Virtuaalkülaline: Tiit Hennoste

Tänane külaline on eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste, kes sai tänavu Wiedemanni keeleauhinna ja kelle nimeline tamm istutati 16. mail keeletammikusse.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ausalt öeldes, ei mingeid suuri tundeid. Esmalt, ega me ju teagi, millises eesti keeles oli see esimene raamat, kas põhjaeesti või hoopis lõunaeesti keeles (mida me praegu enamasti murdeks nimetame). Teiseks, tegelikult on pilt ju üsna teistsugune. Ma olen rääkinud eesti ilukirjanduse tilkumise ja voolamise aegadest. Sama kehtib raamatu kohta üldiselt. Alguses oli tilkumise aeg, tilgutati ennekõike usku ning kõrgest kantslist alla. Voolamine algab alles rahvusliku ärkamisega, kui eestlased kaaperdavad sakslastelt tasapisi nii keele kui ka raamatu. Ning siis ei tule see uus maailm enam vihmana kõrgelt, vaid jõena, mis algab, nagu eesti jõed enamasti, nirena, liigub kaua otsekui oja ja jõuab alles enne merd suure jõe laiuseni. Jääb vaid loota, et see jõgi ei kuiva algusest lõpuni ojaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Väga oluline. Aga ma mõtlen siin raamatut laiemalt, mitte ainult ilukirjandust. Uurides on leitud, et naised loevad enam kui mehed ja mehed sealjuures üha vähem. Ja naised loevad enam ilukirjandust ja mehed non-fictionit.  See aga tähendab, et oluline on just eestikeelse mitteilukirjandusliku raamatu olemasolu. Ja teine asi. Emakeelne raamat ja tõlgitud raamat. On selge, et emakeelset non-fictionit ei saa kunagi olla piisavalt. Aga just seal kipub tõlkimise ja tõlkekeele kvaliteet olema nii ja naa, ja just laiemale publikule mõeldud raamatutes pigem naa.

Olete öelnud, et kultuuri ja rahvust hoiab elus kirg. Kui kirge ei ole, siis jääb vaid kuhtuv kustumine. Kas meie kirjanduses on seda kirge piisavalt ja millises kirjanduse sopis või nurgakeses seda enim leidub?

Kirjanduses on kirge küllaga. Mu arust on see sealt harva kadunud. Kõige enam ehk Stalini ajal, meil ei tekkinud pea üldse tõeliselt kirglikke staliniste, kui ehk Smuul välja arvata. Muidugi on kirge enim luules nagu ikka. Ma pean silmas igasugust luulet. Ja pean silmas sisemist kirge, mis võib väljenduda ka vägagi jahedas vormis nagu näiteks Betti Alveril. Olgu kasvõi Koidula, Liivi ja Paul-Eeriku isamaakirg, Enno ja Ristikivi kodukirg, Underi ja Visnapuu armastuskirg, Alveri vaimukirg, Alliksaare keelekirg, Üdi mängukirg jne. Tänapäeva sotsiaalse ja feministliku kire luuletajatest rääkimata. Ja üldiselt on luulenaistel kirge alati olnud enam kui meestel. Nii et mu arust on väga oluline, et eesti suur luule on sageli naiste luule. See hoiab kirge ülal ka siis, kui mehed resignereruma kipuvad.

 Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Oh jumal. Ma ei oska seda kunagi teha. Ja valin iga kord uuesti. Olgu seekord Betti Alveri „Tolm ja tuli“, selle vaoshoitud vaimukire pärast, mida kipub nagu väheks jääma.