Virtuaalkülaline Maarja Vaino

Kuna laupäeval on tulemas Kirjandustänava festival, mida korraldab Tallinna Kirjanduskeskus, mida juhib Maarja Vaino, siis on tema ka tänane külaline, kes blogi küsimustele vastab.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Annab lootust. Arvame, et elame erakordselt keerulisel ajal ja eks elame ju ka. Muude turbulentside kõrval on ka raamat kui ese ning ilukirjanduse (eriti keerulisema ja klassika) lugemine muutunud, kaotanud ka palju oma prestiižist. Ent siis tasuks vaadata seda poolt tuhandet aastat ja mõelda, millistest aegadest on läbi tulnud nii eesti keel kui ka raamat kui mõtete, tunnete ja ideede kandja...ja tekib lootus, et ka praegustest muutustest on võimalik eluga välja tulla. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamat, eestikeelne kirjasõna on ju nii eesti keele, eesti mõtte ja laiemalt eestluse kandja. Kuniks kirjeldame ja mõtestame iseennast eesti keeles, oleme olemas. Rasketel aegadel saab kirjandus ka teise tähenduse. Näeme, kuidas ukrainlased oma vaimu luuletuste kirjutamise ja lugemise abil tugevana hoiavad; kultuur tervikuna hoiab inimest koos, kui kõik ümberringi kipub lagunema. Me mõnuleme veel üsna mugavas heaoluühiskonnas, kus kirjanduses esilekerkivad probleemid on tihtipeale üsna triviaalsed ja lapsikud. Eks seegi peegeldab muidugi oma aega ja aja vaimu ning on sellisena huvitav nähtus. Ning kahtlemata on see väärtus omaette, kui tahetakse kirjutada ja lugeda eesti keeles. Kirjastuste liidu üleskutse - loe eesti keeles - on aina eksistentsiaalsema tähendusega sõnum. Keskpärane ingliskeelne kirjandus kipub aina rohkem lugejaid vallutama ja see mõjutab halvasti nii lugejaid, kes kokkuvõttes jäävad eestikeelsest rikkast sõna- ja mõttemailmast puutumata kui ka mõistagi laiemalt eesti ühiskonda. Alates kirjastustest, lõpetades avaliku ruumi nürimeelse sõna- ja mõttemaailmaga. 

 

Juba pikemat aega otsitakse seda „suurt eesti romaani“, oodatakse uut Tammsaaret. Kes see võiks olla või millal tulla või kas see on üldse nii oluline?

Muidugi on oluline, et tekst, mida eesti keeles kirja pannakse, oleks maailmakirjanduse tasemel. Mitte otsapidi harrastuskirjandus või "jenoveeva", mis lihtsalt kopeerib "välismaa" värki. Meil neid nn Netflixi autoreid ju leidub. Eks see on paratamatu, et see, mida loetakse-vaadatakse, mõjutab ja küllap on sellel ka häid külgi. Ometi on ju tõeline jõud sellel, kui autor suudab luua isikupärase keele ja stiiliga oma maailma, millega lugejaid lummata. Tammsaarel tekkis suure romaani kirjutamise mõte Dostojevskit lugedes. Ta oli täielikult loetu mõju all ja jäi mõtlema - kus on meie kirjanduses sellised teosed, mis sind nii jäägitult haaraksid. "Tõe ja õiguse" üks suur tähendus on see, et esmakordselt oli meil romaan, kus eestlane  rääkis otse Jumalaga, koges eksistentsiaalset ängi, elas läbi viha, armastust jne - lihtsa, seni matsiks põlatud talupojana. Eestlane oli ühtäkki samaväärne teiste maailmakirjanduse tegelastega, teiste rahvastega. Ei olnud enam vaja tõlkekirjandust, et Fausti või Raskolnikovi kaudu inimpsüühika ja elu keerdkäike kogeda. Olime selleks ise võimelised. Selliste teosed on kinnitus sellest, et eesti kultuur on kõrgkultuur, on selleks võimeline. 

Ja eks sellepärast on vaja ikka ja jälle uuesti seda suurt romaani kirjutada ja oodata, sest kuigi klassika on ajatu, tahab iga põlvkond oma maailmatunnetust uuesti sõnastada. Mida meisterlikumalt seda tehakse, seda võimsam, eneseküllasem oleme kultuurrahvana. 

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Aga ma soovitangi Tammsaaret, vahelduseks "Tõele ja õigusele" (mille puhul mulle näib, et aina enam leiab uusi lugejaid just IV osa) aga hoopis romaani "Ma armastasin sakslast". Lühike romaan, aga läheb hoogsalt, pakub nii suuri tundeid kui ka tõsist mõtlemisainet.