Oskar Luts "Tagahoovis"

Oskar Luts „Tagahoovis“. Tänapäev 2024

Pisut kentsakas ja harjumatu tundub esiotsa kirjutamise stiil, kus otsene kõne vaheldub alalõpmata kirjeldavate jätkudega (ilma jutumärkideta kusjuures), mis omakorda võivad muutuda teises isikus kirja pandud kommenteerivateks olukorra kirjeldusteks. 

Näide: "/.../; te ju näete: ta haav jookseb verd. Pean selle kinni siduma."

"Siduge, siduge! Ega meie ei eksita teid."

Aga millist osa siis mõtlevad nemad siin mängida?

Mitte mingisugust osa. Nad juba kaovadki siit. Ega pakugi suuremat lõbu vahtida seda koledat larvi.

Vajuvad oma tuppa, kõnelevad valjusti ja irvitavad nagu põrgulised.

Aga kirjelduste osas pole Lutsule vastast. Tal on terav silm ja oma kaasaegset elu portreteerib ta värvikates detailides ja lopsakalt. Kivirähk märgib oma järelsõnas teraselt, et Lutsul on kaks poolt: "Kevade" Paunvere on kui müütiline Kungla, kus Imelik Vanemuisena kandlelugu lööb; soe ja sõbralik koht; tagahoovis valitseb aga argipäeva sopp ja vasesus. Aga Lutsu suhtumine oma tegelastesse on ikka soe ja poolehoidev. Eriti hästi paistab see välja Villa Hortensia asukate puhul. Pigem on ebameeldivaks kirjutatud majaperemehe Säinase abikaasa – upsakas keskklassi esindaja. No ja Belski, kes on tõbras.

Tragikoomiline on see elu seal tagahoovis, ei teagi kohe, kas naerda või nutta. Vaesusele ja lootusetusele vaatamata elatakse aga sealgi, klaaritakse oma suhtepuntraid küll mahlaka sõna, küll füüsilise vägivalla abil. Jah, eks poliitkorrektsusest on kogu see maailm sama kaugel kui Maa Päikesest, aga mis teha – selline see lihtsa inimese elu tol ajal oli. Ja kas ta praegugi teistsugune on? Selliseid äärmusi ehk enam ei kohta, aga tüpaaže ilmselt küll.

Mulle näib, et seda raamatut lugemata ei saa Lutsust täit pilti. Nii et „Kevade“, „Nukitsamees“, „Kapsapea“ ja „Tagahoovis“ tuleb kõik ikka läbi lugeda, siis on vähemasti Lutsu vundament olemas.