Otsing blogist

28 mai 2025

Virtuaalkülaline: Krista Kaer

Täna vastab küsimustele kirjatuse Varrak raudvara, kirjandusfestivali HeadRead üks vedajatest, tõlkija Krista Kaer.


Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Tekitab tunde, et raamatu ajalugu ja kasvamine on ka eesti keele ja kultuuri kasvamine selle viiesaja aasta jooksul. Alguses aegapidi ja siis üha kiiremini. Eesti ja eestikeelse raamatu ajalugu on huvitav ja näitab ka seda, kui oluline oli tõlge selle loos. Alguse sai eestikeelne kirjandus ju tõlgetest ja jäljendustest ja tõlked rikastavad eesti keelt seniajani.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Eestlaste indentiteet on tugevasti seotud eesti keelega ning raamatud on need, mis seda keelt alal hoiavad. Eesti kirjanike eesti keeles kirjutatud ja eesti tõlkijate tõlgitud raamatud.

Oled palju käinud välismaistel kirjandusmessidel. Kui suur on maailmas huvi eestikeelse raamatu vastu?

Mina puutun selle huviga kokku kui Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juhatuse liige ja võin öelda, et huvi on vägagi olemas. Ühelt poolt väiksemates keelekeskkondades, kus tõlgitaksegi rohkem, teiselt poolt suurtes riikides, kus on hakatud avastama väiksemaid kirjandusi. Eesti kirjandust tõlgitakse palju.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan Eva Koffi "Õhuskõndijat". See on raamat 20. sajandi alguse Eestist ja kahe naise saatusest. Kauni keele ja huvitavate tegelastega raamat.

26 mai 2025

Eelinfo: kirjandusfestival Head Read 2025

Sel nädalal algab Tallinna kirjandusfestival Head Read.
Kõik, kes kolmapäevast pühapäevani Tallinnas liiguvad, astuge läbi. Kava on siin.
Sel korral olen midagi esinejate seas - pühapäeval 1. juunil kell 12.00 toimub Nigulistes luulemissa, kus ma koos Hasso krulli, Berit Kaschani ja Katja Novakiga üles astun. Lisaks peava kava kohaselt esinema ka heebrea-inglise luuletaja Gili Haimovich ning iiri kirjandusteadlane ja luuletaja Laoighseach Ni Choisdealbha. Muusikat teeb Krista Citra Joonas. Tulge kaema!
Ja eelinfona - kolmapäevast virtuaalkülalise intervjuud blogi jaoks annab sel nädalal üks kirjandusfestivali põhijõududest Krista Kaer.

 

23 mai 2025

Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Lilli Luuk "Ööema"

Jah, seekordne raamat, Tammsaare kirjanduspreemia pälvinud romaan, mis täidab lugemismängu rubriiki "2024. aastal ilmunud raamat" on ühtlasi ka lugemismängu üheks auhinnaks koos autori autogrammiga:  Lilli Luuk "Ööema" (Saadjärve kunstikeskus 2024).

See ei ole just lihtne lugemine. Ei temaatikalt, ei ülesehituslikult. Vaatepunkt liigub tegelaselt teisele, hüppab ühest ajast teise. Kolme põlvkonna naised on kordmööda fookuses ja lugeja peab pildi ise peas kokku panema.

Lugu kerib end lahti pikkamööda. Killuke siit, teine sealt. Mäest üles ja mäest alla. Karm. Valus. Ja samas poeetiline.

Pikkamööda saab sellest kõigest muster. Mälu. Mälu, mis ei lase sind lahti, mälu, mis saab su alati kätte. Haavad, mis ei kasva kinni.

„Ükski pind minu all ei ole kunagi täiesti kandev, piisavalt tugev ega usaldusväärne.“ See lause, seotud kõige noorema peategelase unenägudega, võttis minu jaoks terve selle raamatu kokku. Me elame salaelusid. Me kõnnime hapral jääl, miski pole kunagi kindel, jalga all haigutab alati mustav sügavik, millest meid lahutab... mis? Saatus? Ajalugu? Meie endi valikud?

Kas me teame, milline valik on õige? Kas ongi üldse õigeid või valesid valikuid?

Panen raamatu käest, sest kohati ei saa, ei taha edasi lugeda. Ma ju tean, millega teatud asjad lõpevad. Millega nad saavad lõppeda, sest muid lõppe neil ei ole. Ei saagi olla. Ma ju mäletan seda võimu. Ja võtan siis raamatu uuesti kätte, sest edasi lugemata ka ei saa.

Ainus valik on mäletada. Kuskil peab see teadmine meie keskel olemas olema, et me ei oleks liiga naiivsed, nagu Lilli ise siinsamas blogis ilmunud lühiintervjuus ütles.

Lugeda! Kindlasti lugeda!

21 mai 2025

Virtuaalkülaline: Tiit Hennoste

Tänane külaline on eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste, kes sai tänavu Wiedemanni keeleauhinna ja kelle nimeline tamm istutati 16. mail keeletammikusse.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ausalt öeldes, ei mingeid suuri tundeid. Esmalt, ega me ju teagi, millises eesti keeles oli see esimene raamat, kas põhjaeesti või hoopis lõunaeesti keeles (mida me praegu enamasti murdeks nimetame). Teiseks, tegelikult on pilt ju üsna teistsugune. Ma olen rääkinud eesti ilukirjanduse tilkumise ja voolamise aegadest. Sama kehtib raamatu kohta üldiselt. Alguses oli tilkumise aeg, tilgutati ennekõike usku ning kõrgest kantslist alla. Voolamine algab alles rahvusliku ärkamisega, kui eestlased kaaperdavad sakslastelt tasapisi nii keele kui ka raamatu. Ning siis ei tule see uus maailm enam vihmana kõrgelt, vaid jõena, mis algab, nagu eesti jõed enamasti, nirena, liigub kaua otsekui oja ja jõuab alles enne merd suure jõe laiuseni. Jääb vaid loota, et see jõgi ei kuiva algusest lõpuni ojaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Aga ma mõtlen siin raamatut laiemalt, mitte ainult ilukirjandust. Uurides on leitud, et naised loevad enam kui mehed ja mehed sealjuures üha vähem. Ja naised loevad enam ilukirjandust ja mehed non-fictionit.  See aga tähendab, et oluline on just eestikeelse mitteilukirjandusliku raamatu olemasolu. Ja teine asi. Emakeelne raamat ja tõlgitud raamat. On selge, et emakeelset non-fictionit ei saa kunagi olla piisavalt. Aga just seal kipub tõlkimise ja tõlkekeele kvaliteet olema nii ja naa, ja just laiemale publikule mõeldud raamatutes pigem naa.

Olete öelnud, et kultuuri ja rahvust hoiab elus kirg. Kui kirge ei ole, siis jääb vaid kuhtuv kustumine. Kas meie kirjanduses on seda kirge piisavalt ja millises kirjanduse sopis või nurgakeses seda enim leidub?

Kirjanduses on kirge küllaga. Mu arust on see sealt harva kadunud. Kõige enam ehk Stalini ajal, meil ei tekkinud pea üldse tõeliselt kirglikke staliniste, kui ehk Smuul välja arvata. Muidugi on kirge enim luules nagu ikka. Ma pean silmas igasugust luulet. Ja pean silmas sisemist kirge, mis võib väljenduda ka vägagi jahedas vormis nagu näiteks Betti Alveril. Olgu kasvõi Koidula, Liivi ja Paul-Eeriku isamaakirg, Enno ja Ristikivi kodukirg, Underi ja Visnapuu armastuskirg, Alveri vaimukirg, Alliksaare keelekirg, Üdi mängukirg jne. Tänapäeva sotsiaalse ja feministliku kire luuletajatest rääkimata. Ja üldiselt on luulenaistel kirge alati olnud enam kui meestel. Nii et mu arust on väga oluline, et eesti suur luule on sageli naiste luule. See hoiab kirge ülal ka siis, kui mehed resignereruma kipuvad.

 Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Oh jumal. Ma ei oska seda kunagi teha. Ja valin iga kord uuesti. Olgu seekord Betti Alveri „Tolm ja tuli“, selle vaoshoitud vaimukire pärast, mida kipub nagu väheks jääma.

19 mai 2025

Raamatuaasta tähestik (j nagu jahindus) ja Luua kooliga seotud raamatud

Raamatuaasta tähestik on jõudnud J-täheni ja mis oleks metsanduskoolis loogilisem J-tähe teemavaldkond kui JAHINDUS?


Metsamehed on ajast aega ka jahimehed olnud; õpetame ju praegugi jahindust valikainena ja oleme teinud ka koolitusi Jahimeeste Seltsile.

Selles plaanis on huvitav, et ühtegi jahindusega seotud raamatut kooli inimestelt küll meelde ei tule. Aga õnneks on lisaks tavalisele jahile olemas ka fotojaht ja see aitab hädast välja, sest ka fotograafe on koolist palju läbi käinud.

Esmajärjekorras tuleb tutvustamisele Luua Metsanduskooli enda välja antud fotoalbum "Meil on elu keset metsa", mis sai tehtud rahvusvahelisel metsa-aastal 2011. Fotograafidena astuvad üles Luua Metsanduskooli vilistlased Mehis Maipuu (vilistlane aastast 1977), Tarmo Mikussaar (vilistlane aastast 1989 ja uuesti matkajuhi erialal 2015), Jaak Neljandik (vilistlane aastast 1974), Jüri Pere (vilistlane aastast 1960), Aivar Pihelgas (vilistlane aastast 1984) ja Rivo Tarum (vilistlane aastast 2009) ning tollal veel õpilased Eugen Kaur, Reimo Neider ja Taavi Rattiste. Lisaks ma ise õpetajana nii piltide autori, koostaja kui tekstide autorina. 


Aivar Pihelgas on välja andnud ka mahuka fotoõpiku "Praktiline fotograafia" (Varrak 2014). See on raamat, mida julgen soovitada igale fotohuvilisele.

Üks meie tuntumaid veealuse elu pildistajaid Kaido Haagen, kes lõpetas 2021. aastal matkajuhi eriala, andis 2020. aastal välja fotoraamatu "Tansaania".

Fotoraamatuks võib vist tinglikult nimetada ka raamatut "Saladuslikud Eesti väikesaared" (kirjastus GO Reisiraamat 2017), mille tekstide autor on meie vilistlane Peeter Pill (matkajuht 2019). Fotod tegi Arne Maasik.

Ja sedapuhku viimane tutvustatav - fotograaf ja toiduterapeut Hele-Mai Alamaa (matkajuhi eriala vilistlane aastast 2022). Niipalju kui mina olen kokku suutnud lugeda, on tal vähemasti 14 erinevat toiduga seotud raamatut, aga olgu siis metsaseoste tõttu täna siin kaks neist: "Metsaköök" (Pilgrim 2017, kaasautor Merle Liivak) ja "Metsapoole maitsed" (EKSA ja kirjastus Käokeel 2022, kaasautorid Maret Allikas ja Margit Välja).
Nii et jagub meid, luuakaid, igasse eluvaldkonda - metsa ja kööki ja fotoaparaadi taha ja raamatuid kirjutama. Ja see on äge!




18 mai 2025

K. E. Söödi luuleauhind, Vilde auhind 2025, rahvusraamatukogu lugejaküsitlus ja keeletammik

Reedel 16. mail andsid Luunja vald ja Luunja keskkool välja Karl Eduard Söödi lasteluule auhinna, mille pälvisid Doris Kareva ja Regina Lukk-Toompere luuleraamatu “Puhas lora” eest.

