Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“. Rahva Raamat 2021

See on aeglane raamat. Ses mõttes, et lugemiseks on mõistlik võtta aega. Sellest ei saa läbi ratsutada, see on liiga tihe. Thoreau on erudiit, tekst on kõikvõimalikest viidetest tiine. Pealegi on ta tähelepaneliku silmaga vaatleja, kes märkab, ja vähe sellest - suudab märgatut ka teravmeelselt sõnastada. Lisaks on ta loodusuurija, kes teeb mõõtmisi ja otsib seaduspärasid, ning väikest viisi filosoof.

„Üldiselt muretsetakse rohkem selle pärast, et omada moodsaid või vähemasti puhtaid ja lappimata rõivaid, kui et omada puhast südametunnistust.“

Juba see lause näitab, et Thoreau eelistab vaimseid väärtusi materiaalsetele. Nii ongi esimene, kõige pikem peatükk, omamoodi kaitsekõne või õigustus sellele, miks moodne elu on tupik ja looduslähedane askeetlik onn teeb inimese rikkamaks kui võlgu ostetud uhke häärber.

Tema suhtumist rahasse ilmestab suurepäraselt lause: „Elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel.“

Jah, kohati tundub ta liiga konservatiivne, aga tegelikult on hämmastav, kui vähe on maailm ja inimkäitumine 175 aasta jooksul muutunud, nii et küllap on konservatiivsusel oma õigustus.

„Mis puutub püramiididesse, siis nende puhul pole imetleda muud, kui asjaolu, et leidus nõnda suur hulk piisavalt allakäinud inimesi, kes olid valmis kogu oma elu ehitama hauakambrit mingile auahnele tolale, sellal kui targem ja inimlikum oleks olnud uputada ta Niiluse jõkke ja sööta pärast koerte kätte.“

Esimesele, sellele pikale peatükile, järgnevad lühikesed kirjeldused-mõtisklused lugemisest, põllupidamisest, inimsuhetest ja ümbritsevast loodusest. Stiil on kohati irooniline, looduskirjeldustes poeetiline ning maailmavaatelistes asjades pisut õpetav.

„Mitte kõik raamatud pole nii sisutühjad kui nende lugejad“.

Thoreau on kasinuse apostel, omamoodi moralist ja mingil määral karsklane (ma olen veendunud, et targa inimese ainuõige jook on vesi). Miks mingil määral? Sest karskuseks peab ta võitu oma ihade ja meelelisuse üle, mis tal enda sõnul aga sugugi kogu aeg ei õnnestu. Ta on nüüdisaegsete taimetoitlaste ja looduskaitsjate mõttekaaslane, kuigi vegan ta ei ole ning nagu ta ise ütleb: kui tarvis, võiksin ma hea isuga süüa kasvõi praetud rotti. Ja veel: kui juba joobuda, siis miks mitte õhust?

Just tema looduskirjeldused ja -vaatlused on raamatu parim osa. Rõõmsa üllatusega leidsin koha, kus ta kirjeldab „tiibadega“ kassi - olen sähendset isegi Mohni saarel kohanud. See oli poolmetsik angoora segu isend, kelle pikk karv oli külgedel vildiks vanunud ja turritas kentsakate „tiibadena“ kahele poole, täpselt nii, nagu Thoreau kirjeldab.

„Maa, mis ei suuda üleval pidada jänest, peab olema tõesti lõpmata vaene.“

„Me vajame metsikut loodust nagu ergutusvahendit, vajame teda, et mõnikord kahlata soodes, kus peidavad end hüüp ja nurmkana, ja kuulda tikutaja möhitamist, et nuusutada, mis lõhn on sosistaval tarnal seal, kuhu ehitavad ainult metsikumad ja inimpelglikuma eluviisiga linnud ja kus, kõht maadligi, luurab kärp. /.../ Meil on vaja näha jõudu, mis ületab meie enda jõu, näha elu vabalt sirutamas end paikades, kuhu inimese jalg iial ei astu.“

„Taevale tänu, maailm ei lõpe meie ukseesisega.“