Lugemismängu soovitused: 2024 aastal ilmunud raamat. Piret Jaaks "Põdravalgus"

Piret Jaaks „Põdravalgus“ (Fraas 2024)

Lauset ja sõna valdab Jaaks hästi, ses osas pole midagi ette heita. Lugemine läks kiirelt. Aga kas ka meeldis?

Kõik on kuidagi liigestest lahti. Ei haaku. Ei moodusta tervikut. Inimesed on imelikud. See nagu ei olegi eesti elu, vaid mingi kõverpeegel. Selline mulje on, et tekst libiseb kogu aeg kuhugi ära. Kuhugi kõrvale.

Miski häirib, see on nagu nähtamatu pind naha all, mis rahu ei anna, aga mis see on? Kirjeldused on autentsed. Maakolgas nagu maakolgas ikka. Kaks inimest. Võõrad. Linnast. Ja veel hulk inimesi. Kohalikud. Pingestatus peaks ju olema juba sisse kirjutatud. Aga ei. Kõik on kuidagi võlts. Vähemalt esiotsa. Maakad on ülevõlli maakad. See tähendab – opakad. Kõik. Ja linnainimestel on üldse üdini valed. Nemad ja nende toksilised suhted. Ma ei tea. Ma usun nende suhteid. Aga millegipärast ei usu ma neid endid.

Ma tean, et see raamat võib meeldida. Mingil tasandil meeldis mingi osa sellest mullegi. Arutlused. Kirjeldused. Aga mingi osa ei meeldinud. Kuidas ma end nüüd väljenduma peaksin? Hästi kirjutatud halb raamat? Ei ole ju päris nii. Viimase kolmandiku peal hakkas miski minu jaoks tööle.

„Vaikus ravib,“ on raamatus lause. „Vaikus on nagu varemerohi.“ See on raamat vaikusest. Teistsugusest vaikusest, sellest, mis väänab inimesed tühjaks. Vaikusest, mis seisab kivimüürina inimeste vahel. Nii et ei, vaikus ei ole varemerohi, vaikus on varemed.

Millega see lõpeb, millega see Anna ja Rosalinda jaoks peab lõppema, oli mulle selge juba enne lõppu. Ja siis, lõpus, sain ma vist ka aru, mis mind häiris, mis oli see ebakõla, mis ei lasknud teksti täiel määral nautida. See vastuolu arutluste, kirjelduste ja tegelaste jutu vahel. Nagu kaks erinevat maailma, mis on nihkes ega taha kuidagi kokku saada. Ehk oli see sellest, et tegu oli algselt näidendiga, millest on nüüd romaan saanud. Romaani moodustav ilukirjanduslik osis mulle meeldis, arvatavasti näidendi selgroo moodustav peategelaste kõne (arvatavasti, sest näidendist tehtud lavastust ma näinud ei ole) ei suutnud aga tegelasi minu jaoks loogiliseks tervikuks muuta.

Nii et lugemisele kulunud aega ma ei kahetse. Tegelikult peaks millalgi ka Pireti „Taeva tütred“ ette võtma.