Laste preemia anti Contra, Aapo Ilvese, Jaan Pehki, Alar Pikkoraineni laste luuleraamatule “Isa sokk on spordimees”.

Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna sai Kristiina Ehin romaaniga "Südametammide taga".

Palju õnne!

Samal päeval istutas nimelise puu Väike-Maarja keeletammikusse veebruaris Wiedemanni keeleauhinna saanud keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Olgu etteruttavalt öeldud, et Tiit Hennoste on sel puhul ka kolmapäevase postituse virtuaalkülaline.

Rahvusraamatukogu teeb aga raamatuaasta lugejauuringut "Eestlane ja raamat", mille eesmärk on saada ülevaade Eesti raamatukultuuri ja lugemise kestlikkusest ning kirjasõna väärtustamisest. Osalema on oodatud kõik - küsimustiku leiab siit.

16 mai 2025

Lugemismängu soovitused: 2024 aastal ilmunud raamat. Piret Jaaks "Põdravalgus"

Piret Jaaks „Põdravalgus“ (Fraas 2024)

Lauset ja sõna valdab Jaaks hästi, ses osas pole midagi ette heita. Lugemine läks kiirelt. Aga kas ka meeldis?

Kõik on kuidagi liigestest lahti. Ei haaku. Ei moodusta tervikut. Inimesed on imelikud. See nagu ei olegi eesti elu, vaid mingi kõverpeegel. Selline mulje on, et tekst libiseb kogu aeg kuhugi ära. Kuhugi kõrvale.

Miski häirib, see on nagu nähtamatu pind naha all, mis rahu ei anna, aga mis see on? Kirjeldused on autentsed. Maakolgas nagu maakolgas ikka. Kaks inimest. Võõrad. Linnast. Ja veel hulk inimesi. Kohalikud. Pingestatus peaks ju olema juba sisse kirjutatud. Aga ei. Kõik on kuidagi võlts. Vähemalt esiotsa. Maakad on ülevõlli maakad. See tähendab – opakad. Kõik. Ja linnainimestel on üldse üdini valed. Nemad ja nende toksilised suhted. Ma ei tea. Ma usun nende suhteid. Aga millegipärast ei usu ma neid endid.

Ma tean, et see raamat võib meeldida. Mingil tasandil meeldis mingi osa sellest mullegi. Arutlused. Kirjeldused. Aga mingi osa ei meeldinud. Kuidas ma end nüüd väljenduma peaksin? Hästi kirjutatud halb raamat? Ei ole ju päris nii. Viimase kolmandiku peal hakkas miski minu jaoks tööle.

„Vaikus ravib,“ on raamatus lause. „Vaikus on nagu varemerohi.“ See on raamat vaikusest. Teistsugusest vaikusest, sellest, mis väänab inimesed tühjaks. Vaikusest, mis seisab kivimüürina inimeste vahel. Nii et ei, vaikus ei ole varemerohi, vaikus on varemed.

Millega see lõpeb, millega see Anna ja Rosalinda jaoks peab lõppema, oli mulle selge juba enne lõppu. Ja siis, lõpus, sain ma vist ka aru, mis mind häiris, mis oli see ebakõla, mis ei lasknud teksti täiel määral nautida. See vastuolu arutluste, kirjelduste ja tegelaste jutu vahel. Nagu kaks erinevat maailma, mis on nihkes ega taha kuidagi kokku saada. Ehk oli see sellest, et tegu oli algselt näidendiga, millest on nüüd romaan saanud. Romaani moodustav ilukirjanduslik osis mulle meeldis, arvatavasti näidendi selgroo moodustav peategelaste kõne (arvatavasti, sest näidendist tehtud lavastust ma näinud ei ole) ei suutnud aga tegelasi minu jaoks loogiliseks tervikuks muuta.

Nii et lugemisele kulunud aega ma ei kahetse. Tegelikult peaks millalgi ka Pireti „Taeva tütred“ ette võtma.

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...