Raamatututvustus: Peeter Urm "Päike tules"

Peeter Urm „Päike tules“. Eesti Raamat 1982.

Mäletan, et lugesin seda keskkoolis olles. Nüüd, kus Jan Kaus seda raamatut ERRi kultuuriportaal hiljaaegu meelde tuletas, otsustasin ise ka üle lugeda. Toonaseid muljeid ei mäleta, aga praegu üle lugedes tuleb tõdeda, et ei olnud just meeliülendav lugemisvara.

Peategelane, keda kutsutakse Timukaks, on tõeline lojus. Tõbras, kes teab, et on tõbras, on seda kogu aeg olnud ja jääbki olema. Selles osas ei toimu tegelasega mingit arengut. Paar korda vilksatab küll läbi lähedusevajadus, mida Timukas tunneb, aga kuna ta näib olevat täiesti võimetu empaatiaks, siis ei oska ta sellega midagi ette võtta. Ainus, mida ta oskab, on kõik ära rikkuda, ära lõhkuda, ära lagastada ja labastada. Miks ta selliseks on muutunud, me teada ei saagi, aga pere lagunemine õrnas eas aitas ilmselt kaasa. Sellisele peategelasele on võimatu kaasa elada ja ega kirjanik seda vist eeldagi. Üks iseloomulikumaid lauseid, mis peategelast olemust avab, on koht, kus ta mõtleb oma kättemaksuplaanide peale: töö tuleb ära teha. Ja „töö“ all peab ta silmas tapmist.

Korraks jäin mõtlema, kuidas vene vanglasüsteem, kus retsidivistid hüüdnimesid kasutasid,  taastootis vägivalda. Võta inimeselt nimi ja ta muutub anonüümseks. Ta polegi enam nagu inimene, ta on inimühiskonnast välja arvatud. Ühtepidi on see õigustus ebainimlikkusele, loomalikkusele, mida ei peagi enam peitma; teisalt näitab see ka, et tema enda elu ei maksa enam midagi - ta pole enam ju inimene.

Raamatu lõpu suhtes ei jäta see erilisi valikuvõimalusi ja nii tüüribki kõik traagilise lõpu suunas. Õnnelikult päikeseloojangusse ei ratsuta selles raamatus küll keegi.