Tänane külaline on kirjanik ja filmitegija Mart Kivastik.
Eestikeelne
raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Tekitab väga erinevaid tundeid. Ühest küljest on hea meel, et me viissada saime, teisest küljest tundub tulevik väga tume. Pidev sõda käib siin Maal, me laseme end lõpuks õhku. Ja eestlased vist ei tahagi alles jääda. Popp on ära kolida, kes Rootsi, kes Tenerifele, me jookseme lihtsalt laiali ja juurde meid ka ei sünni. Nii et tähistame oma viissada ära ja siis elame-näeme. Sitt seis on.
Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Väga
oluline. Eestikeelne raamat hoiab meie keelt. See on viimane kants! Kui see
kaob, võib Eestile kriipsu peale tõmmata. Silt võib ju jääda, aga miks ja
milleks Eesti oli, ei mäleta keegi. Mingi väikerahvas nagu olid liivlased ja
muud.
Andrus Kivirähk on öelnud, et iga hinna eest kirjutada pole tarvis, kirjanik pole pagar, kes peab iga päev leiba küpsetama, muidu jäävad inimesed nälga. Indrek Hargla jälle leiab, et kirjanik peab kirjutama iga päev, ei saa lubada sellist asja, et teed midagi ainult siis, kui vaim peale tuleb. Kumba koolkonda sina kuulud?
Ma
arvan, et Harglal on õigus. Kirjanik on pagar, teeb tööd, kirjutab raamatuid.
Tänapäeval on raske kirjanikku määratleda, kõik on ju kirjanikud, Sven Mikser
on ühes otsas, Õnnepalu teises. Päris
kirjanikke on vähe, Hargla on üks neist. Ma näen kõrvalt, kuidas ta töötab, see
on tõsine asi, ja ta oskab! Ja ükstapuha, mis Kivirähk ei ütle, ta on ka pagar,
teeb tööd.
Soovita ühte eesti autori raamatut.
Võikski
soovitada mõnd Harglat. Ma ise lugesin neid Juhan Liivi kriminovelle, väga head
olid, väga hästi kirjutatud. Ja siiis
minevikust Raimond Kaugveri “Jumalat ei ole kodus”. Ükspäev tuli meelde, et
kurat kui hea oli. Võiks üles otsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar