Otsing blogist

31 oktoober 2025

Lugemismängu soovitused: Arne Merilaid "Puuinimesed"

Arne Merilaid „Puuinimesed. Muinasjutt“ EKSA 2024.

Kuna kooli raamatuaasta tähestikunäitus on jõudnud P-täheni ja sel puhul on välja pandud puude ja puiduga seotud raamatud, siis sobib tutvustamiseks kategooriat „Metsa, metsanduse või puudega seotud raamat“ esindav „Puuinimesed“. Ühtlasi on tegu ka lugemismängu auhinnaraamatuga, kuhu Arne kirjutas pühenduseks „Puud on sõbrad“. Lisaks on tegu raamatuga, mis sai kevadel Kultuurkapitali aastaauhinna proosa kategoorias.

Alustuseks tuleb lahti rääkida ka see, miks autoriks ei ole Arne Merilai, vaid Arne Merilaid. Tegu on nimelt mitmusega. Lisaks kirjandusteadlasele Arnele on fiktiivseks kaasautoriks ka tema järeltulija, kes kannab sama eesnime, kuigi on naisterahvas ja kellele Arne on vanavanavanaisa. Niisiis pisut flirti ulmega, maailmas on vahepeal toimunud ka klorofüllikatastroof, mis muudab eriti oluliseks puud, kes selle üle elasid. Ja Arne poolt praegu Liinakurule rajatav dendropark on nende hulgas.

„Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!“ põrutas arvatavalt kuulsaim stockholmlane – Karlsson katuselt. Parajalt paks mees oma parimates aastates. Noh, ma arvan, et seda määratlust võiks tinglikult ka Arne kohta kasutada. Igatahes peab temagi nalja saama, sestap lõi ta oma isikliku puude süstemaatika. Arne lustib täiega, ümberütlemisi ja sõnamängu-koerust on raamatus lademes.

Samas... Romaan see ei ole, kuigi sai kevadel KULKA proosa-auhinna. Veel vähem on see ulme. Ja jällegi – kuigi... Kuigi raamivormiliselt esineb seal autori fiktiivne nimekaimust järeltulija kaugest tulevikust, ei tõsta see siiski raamatut ulmeks. Liiga vähe on seda kaugtulevikku, too Arne sealt on vaid kaude markeeritud, talle on jäetud vaid mõnda nüüdis-Arne tegemist lühidalt kommenteeriv roll.

Ja üldse, ma arvan, et see raamat on hoopistükkis elulugu – Liinakuru puude ja pargi elulugu. Palju on mälestusi ja eluloolisi kirjeldusi.

Teist sama palju tundub see olevat monument. Autori ausammas iseendale – exegi monumentum.

Ja kõige rohkem on see mäng. Mäng vormiga. Mäng tähendustega. Mäng sõnadega, keelemäng. Autor on erudeeritud ja ei häbene oma eruditsiooni kasutada. 

Aga jah, kes klassikalist romaani ootab, saab ilmselt lugejana petta. 

30 oktoober 2025

Virtuaalkülaline: Carolina Pihelgas

Carolina Pihelgas on kirjanik ja toimetaja.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

See tekitab teatavat aukartust ja paneb mõtlema aja suhtelisuse peale – viissada aastat on sõltuvalt kontekstist kas väga pikk või üsna lühike aeg. Pikk, kui mõelda inimpõlvede peale, aga inimajaloo mastaabis muidugi pigem lühike. Nii või naa on hea meel, et see piiblitõlge kunagi valmis tehti ja vaatidesse veeti.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Teised rahvad saaksid ilma eestikeelse kirjanduseta vast hakkama, aga meie endi jaoks on see ikka ülioluline, kultuuri alustala.

Oled öelnud, et proosa ja luule vahel on oluline vahe: proosas antakse palju rohkem ette (kontekst, kirjeldused, dialoogid jne); luulet lugedes on lugeja panus mõnevõrra suurem, ta peab iseend teksti sisse lugema, saama ise tekstiks. Kas see tähendab ka, et luule seab lugejale oluliselt kõrgemad nõudmised ja see on ka põhjus, miks paljud inimesed ütlevad, et nad tänapäevasest luulest enam aru ei saa?

Siin kindlasti on teatav seos, sest luuletekst on proosast nõudlikum, selline kange kraam. Samas ei tahaks arvata, et avatud meelega lugeja ei saa tänapäevasest luulest üldse aru, see oleks ilmselge alahindamine. Võib-olla nõuab luule lihtsalt natuke rohkem kannatlikkust? Ja loomulikult on sellega nagu proosa või maalikunsti või muusikaga – iga teos ei pruugigi olla see, mis kõnetab. Tasub sirvida, katsetada ja leida üles oma masti autorid!

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan värsket luulekogu, mis võiks korda minna ka neile, kes muidu väga luulet ei loe. Berit Petolai tekstid tema uues kogumikus „Hele, tuisklev ja nimetu“ on natuke nagu väikesed jutustused, hoogsad ja helgust täis, vaatlevad maailma pärani silmi.

  

29 oktoober 2025

Virtuaalkülaline: Asko Künnap

Kuna meie raamatuaasta tähestik on p-tähe juures ja teema on puu/puit, siis kannab tänane virtuaalkülaline samuti puu nime. Ja kuna raamatuaasta nädalaid on alles jäänud vähem kui külalisi, kes blogi tarvis intervjuu andnud, siis saame endale lubada luksust kutsuda sel nädalal lausa kaks külalist. Asko Künnap on luuletaja ja disainer, homme vastab Carolina Pihelgas.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Kõlaks uskumatult, kui poleks eesti raamatuloo reliikviaid lähedalt näinud, mõnd isegi puutuda tohtinud. Et kujundasin Niguliste muuseumis põhjaliku näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad“, olen nüüd korralikult koolitatud ja vinnutatud raamatuskorpion. Aukartust see väärikas eas trükisõna ees ei vähendanud, pigem muutus pühapaiste raamatute kohal minu silmale veelgi eredamaks ja mitmemõõtmelisemaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Juhul kui meil on plaan siin seda Eesti Vabariigi nimelist butiiki edasi pidada ja eesti keele ja kultuuri kestmisest endale number teha, siis mõõtmatu ja hindamatu tähtsusega. Tehniliselt on raamat muutunud, eri meediumitesse hargnenud ja seal uusi vorme võtnud, aga sisuliselt on ja jääb omakeelne kirjandus, nii ilu-, tarbe- kui teaduskirjandus meie iseolemise ja mõtlemise oluliseks tüveks. Pelga rahvalaulu või tänavaslängi najal me enam kaugele ei purjeta.

Oled öelnud: „Iga inimene, kes veel loeb, on kulda väärt.“ Kui tõsine on sinu meelest oht, et lugeja on väljasurev liik?

Seda, mis saab, kui otsustama pääsevad inimesed, kes ei ole lugenud, ei tunne ajalugu ega kultuurikontekste, ei saa aru viidetest, allegooriast ega retoorikast, me juba näeme. Nii kohalikul, riiklikul, kui üleilmsel tasandil. Ja see on päris hirmutav.

Veel hiljuti oli võtme-eelis sellel, kes omas informatsiooni. Nüüd on peaaegu kogu informatsioon, peaaegu kõigil, peaaegu kogu aeg käeulatuses, aga väga vähesed oskavad seda lugeda, veel vähesemad loetut analüüsida. Ei taha näha asju siiski laustumedais toonides – ehk on veel hetkel nõnda, et inimene, kes loeb, on küll ohustatud, aga mitte veel päris väljasurev liik. Proovin anda oma väikese, ent südika panuse, et seda liiki hoitaks ja kaitstaks.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ainult ühte? Praegu on mul letis pakkumine – kolm soovitust ühe küsimise kohta!

„Aja lugu 3“ (Keskaeg. Kaitseehitised Vana-Liivimaal) Raul Vaiksoo

„Puuinimesed. Muinasjutt“ (tundub, et ühtlasi ka romaan) Arne Merilai

„Olla laev“ (valitud luule, peamiselt 60ndatel ilmunud kogudest) Jaan Kross


27 oktoober 2025

Raamatuaasta tähestikunäitus: P nagu puu ja puit + uued raamatud meie raamatukogus

Meie tähestukunäitus on jõudnud P-täheni. Mis muud ikka kui puu ja puit nagu metsanduskoolile kohane. 

Ja loomulikult on ka meie endised õpetajad-õpilased selle temaatikaga seonduvaid raamatuid kirjutanud. 

Heino Untera, kes oli õpetaja aastatel 1958-1993, on autoriks nii raamatule "Puidurikked" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1984), kui ka "Puidumäärajale" (Eesti Põllumajanduse Infokeskus, 1990).


Ivar Sibul, kes õppis Luual aastatel 1991-1993, on välja andnud nii raamatu "Maarjakask ja selle kasvatamine" (Eesti Põllumajandusülikool 2000) kui mahuka "Väike puidualbum" (Eesti Metsaselts 2009).

Tõnu Eller, kes on metsanduskoolis õpetanud alates aastast 1992, on kirjutanud juhendmaterjali "Ümarpuidusortimendid ja optimaalne järkamine" (2005 ja SA Erametsakeskus 2015)

Kool on välja andnud ka "Luua puukooli ilupuude ja -põõsaste nimestiku" (Eesti NSV Põllumajanduse ministeerium 1969).


Aga lisaks vanadele ja kooli enda loodud raamatutele tuleb raamatukokku ka aiva uusi. Järgnevalt loetelu oktoobri uuekestest:

Ülar Allas „Eesti looduse kõige-kõigemad. Esimene osa“

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“

William Golding „Kärbeste jumal“

Jojo Moyes „Me kõik elame siin“

Hugo Vaher „Nutivaba“

Heli Künnapas „September“

Söödav linn 2. 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Evelin Alliksaar, Silja Kerge „Vaga vesi, sügav põhi“

Laura Evisalu „Õiged mehed“


Ja kui juba puiseks kisub, siis olgu ka virtuaalkülalise intervjuud puu nimedega kirjanike päralt - sel kolmapäeval Asko Künnap ja neljapäeval Carolina Pihelgas ning järgmisel kolmapäeval Imbi Paju. Ja reedel tuleb tutvustamisele Arne Merilaid "Puuinimesed".

23 oktoober 2025

Eesti raamatu päev: vanimad raamatud meie kogus

23. oktoober on traditsiooniliselt Eesti raamatu päev. Kuna Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing kutsus selle päeva puhul üles otsima kogu kõige vanemat eestikeelset raamatut, siis tänane postitus ongi pühendatud Luua Metsanduskooli raamatukogu vanimale raamatule, millele pakub seltsi minu isiklikus kogus olev vanim raamat. 

Teadaolevalt on kooli raamatukogu auväärseimaid vanureid kaks: Jakob Mändmetsa (1871 – 1930) jutukogu „Õitseliste jutud“, mille andis 1901. aastal välja Jakob Ploompuu kirjastus Tallinnas. Raamat on õhuke, 112 lehekülge, ja sisaldab kuut juttu.

„Rikast fantaasiat ja peenikest loodusetundmist ja -armastust leiame „Õitseliste jutukestest"“, kirjutab kirjanduskriitik Anton Jürgenstein 1921. aastal Mändmetsa 50. sünnipäeva puhul Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandes „Eesti kirjandus“. Ka kasutab ta Mändmetsast rääkides sõnu „õitsev fantaasia ja tõsine sügav tundeilm“ ning „suur luulerikkus“.

Teine sama vana raamat on erialane: "Praktikaline öpetus metsawahtidele metsaga ümberkäimiseks, jahi- ning mõne tähtsa metsaseaduse punktidega ja kubiktabellidega. Kirjapannud E. Treumann. Tallinnas 1901. Trükitud E. Treumann´i kuluga."

Muu hulgas on seal järgmine "ametijuhend":

Juhatuseks metsa wahtidele.

1.      Metsawahi amet nõuab kõikumata täielist tahtmist ning suurt lōpmata truudust. Sellepärast ei tohita mitte omale ettekirjutatud seadusest karwa wäärtgi kõrwale minna ehk mingisugust asja täitmata jätta. Tema ei tohi mitte oma kasu, sõpruse ega wihawaenu peale waadata, kartust ega kättemaksmist ega kõige wähemat halba omadust olla ega mingi wiisil oma kohuse täitmises ülesse näidata. Tema peab kõik metsas ettetulewad kahjud ilma suurendamata ja salgamata ülesse andma.

2.      Ülem metsatalitaja on tema kõige lähem ülem, kelle sõna ta nimelt peab kuulma. Tema käest peab ta alati nõuu küsima ja otsima, ja kõik juhtumised, olgu see kõige wähem asi, teada andma; temaga peab ta kõik oma seadused oma walitsuse jaos läbi rääkima ning alati käsikäes käima. Sest ta ülem saab igal ajal tale sõna ja teoga abiks olema.

3.      Kui juhtub miskisuguseid rutulisi juhtumisi, siis tohib metsa waht ilma nõuu küsimata ise tegew olla ja otsustada, mis tal tarvis teha tuleb. Aga peale seda siis kohe ruttu oma ülemale teatust andma. Juhtumise korral on rutuline asja talitus: keelataw jahi pidamine, metsa wargus, ning metsa põlemine.

4.      Metsawaht peab iga oma jäuskonna tööd juhatama ning wastutama, et töö korrapäraline on, ja kõige esimese ise juhatama, nagu istutamise tööd ja kudas aasta läbi tööd tuleb teha, nõnda kui puude märkimine, walmis tegemine, raismiku üles wõtmine, peab wastutama selle eest, et puu raiujad kõiki seaduseid peawad pidama. Kõige pealt wastutab ta iga seadusewastalist tegu, mis töös ette tuleb.

5.      Niisama peab metsawaht tehtud tööde üle walwama, ja lõik istandused, noorendus-raiumised, ning kõik mis tema jäuskonnas ette tuleb.

6.      Metsa ning jahi õiguse kaitsmine on tema hoole all, kõik kahjud mis saavad tehtud, tuleb õigel wiisil ülesse anda ja kurja tegijaid hoolega taga otsida.

7.      Metsa waht peab püüdma oma jäuskonda põhjalikult tundma õppida, kõik piired heasti teadma, ning naabruses elutsewa rahwa ise loomu ning ametid tundma ja wähemad osakonnad, mis talu rahwa ehk ka teiste metsa omanikude metsade sees on, ja tähele panema mis numbri all iga wähem jägu seisab. Mis kuivaks laskmata sood ja rabad on, seal wee jooksu tähele panema, jõgesid ja kõiki jookswat wett, sellepärast kui kuivaks tahetakse lasta, et siis õigeid teateid ja juhatusi selleks wõib anda.

8.      Metsawaht peab teadma alati kui palju tema jäuskonnas valmis tehtud puid on, ta peab selgesti teadma puusaaja puud ja ärawedamise termini tundma; peab ladu platsil weo ülewalwama ning juhhatama, nõnda et kõik töö wäga hõlpsasti sünnib, et miski asi rikutud ei saa. Nagu kasvaw mets, valmis puud, tarvitawad teed j. n. e. Ja seda nägema, et ladumise platsil riidad heasti lautud saavad. Ja kõik puude, ja palkide parwetamine seisab kõik metsawahi ülewaatamise ja toimetuse all, kui see küll niisuguste inimeste toimetada on antud, kes selle eest wastutab.

9.      Metsawaht peab kõik tähele panema mis metsale kasu ehk kahju toob, ja kõik puu ostjate õiguslised soowid, mis nemad awaldawad. Puude walmis tegemine laiendab puude müümist.

10.  Ilma tunnistusteta ei tohi mitte puid ega miski metsas olewat produktisi wälja anda, ehk ta küll weikene peaks olema, ei omas teenistuses olijale, ega ka wõerale.

11.  Kõik puu raiujad seisawad metsawahi ülewaatuse all, miski seaduse wastast asja ei tohi ta sallida, seda peab kõik ülesse andma. Salaja peab ta püüdma puu raiujate üle walwata ja halwad nende hulgast ära tundma õppima, et need wõiksid ette poole lahtilastud saada. Peab selle eest muret pidama, et metsa tööliste kontrahis määratud aeg põllutöös õigel ajal peetud saab ja seda õieti peawad ning täidawad ja ehituste üle walwama ja nende korda silmas pidama.

12.  Oma kaubeldud palga ehk teiste tasumiste kõrval, ei tohi metsawaht mingit sissetulekut oma lubaga enesele muretseda. Ei mingisuguse tingimiste all ei tohi mitte metsawaht, kingitusi wastu wõtta, nendelt kes tema teenistuses on, ehk kellest arwata, et ta sellest kasu püüab saada, ehk oma käsu alustelt.

13.  Metsawaht peab püüdma kõiki oma tervet töö jõudu oma kohuste täitmiseks tarvitada; ei tohi mingit kõrvalist ametit pidada, ega neist osa wõtta; nõnda sama ka kõik need kes temaga koos elawad.

14.  Ilma lubata ei tohi jäuskonnast, kodunt ära minna ja igapäew oma jäuskonna läbi käima, kui tarwis siis ka öösel järele waatama. Kui järele waatamine kas haiguse ehk mingi muu põhja peal takistatud saab, siis peab sellest teadustama oma kõige lähema ülemale.

15.  See mees, kes kõik juhatused täiel mõõdul ning truuwisti peab, wõib end alles tubliks metsawahiks kiita, ning teenib omale sellega lugu pidamist ning usaldust. Sest metsa wahti amet on raske pidada ja nõuab palju wastutamist, tahab kindlat waimu ja keha jõudu, ning tublit iseloomu.

See kes truuisti oma ametit peab, ei jää mitte tähele panemata ega waewatasumata; nõnda saavad selle wastu truudusetu olek ja hooltus laidetud, wale ja wastupanemine ilma armuta trahwitud.


Minu raamatute hulgast on vanim aga veel 20 aastat varem ilmunud „Eesti Ma rahwa Laulo-ramat“, Tallinnas, trükkitud Eestima sinodi kirjade, kullo ja warraga. 1881.

Tekst tiitellehe pöördel: „Gegen den unveränderten Wiederabtruck des "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramat" ist won Seiten des Estländischen Evangelisch-Lutherischen Consistorii nichts einzuwenden“, mille on 4. juulil 1881. aastal alla kirjutanud konsistooriumi assessor A. von Rosen, kõlab tõlkes: „Eesti Evangeelsel-Luterlikul Konsistooriumil ei ole "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramatu" muutmata kordustrükile vastuväiteid“. Ja juba järgmisel päeval, 5. juulil, on saadud ka vene keiserliku tsensuuri luba.

Kuidas või mis teid pidi see raamat minuni on jõudnud, ma ei mäleta. Minu vanaisast jäänud raamat see ei tundu olevat, küllap sain selle kusagilt mujalt. 

22 oktoober 2025

Virtuaalkülaline: Leelo Tungal

Ei ole vist inimest, kes ei teaks Leelo Tungalt ja tema luuletusi või poleks kuulnud tema sõnadele loodud laule. 

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Mis seal ikka – mida rohkem, seda uhkem! Tudengipõlves sai küll meelde jäetud, et esimene eestikeelne trükis – Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus – ilmus 1535. aastal ning 1935. aastal tähistati eesti raamatu 400. sünnipäeva, kuigi katekismusest oli säilinud ainult 11 lehekülge, ja needki leiti ühe teise raamatukaane täitematerjali seast… Selles trükisest, tänu millele peame nüüd juba eesti raamatu 500-aastast juubelit, pole me esivanemadki näinud ainsatki lehekest, kuid ajaloolased on välja selgitanud, et 1525. aasta novembris vahistati Lübeckis kaupmees, kes kavatses Riiga toimetada vaadi, mis oli täis saksa-, läti- ja eestikeelseid luterlikke missaraamatuid. Katoliiklikus riigis rangelt keelatud saksakeelsed trükised põletati, aga teiste trükiste saatus pole teada – nii, et võib-olla on eestikeelsetest raamatukestest mõni siiski säilinud? Päris huvitav aine ajalooliste põnevike kirjutajatele!

Aga see, et peame tähtsaks ka selliste kaugete raamatute mäletamist-mälestamist, on minu meelest liigutav ja ilus. Mõned skeptikud oletavad ju, et eestikeelsetel teostel tulevikus pikka pidu ei ole – olgu siis vähemasti raamatute minevik pikk ja põnev!

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Teadagi on see meie maa ja rahva jaoks väga oluline! Meie praeguse raamatuaasta moto on võetud Hando Runnelilt: „Rahvas algab raamatust.“ Runneli luuletuses eelneb sellele värsile veel „Kiri algab kirikust“, mis paneb taas mõtlema esimestele, luterlikele eestikeelsetele trükistele. Eestlased on olnud läbi sajandite kirjaoskaja rahvas ja eks meie taasiseseisvuminegi toimunud tänu omakultuuri säilimisele läbi nõukogude aja. Kui omal ajal tegid keeletoimetajad tublit tööd russitsisme meediakeelest välja juurides, siis nüüd tuleb juba tegelda anglitsismidega, mis on palju kergemini juurdumas – eriti noorte keelepruuki. Kuid ükskõik kui lahti oleksid kõik laia maailma viivad teed, emakeel peab jääma puhtaks ja ilusaks. Usun siiski, et eestikeelsed raamatud jäävad ilmuma ja tulevasi põlvkondi mõjutama ka järgmistel sajanditel. Olen külastanud paljusid välismaal tegutsevaid eesti koole ja tunnen rõõmu selle üle, et nii Luksemburgis, Münchenis, Helsingis, Kopenhaagenis, Torontos kui mujalgi peavad eestlased tähtsaks oma lastele emakeele õpetamist. Nemadki tähistavad emakeelepäeva ja eesti raamatu aastat! (Nojah, iseasi on elektroonilise maailma sissetung, aga selle üle arutlemiseks oleks vaja mitut pead ja mitmeid päevi!)

Eestis ei ole vist inimest, kes ei oleks kokku puutunud Sinu tekstidega. Oled Sa ise arvet pidanud, kui palju laulusõnu Sa kirjutanud oled? 

Ise ma kahjuks laulutekstide kohta arvet pole pidanud – seda oleks ka raske teha, sest aeg-ajalt lehitseb jälle mõni muusik luulekogusid ja avastab, et ühe või teise poeedi värsid kutsuvad teda laulu kirjutama. Nn. „vana kooli heliloojad“ tegid seda sagedasti, näiteks „Oma laulu ei leia ma üles“ võttis Valter Ojakäär mu esimesest luulevihikust, mis sai kokku pandud keskkooliajal, ja oma 30 aastat hiljem andis Metsatöll laulule uue hingamise… See oli mulle ilusaks üllatuseks, nagu ka „Hingede aeg“, millele kirjutas mullu meloodia noor andekas Valter Soosalu. Olen rõõmu tundnud koostööst Olav Ehala, Rein Rannapi ja Priit Pajusaarega. Valmis viisidele laulusõnu teha mulle eriti ei meeldi, kuigi näiteks hiljuti lahkunud Andres Valkoneni muusikale olen kirjutanud oma poolsada teksti. Aga me olime ka väga head sõbrad tudengipõlvest alates… Eesti Autorite Ühing peab laulude kohta korralikult arvet, seal on minu nimel kirjas üle tuhande teksti, aga oletan, et pooled neist võivad olla ka tõlked.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Üheks mu viimase aja lugemiselamuseks oli Ernst Enno valikkogu „Imelikku rada pikka“, mille on koostanud Lauri Sommer. Enno, kelle 150. sünniaastapäeva juunikuus tähistasime, jõudis oma eluajal (1875 – 1934) avaldada ainult neli luulekogu ja ühe väikese proosaraamatu, ning oma lastevärsside raamatut tal ei õnnestunudki ilmutada – alles 1957. aastal ilmus tänu Ellen Niidu kogumis- ja koostamistööle lastekogu „Üks rohutirts läks kõndima“. Poeet töötas oma elu viimasel aastakümnel Haapsalus haridusnõunikuna ega tegelnud poliitikaga, vaid pidas tähtsaks nii rahva- kui ka hingeharidust, kuid ometigi nimetati teda nõukogude aja saabudes rahvavaenlaseks ja 1950. aastal lasksid kommunistidest ametnikud Haapsalus Enno kui „kodanluse kannupoisi“ ja „rahva hinge mürgitaja“ ausambagi lammutada... Sommeri komponeeritud valikkogu ei hõlma tervet Enno loomingut ega ole kokku pandud kronoloogilisel põhimõttel (nagu seda on näiteks Urmas Tõnissoni kooostatud „Rändaja õhtulaul“), vaid kajastab luuletaja – ja ilmselt ka koostaja – hingeseisundeid ning meeleolusid ning on kergesti loetav ja mõistetav. Kuigi Enno varasemates värssides leidub ka aegunud keelepruuki ja ärkamisaegseid kujundeid, mõjuvad paljud ta kadunud kodust, meie metsast ja merest kõnelevad luuletused värskete ja kaasaegsetena. Eriti praegusel ajal, kui „üks ööbik on siin ja teine on sääl ja kolmas on  enese südamehääl“ ning „kodus õitsvad valged ristikheinad“. Kogumiku kaassõna on hästi kirjutatud – sealt võib lisaks kõigele muule teada saada, et Sommer on Ernst Enno luulele ka laule kirjutanud – nii, nagu seda on teinud paar tosinat muusikut, alates Miina Härmast, jätkates Kustas Kikerpuuga ja lõpetades Rein Rannapi ning Priit Pedajaga. Loodetavasti ei häiri lugejat see, et Sommer kasutab oma järelsõnas „ü“ asemel „y-d“. Mind see igatahes ei seganud.


20 oktoober 2025

Üleriigilised raamatukogupäevad "Kohtume raamatukogus" 20.–30. oktoobrini 2025

20.–30. oktoobrini toimuvad raamatukogupäevad on kantud raamatuaasta ideest.

Raamatud on meie kultuuri kandjad, teadmiste allikad ja kujutlusvõime äratajad. Digiajastul on oluline hoida elavana lugemisharjumust ja pöörata tähelepanu kirjandusele. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing kutsub üles osa saama lugemise rõõmust ning avastama uusi ja vanu lemmikteoseid.

Olgem avatud raamatute rahvas, nagu tõdes eelmise raamatuaasta avakõnes president Lennart Meri.

Kohtume raamatukogus! 


„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...