Steinar Bragi "Mägismaa"

Steinar Bragi „Mägismaa“. Varrak 2017

Alustame sellega, et kirjutatud on hästi. Mitte midagi ei saa aru, põnevus säilib ja kruvib muudkui kõrgemale, isegi sellest on võimatu aru saada, kas tegu on üleloomuliku õudukaga või lihtsalt judinaid põhjustava rappimisega, mis ühel hetkel vältimatult kätte peaks jõudma. Pinget lisab peategelaste neliku omavaheline hõõrdumine. Vähemasti see tõdemus tekkis küll kiiresti, et kõige õõvastavam on teadmatus, pinge, mis tekib sellest, et me ei saa aru, mis meiega toimub. Selle on autor hästi osanud välja mängida.

Ja siis see lõpp. Kurat, nii ei tehta! Ei, ega ma ei ütle, mis ja kuidas, mingi üllatus võiks lugejale ju jääda, sest mõnele äkki meeldib. Ma saan aru, et autori arvates on see tänapäevaselt moodne ja teadmatuse kontseptsiooniga haakub see ju ka, aga ikkagi. Milleks kõik need varasemad detailid, mis äkki ei paigutu enam millegi külge? Kõik need vihjed ja liinid, mis ei vii mitte kuhugi? Milleks kõik need tegelaste mineviku, iseloomu ja suhete kirjeldused? Kui tahta kirjutada inimestevaheliste suhete puntrassejooksmisest, siis kirjutagegi, milleks siia veel midagi segada? Mulle meenub seejuures paratamatult Lucy Foley „krimka“ „Jahiseltskond“, mis oli minu jaoks totaalne pettumus. Miks ma panin „krimka“ jutumärkidesse? Sest see ei olnud krimka, see oli seebikas, millele krimka oli ümber tõmmatud nagu karnevalikostüüm. „Mägismaas“ on suhete ja tegevustiku seos veel ähmasem. „Jahiseltskonnas“ olid seosed vähemalt olemas ja viisid mõrvadeni, nii et vormiliselt oli tõepoolest tegu krimiromaaniga. „Mägismaa“ pendeldab vormiliselt õuduka ja põneviku piiril, aga vähemalt minu jaoks laguneb lõpuks täiesti laiali, üritades muutuda milleksi nii sügavmõtteliseks, et see mõte kaob sinna sügavusse täiesti ära.

Kokkuvõte: hästi kirjutatud, aga mõttetu.