus kui ulme, ulme aga eriti, järgib oma sisemist loogikat. Jah, ma võin ju aru saada, et autor lõhub teadlikult kaanonit, aga minu jaoks see ei tööta. Õudusjuttudes on tihti kummitused, kes jäävad kahe maailma vahele otsekui lõksu. Nad ei ole enam selle maailma asukad, aga ka teispoolsusesse ei ole neid vastu võetud. Vaat just sama asi toimub minu jaoks piiripealse ulme ja maagilise realismiga. Nagu kummitused, ei ole neil enam realismiga midagi pistmist, aga ulme poolele pole nad ka pärale jõudnud. Nii nad kõõluvadki tühjuses kahe maailma vahel.

Enriqueze puhul jääb mulle tunne, et ta kasutab gootiliku õudusjutu võttestikku selleks, et tema Argentiina elu kujutavad lood oleksid loetavamad, et seal oleks mingi kõhedus, põnevus. Aga pole võimatu, et see on mõeldud võimendama niigi troostitust olmest tekkivat ebamugavustunnet.

Jutt, mis mulle sellest kogumikust meeldis, oli „Adela maja“. Klassikaline seestunud maja õudukas, ebaloogiline nagu enamus õudukaid kipub olema, aga vähemalt õudusjutu reegleid järgiv. Ka „Naabri hoov“ ja „Musta vee all“ püsisid päris hästi koos, viimases võis aimata Lovecrafti sõrmejälgi. „Kooliaasta lõpp“ oli pisut nõrgem, kuid ka pigem lähemal õudukale. Ülejäänud lood on küll nihkes, aga ei paigutu õieti kuhugi, jäädes häirivalt irratsionaalseteks. Kellele selline kirjandus meeldib – see raamat on teile. Kirjutatud on hästi, kuigi mind isiklikult hakkas ühel hetkel häirima teatud muster, mis neist juttudest välja paistis – mitme loo (Ämblikuvõrk; Ei mingit liha meie luudel; Naabri hoov) peategelane on naine, kelle mees on jobu, või peab naine teda selleks ja lausa põlgab teda. Ma ei tea, on see autori mingi isiklik probleem või ongi sealkandis see toksilise maskuliinsuse probleem nii suur, aga mind siin hakkas häirima.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et minu maitsele päriselt ei vastanud, aga hamba alla ei karjunud ka. Pisut kõikumist siia-sinna, aga loetav, isegi ulme- ja õudusfännile (küll reservatsioonidega). Võimalik, et tavakirjanduse austajale läksid kohatised ekskursid õudusmaailma liiga kaugele. Nii et igaüks leiab siit ehk oma, aga terve kogumik ei pruugi ühteviisi meeldida.